Kadri Luik mõtiskles oma viimases raamatus " Julgus mõelda, julgus öelda" inimsaatuse keerdkäikude ja elu müstika üle.
Mõtisklesin hiljuti selle üle, mida olen ma oma eelnevates suhetes valesti teinud, et nendega on läinud nii, nagu on. Jõudsin järelduseni, et kui oleksin ka absoluutselt kõik n-ö õigesti teinud ja olnud ideaalne inimene, oleks lõpptulemus olnud sama. Siit küsimus: kui asi pole minus ja asi pole ka teises, siis kes neid eluniite tõmbab?Kui ma mõtlen lihtsale asjaolule, et ma elan, siis kindlasti ei annaks ma siin kogu au arstidele või iseenda tahtejõule.
