Eestlased on abivalmid, kui tõsine jama majas
Küllap ei vaja keegi enam rohkem kinnitust, et eestlased ei ole isekad, vaid tulevad appi. Tore, kui abistamine pealetükkivaks ei muutu – seda kommet meil ei ole. Tore, et märgatakse, kui kellelgi on päriselt häda käes. Ja kui otse küsid, aidatakse kindlasti. Abi tuleb tihti neilt, kellelt paludagi ei oskaks, sealhulgas võõrastelt. Eestlane aitab teist siis, kui päriselt tarvis, mitte ei tee iga päev heldeid žeste lihtsalt poosi pärast ja põhiliselt selleks, et end hästi tunda.
2. Isolatsioonis on parem sel, kel iseendaga huvitav
Kõige rohkem kannatavad sundisolatsioonis need, kes ei oska üksi olla ja kardavad iseenda mõtteid, õieti nende puudumist. Kui su heaolu ja tuju liiga palju teistest sõltuvad ning sul puuduvad hobid, millega üksi tegeleda, on eraldatuses raske küll. Meelsasti omaette hoidvaid inimesi peetakse isekateks, aga ehk tähendab iseenda seltskonna eelistamine hoopis tugevamat iseloomu ja rikkalikumat sisemaailma?
3. Elu mõte pole ju ostlemises
Paljusid mu sõpradest tabas kodukontorisse sunnitult koristamispalavik. Suurpuhastuse käigus visati hiigelkuhi ülearust kraami ära, uusi asju hankida ei olnud koroonatingimustes lihtne ja õieti saidki vast veel paljud aru, kui vähe on inimesel tarvis osta ning kui palju mõttetut kola kuhjame oma ellu tujude ja impulsside ajel. Kas keegi päriselt ka tundis kaubanduskeskustest puudust?
4. Suurim varandus on normaalne perekond
Kui kodust eriti kuhugi põgeneda ei saa, on hea olla neil, kel on vedanud pere ja sugulaste ning elukaaslasega. Pealesunnitud koosolemises tekivad pisiasjadestki kergesti tülid ja kui midagi on suhtes valesti, see ainult võimendub.
5. Teeme liiga palju ainult teiste jaoks
Ma ei ole enam ammu hommikuti mõelnud, mida selga panna. Ei viitsi kuidagi pingutada, et näida, vaid olen nii, nagu end mugavalt tunnen. Pakasuuhat ei ole ju tarvis teha, kui sa teistega kokku ei puutu. Tõtt-öelda on üsna jahmatav tõdeda, kui palju pingutad tavalises maailmas ainult selle nimel, et olla teiste silmis ilus, hoolitsetud ja vastuvõetav. Kuulsin mitmelt tuttavalt ohkeid, et ei saa kontorisse minna, et end normaalselt riidesse panna – aga miks sa pead selleks kontorisse minema? Kelle jaoks need “normaalsed riided” siis õieti soetatud on? Miks su enesehinnang sellest sõltub, kas saad neid kellelegi näidata?
6. Õpitud abitus tekib kiiresti ja kergesti
Kui elu hakatakse väga suures ulatuses riiklikult reguleerima ja inimeste eest otsustama, mida ja kuidas teha, tekib üllatavalt kiiresti tunne, et tegelikult on nii ju väga mugav ja ega eriti viitsigi pingutada. Oma aruga mõelda, mida täna teen, kuhu lähen ja millal käsi pesen? Ennekuulmatu! Kui eriolukord veel kaua kestaks, tunduks turumajanduse naasmine kah ilmselt karm ja julm. Ebanormaalsus muutub normaalsuseks jahmatavalt kiiresti, harjumuseks võib saada ka jõude istumine ja riigilt abi ootamine.
