Kemoteraapia efektiivsus vähiga võitlemisel on kolm protsenti (3%). Esialgne järeldus põhineb 1985. aastal avaldatud faktidel. Järelduse edasine ja praegu kehtiv kinnitus avaldatud 2004. aastal.
Paljud patsiendid ja nende toetajad, kes pole kursis alternatiivse meditsiiniga, või nagu mina neid kutsun – inimesed, kes on ebakindlad nii oma otsuste tagajärgede eest vastutuse võtmises nagu ka valikute tegemises – ärrituvad kohe, kui ma väidan, et kemoteraapia EBAÕNNESTUMISE MÄÄR on üheksakümmend seitse protsenti (97%) ehk siis ravimäär on kõigest kolm protsenti (3%). See väide tavaliselt šokeerib ja kohutab neid. Kogu nende kehahoiak muutub ja nende meeleolu muutub tõrkuvaks. Lühidalt öeldes käib see lause otse nende uskumuste tuuma pihta.
Mõistagi tuleb arvestada ka sellega, et kui mul on õigus, nagu ma püüan kinnitada siin esitatud andmetega, siis miks ei öeldud seda kõike patsientidele juba enne, kui neile väideti, et kemoteraapia, lõikus ja kiiritusravi on AINSAD vahendid vähi ravimiseks ning kõik alternatiivse ravi pooldajad on vaid soolapuhujad.
FAKTID aga kutsuvad meid küsima, miks kasutatakse kemoteraapiat ikka veel, kuigi seda on katsetatud mitu aastat üha uute LÄBIKUKKUMISTE saatel ja triljonite dollariteni küündivate kulutustega uurimistöö tarbeks, mida pole saatnud mingid edusammud. Kas onkoloogid ongi vaid arutud ja südametud arstid, kes soovivad üksnes raha teenida? Kuidas õigustavad nad üksnes kemoteraapia, kiiritusravi ja lõikuse soovitamist, aga väldivad ühtlasi toitumismuudatuste ja emotsionaalsete tegurite mõju? Kuidas nad küll õigustavad oma pidevat toetust ravimeetodile, mille kasutust tõestati esmakordselt juba 1985. aastal ning mis on ka tänapäeval täiesti ebatõhus oma üheksakümne seitsme protsendilise (97%) ebaõnnestumise määraga?
Ajakirja Scientific America 253. väljaande 5. numbris 1985. aastal avaldatud artiklis pealkirjaga “Haiguste ravi ja sõda vähi vastu”, mille kirjutas John Cairns, seisavad lehekülgedel 51–59 järgmised read: “… Kõike arvesse võttes aitab täiendav ehk adjuvantravi tänapäeval ära hoida vaid paar tuhat (umbes kaks või kolm protsenti) neist 400 000 surmast, mis esineb igal aastal Ühendriikides vähipatsientide seas…”
Tõsi, see artikkel kirjutati 1985. aastal. Võiks ju eeldada, et 1985. aasta ja näiteks 2005. aasta vahel peaks tänu kõigile neile triljonitele vähi uurimiseks kulutatud dollaritele see hädine kolmeprotsendine (3%) ravimäär ometi tõusnud olema. Aga tuleb tõdeda, et isegi haiguse spontaansel remissioonil ehk iseeneslikul tervenemisel on suurem edumäär kui kemoteraapial. Seega on võimalik jõuda loogilisele ja ehk ka faktilisele järeldusele, et pärast vähidiagnoosi saamist mitte millegi tegemine on meditsiinilisest seisukohast parem otsus kui valiku langetamine kemoteraapia kasuks. Vähemasti on elukvaliteet nõnda kõvasti parem kui kemoteraapia läbimise ajal.
Siiski tuleb aru saada, et kui kõik inimesed hakkaksid iseseisvalt mõtlema, siis tõuseks töötusetuse tase Ühendriikides tõenäoliselt taevasse, sest vähk on tänapäeval tähtsaim kasutegur Ameerika traditsioonilises meditsiinis. Tegelikult usun ma, et meditsiinilis-tööstuslik kompleks on Ameerika sisemajanduse koguprodukti suurim tuluallikas sõjalis-tööstusliku kompleksi järel. Ma arvan ka, et lööklause “sõda vähi vastu” on samuti mõjutatud riigi sõjalisest mentaliteedist.
Enam-vähem kakskümmend aastat pärast selle artikli ilmumist võtsid mitu Austraalia onkoloogi ja teadlast ette metaanalüüsi, mis on iseenesest lihtsalt uhke ühendtermin mitme omavahel seotud uurimuse kohta, mis kõik käsitlevad omavahel seotud uurimishüpoteese. Kõnealusel puhul oli tegemist kemoteraapia tõhususe hindamisega vähipatsientide seas viie aasta prognoosi raames. Analüüsi nimeks oli “Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas”.
Teadlaste hulka kuulusid Graeme Morgan kiiritusravi- ja onkoloogiaosakonnast Põhja-Sydney vähikeskuses Royal North Shore’i haiglas Sydneys New South Walesi osariigis, Robyn Wardy meditsiinilise onkoloogia osakonnast St. Vincenti haiglas Sydneys New South Walesis ja Michael Bartonz Collaboration for Cancer Outcomes Research and Evaluation vähiinstituudist Liverpool Health Service’i haiglas Sydneys New South Walesis. Nende järeldus tugines faktidele, mis olid kogutud ülemaailmse uurimistöö käigus, ning avaldati 2004. aastal ajakirja Clinical Oncology 16. väljaandes lehekülgedel 549–560.
Artikli kokkuvõtte all on kirjas järgnev: “… Tulemused: tsütotoksilise kemoteraapia kuratiivse ja adjuvantravi üldine panus viie aasta prognoosile täiskasvanute seas oli hinnanguliselt Austraalias 2,3% ja Ameerika Ühendriikides 2,1%. … Järeldus: … Õigustamaks tsütotoksilises kemoteraapias kasutatavate ravimite rahastamist ja kättesaadavust, on hädasti vaja läbi viia põhjalik hinnang ravi kulutõhususe ja patsiendi elukvaliteedi mõjutamise kohta…”
Selle ulatusliku dokumendi alusel võib selgelt väita, et me oleme kaotamas “sõda vähiga”. Tegelikult usun ma, et võime sellele Clinical Oncology ajakirjas avaldatud artiklile tuginedes kindlalt väita, et oleme kõigi nende uute ja täiustatud sünteetiliste kemoterapeutikute tõttu isegi kaotusi kandnud. Tõsi, et juba 1985. aastal kinnitatud kolmeprotsendiline ravimäär oli kohutav, aga kõik need uurimistööks kulutatud dollarid on kaasa toonud selle ravimäära protsendi kahanemise tervelt kolmandiku võrra.
Ehk peaksid kõik hakkama mõtlema hoopis kemoteraapiast kui alternatiivsest ravimeetodist?
Mõlemad artiklid on terviklikul kujul saadaval veebilehel UtopiaWellness.com. Head lugemist…
Viited:
Scientific America (1985) 253(5): 51–59: “Haiguste ravi ja sõda vähi vastu”, John Cairns
Clinical Oncology (2004) 16: 549–560: “Tsütotoksilise kemoteraapia panus viieaastasele prognoosile täiskasvanud patsientide haigusjuhtumite seas”, Graeme Morgan, Robyn Wardy, Michael Bartonz
Autor dr Carlos M. Garcia
Tõlkis: Joonas Orav
Allikas: www.utopiawellness.com
