Armastatud laulja ja lugudekirjutaja Kerli jutustas Alkeemiale milliseid võtteid tema kasutab oma hirmudest vabanemiseks ning sellest, mis talle praeguse maailmas domineeriva mentaliteedi juures ei sobi.
Kuidas sul läinud on?
Mul on läinud väga-väga hästi. Eelmine aasta oli hästi tormiline, päris palju osasid minust surid ja millel ma lasin minna. Nüüd on mul uus hingamine. Ma üritan treenida hirmuta olemist, elamist ja töötamist.
Sa oled öelnud, et sa olid eelmisel aastal mustas augus. Mis siis toimus sinuga?
Väga huvitav ongi see, et see must auk toimus ainult minu enda sisemaailmas. Tegelikus elus ei olnudki võibolla midagi nii väga traagilist. Minu elus tekkis selline aeg, et kõik asjad, mis ei olnud armastuse energiaga laetud, kõik suhted, mis olid hirmust muutusid mulle nii võõraks. Kõik kus ei olnud tõde ega armastust hakkasid ära langema või siis ma ise sundisin neid ära langema.
Mida aeg edasi, seda tundlikumaks ma muutun. Ja kogu inimkonnal on nii, et mida aeg edasi, seda tundlikumaks muututakse ja asjad, mille kohta ma poleks kunagi märganud või tunnetanud, et need olid valed, ma praegu tunnen. Ma ei soovi teha koostööd inimestega, kelle suhtes ma ei tunne austust ja armastust. Ma olen pigem nõus olema täiesti üksi, kui olema reaalsuses, mis ei tundu õige.
Kas see protsess käivitus sellest, et sa vabanes oma management’ist, kes ei aidanud väga palju kaasa sinu lennukale loomingulisele eneseväljendusele? Nüüd sa oled vaba, mida see sinu jaoks loominguliselt tähendab?
Managerid olid ainult üks osa sellest, minu elus oli ka teisi asju, mis peegeldasid seda vana maailma. See illusioon maailmast, mida mulle tundub, et enamus inimesi usub, on et sa sünnid siia ja see on mingi koht, mis on valmis ja siin on omad reeglid ja kuidagi see hierarhia ja edu definitsioon ja kõik see, on disainitud siin maailmas nii, et inimene oleks hirmu all.
Kõigele, mis inimest väestab, on pandud külge negatiivne alatoon. Näiteks raha. Inimene ei julge raha küsida. Aga miks mitte? Raha on ju väga hea asi: ta võimaldab sul reisida, kogeda asju. Ma märkan seda nüüd eriti palju, kui mul enam ei ole seda kompleksi, et inimesed ei julge rahast rääkida. Aga miks mitte? Raha on ju energiavahetuse vorm.
Samuti seostuvad väga negatiivsed emotsioonid seksiga ja keha imidžiga. Kõik ajakirjade kaaned on täis soovitusi, kuidas kaotada kehakaalu! Ja on selline ütlus, et: “mitte keegi meist ei ole täiuslik” – kõik meist on täiuslikud! Ja kui nüüd minu juurde tagasi tulla, siis minus olid olemas veel mingid osad sellest vanast maailmast ja energiast, mis enam ei resoneerunud üldse sellega, kes ma nüüd järgmisena pean olema.
Ma tahtsin end kõigest sellest vabastada. Mul oli üks selline päev, kus ma vallandasin oma managerid, ma andsin ära oma üürikodu, mis oli mul eelnevalt lausa unistuste kodu aga see sümboliseeris minu jaoks mingit aega minu elust ja ma tahtsin lihtsalt kõigel minna lasta. Ja lisaks sellele ostsin üheotsa pileti Eestisse. Seda kõike ühe päeva jooksu. Mul oli selline tunne, et kui ma nüüd kohe seda vana nahka maha ei aja nagu uss, siis ma suren ära. Ja nüüd, mida aeg edasi, seda rohkem on nii, et kui on mingi hirm või kontroll, siis ma tunnen, et mulle ei sobi absoluutselt see maailm, mille kollektiivne enamus on loonud.
Kuidas sa oma hirmudega tegeled?
Ma kohtlen oma hirmu nii, et ta on täielik tropp ja sissetungija. Ja kohe kui hakkavad tulema mingid ennastvähendavad mõtted, nagu “mul ei tule”, “ma ei saa”, “ma ikka võibolla ei ole selleks piisavalt hea” jne, siis ma ütlen kohe: “Kurat! Jää vait! Mõttetu!”.
Veel üks võimalus on anda oma hirmudele nimi. Tuleks luua selline karakter, kasvõi joonistada see koletis. Ja siis paned mingi ägeda monsteri nime talle ja siis kui hakkab jälle peale tulema sulle, siis ütled: “Nublu, nurka ära!”. Mulle tundub, et mida rohkem sa treenid oma olemust ja oma mõtteid, siis ühel hetkel muutub see sinu loomulikuks osaks. Tahaks jõuda selles elus ikkagi sellisesse kohta, kus ei olegi hirmu.
Mis on siis kõige hullem asi, mis saab tegelikult juhtuda – see et sured või? Noh, nagunii ju me kõik sureme. Surmaga ma olen ka väga palju tegelenud. Võib isegi öelda, et terve viimase aasta ma olengi tegelenud surmaga. Kõik tegelevad mingil hetkel sellega, kui sul just ei ole mingi äkksurm või õnnetus, siis ikkagi vanaks jäädes sa hakkad surma teemaga tegelema. Mina siis olen praegu tegelenud sellega.
Kuidas sa sellega tegeled? Mismoodi sa surma suhtud? Kas sa oled teadlik tema võimalusest ilmneda igal hetkel? Kuidas surmaga sõbraks saada siis juba enne kui ta tuleb?
Päris surmahirmust ma ei ole veel üle saanud. Mul oli üks reis ühte taimemaailma, peale seda ma hakkasin sellega hästi intensiivselt tegelema ja kõik nagu muutus. Ma hakkasin Tiibeti elu ja surma raamatut lugema, hakkasin kogu seda teemat uurima, ka statistikat, kuidas inimesed surevad, kui vanalt nad surevad, mis on põhipõhjused. Tiibeti elu ja surma raamatus on öeldud, et kõige olulisem asi, mida inimene elus teeb, on suremine. Ja juba väiksest peale nad valmistuvad selleks, et kuidas surra, kuidas hingasta õigesti, et transformeeruda. Kui keegi teine sureb, siis kuidas aidata teda, kuidas olla, kuidas mõelda.
Eks muud viisi vist ei olegi. USA-s on meil ütlus, et the only way out is through (ainus väljapääs on läbiminek – toim.). Ja siis vaatadki oma hirmule suurte silmadega otsa, ega seal muud varianti eriti ei olegi. Ja ühel hetkel sa võtad ta lihtsalt omaks. Mul on aega veel selle teemaga tegeleda, ma olen alles 28.
Kerliga ajas juttu Ingrid Peek, toimetas Katrin Oidra
Kuula Kerlit Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” – tänavust lühemat mõtisklust (alates teise tunni 38 minutist) ja täispikka persoonisaadet aastast 2013