7. Oleme uskumatult mõjutatavad
Kuigi erandeid ehk musti lambaid leidub, teeb enamik inimesi nii, nagu teised ees toimetavad. Kui ikka linna vahel keegi teine maski ei kanna, hakkab kuidagi häbi ja tunned end valge varesena. Kas sellel ei põhinegi koolikiusamine – keegi, kes liialt eristub? Poes tundub imelik nõutud pikivahet hoida, kui teised seda ei tee. Hirm viiruse ees siiski veel taandub hirmu ees näida imelik, halvas mõttes eristuv ja tunduda ülepingutajana.
See tõdemus on päris jube.
8. Elementaarsed asjad ei ole enesestmõistetavad
Kui tüütu oli kriisi alguspäevil vallandunud vetsupaberipaanika! Kas on tõesti võimalik, et banaanid saavad põhimõtteliselt otsa lõppeda, kui teatud riikide piirid on kinni või kui põllumajandus seisma jääb? Kui halb oli tõdeda, et vaatamata endale ammu antud lubadusele ei ole mul ikka veel pangas säästukontot – kuidagi ei ole ju reaalne tundunud, et majandus võib seisma minna ja sissetulekud katkeda üleöö. Kes oskas arvata, et esmatarbekaupade varumine võib osutuda nii problemaatiliseks, nagu juhtus kriisi ajal ostlemisega, millest sai sageli tervet päeva hõlmav töö? Kes võis arvata, et tänapäeval saab defitsiit nii lihtsast asjast nagu desinfitseerimisvahend?
9. Kuulsus hääbub hämmastavalt kiiresti
Kultuurielu on seisma pandud ja ka seltskonnaajakirjandus ei ole nii aktiivne kui tavaliselt. Kui paljudele lauljatele, näitlejatele ja muidu kuulsatele inimestele olen viimasel ajal mõelnud? Kes parajasti midagi ei tee, ei ole ei meelel ega keelel. Kui juba mõnda aega ei ole meelel ega keelel, ei tule nimi enam meelde, inimene ei tundu enam oluline. Kodukontserte andvad muusikud ja veebietendustes esinevad näitlejad ei teinud seda kindlasti ainult pisikese sissetuleku pärast, vaid et publik neid ei unustaks.
10. Teadlased ja eksperdid on väga tähtsad
Uus ja tundmatu haigus, millest keegi midagi ei tea, on parim õpetaja, et haridus ja haritud inimesed on väga-väga olulised. Mida oleksime praegu teinud heade ja kogenud arstideta? Kellele loodame viirusele ravi leidmisel? Sisuliselt üleöö vajusid unustusse selgeltnägija, influencerid ja meelelahutajatest arvamusliidrid, kelle jutt ei maksnud korraga enam midagi.
11. Oleme tugevamad, kui arvame
Olen tihti mõelnud, mida kriisiolukorras tegelikult teen. Kas jään rahulikuks või lähen paanikasse? Tegelikult on elus enamasti nii, et tohutult närvi ajavad väikesed asjad, aga suurte asjadega tullakse endalegi üllatuseks paremini toime. Inimene on nii loodud.
12. Inimene harjub tõesti kõigega
Mu ema on sõja eel sündinud ja kasvasin üles tema sõjajuttude keskel. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas saab keegi sõja ajal elada ja end meeleheitest mitte ära tappa? Inimene harjub kõigega, ütles ema. Harjud ka pideva ohuga. Koroonaviirusest tingitud paanika vaibus mõne nädalaga, edasi tulid vaid praktilised küsimused.
Autor: Katrin Pauts
Loe lisaks: Michael Laitman: praegune kriisiolukord päästis meid maailmasõjast! Toimub maailma väga tõsine vaimne ümberhäälestamine
Koroona-ajastu kõrvalnähe: kuulsuste loba käib järsku hirmsasti närvidele
Karmavõlaga koduõpetaja
Ajurveeda konsultant Mirjam Hakkaja: Isolatsiooni õndsus
Kas koroona on hoopis meele tervise probleem?
