Mandri-Hispaania sügisilm on vaheldusrikas nagu pirtsaka vanaproua tujud. Külavahe müüride päikselõõsast välja vabale rohumaale astudes võib briis kui noaga ribidesse lüüa, et siis järgmises orus sinu üleliigset kehapolsterdust taas sulatama hakata. Või siis kerid end tumehalli taevaga kohtudes koos suure seljakotiga keebi alla ja hõikad: „Las kallab!“, kui plaksti on päike jälle platsis ja asud kogu seda kupatust sõbra abiga seljast lammutama.
Sandaaliusku pööratuna loobun ma vihmasema ilmaga lompide ja porimülgaste vahel laveerimisest, kuna tundub, et enam märjemaks ja lägasemaks ei saa nagunii minna. Lõunapausil kohvikus tellimust esitades tabab pilk kassa kõrvalt sildi „Jalanõude eemaldamine keelatud“. Heidan pilgu üle söögisaali ning kuna üle poole klientidest moodustavad kohalikud ehitusmehed, vallavalitsuse ametnikud ja majatarvetepoe personal, siis tundub see palve igati loogiline ning järjekordne sokkide vahetus saab läbi viidud varjatult tualettruumis. Ka kogu viimase päeva teekonnalt hoolega üles korjatud muda ei jõua ma poolel teel maha poetada, vaid vean kaasa katedraali kõrval paiknevasse peenesse hotelli ning saadan sealt siis lumivalges kraanikausis sokke loputades tagasi loodusesse.
Pesumasinast me puudust ei tunne, küll aga tassin järgmisel korral kaasa kuivati – tugev Eesti naine ikkagi. Oma särgid ja sokid on lihtne siuh-viuh kraani alt läbi lasta, aga niiskema ilmaga võib juhtuda, et kannan järgmisel päeval küll puhtaid, kuid märgi riideid. Kui leiame ühe majutusasutuse ühiskondlikust vannitoast kogemata radiaatori, keerame selle põhja ning riskides öösel külas käiva Pätuga, laome kõik oma sokid sinna ritta. Hommikul tõdeme, et Hispaania pole Pätu haldusalas ning hommikukohvi joome soojades ja kuivades sokkides. Ühes teises kohas aitab hädast välja föön, kuid üldiselt kõnnime seljakoti-baarikapi kohale riputatud sokkide ja aluspesu uhke lehvimise saatel. Arutleme isekeskis, et järgmisel korral tuleb kaasa võtta sini-must-valge trikoloori tooni järgivad rõivaesemed – siis on kogu sellel avalikkusele eksponeerimisel ka mingi laiem, Eestit tutvustav mõõde.
Sel korral piirdume vähe tagasihoidlikuma esitlustulemusega. Viimasel päeval jõuame 19,38-kilomeetrise otsa järel koos oma hiidkottidega vihma eest keepide alla peitununa Santiago de Compostela katedraalini nagu kaks Quasimodot. Kuigi ilmataat kraane pidulikuks hetkeks kinni ei keeranud, on plats täis nutvaid ja naervaid, keppidega ja keppideta, fotografeerimiseks püsti ja pikali asendeid võtvaid, mõtisklevaid ja unelevaid rändajaid. Oleme kaks neist 378 inimesest, kes sel päeval kohale jõuavad. Kokku andis 2021. aastal Santiago de Compostela rännaku lõpetamisel ametlikus kontoris end üles 96 eestlast. Meiega ühes järjekorras ootab kolm prouat, kelle nuputelefon ei suuda sisenemiseks vajaliku QR-koodiga midagi peale hakata, turvamees on hõivatud pundi turistide huvi ohjamisega ning nii aitame daamidel e-ankeedid täita, ära saata ja nad õigel hetkel letti lükata.
Tõsiselt härdameelseks läheb olukord siis, kui õhtuseks missaks täpselt õigel ajal kohale jõudes avastame, et tunnid on juba alanud ja peauks suletud. Üllas kirikuteener avab meie kurbi silmi nähes altari kõrvalt pühad väravad ja just sel hetkel, kui maha istume, hõigatakse kõva häälega, et muu hulgas lõpetasid Prantsuse tee täna ka eestlased. Seal me siis kõik läbisegi istume – läbi ligunenud, varbad villis, osad juba veteranmatkajad, mõned meiesugused katsetajad, kuid ülimõnus energia tõuseb pea kirikutornini välja. Ja seda ei tõmba alla isegi üks väga agar hispaania poiss, kes otsustab mulle kirikus karjudes kohalikke kombeid õpetada, kui ma armulauaküpsist kohe suhu ei pista, vaid kaks sammu kõrvale astun, kuna teadsin siiani, et maski kandmine on hispaanlase jaoks pühamast püham.
Uus päev, uued tuuled ja uus teekond. Ees ootab maailma lõpp, Faro de Finisterre ehk ammuste aegade sõjategevuse ja keerulise rannajoone tõttu Surmarannikuks ristitud kaljuserval paiknev Euroopa läänepoolseim majakas. Seekord kahjuks küll liialt kiire ja sohitegemisena tunduv peamiselt bussi abil läbitav retk, kuid viimased kilomeetrid linnast ookeani äärde ja tagasi tatsame õnneks taas omal jalul. Lõhkiste varvastega istun oma koduookeani teises servas ja mõtlen, et olen ikka üks ääretult õnnelik inimene.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Triin Raave raamatust „Tenerifel tegelikult“.
