Kust hirm tuleb? Kõikjalt. Jah, hirm pärineb su seest: su meelest, su uskumustest, su mõtetest. Kuid seda tuleb ka teistelt – kultuurist ja keskkonnast. See peatükk kõneleb kõigist neist sõnumitest, uskumustest ja heakskiidetud käitumisviisidest, mida sa oled kultuurist omandanud, kuid mis hoiavad sind lõksus hirmu käes. Ma tahan need kahtluse alla seada ja aidata sul neid selgemini näha, et sind ei tõmmataks enam hirmu sisse, kirjutab dr Pippa Grangre oma raamatus “Hirmudest vabanemine”.
Inimesed on ainsad olendid sel planeedil, kes on teadlikud sellest, et homme võime olla midagi enamat kui täna. Vahest muudab just selline teadlikkus meid eriliseks. Üritame kogu elu kestel areneda, oma vana mina maha jätta. Tahad tulevikus olla parem inimene kui täna. Ja tahad olla ka keskmisest parem selle tegemises, mis on sinu jaoks kõige tähtsam.
See, milles sa tahad “parem” olla, on midagi isiklikku. Vahest tahad oma ettevõtte börsile viia või oma võistkonnaga finaalis võitjaks tulla. Sihid ametikõrgendust, plaanid rasedaks jääda, osta suurema maja või joosta esimest korda elus läbi viis kilomeetrit.
Enamik meist sihib kaugemale sellest, mis on hädapärast vajalik. Püüdlemine millegi enama poole, olgu see suur või väike asi, on igati inimlik. Sellest sünnib ka meie võiduiha. Muidugi on elu mõnede inimeste jaoks vähemalt teatud aegadel tõeline võitlus ellujäämise nimel: olgu selleks siis füüsiline, materiaalne või vaimne ellujäämine. Pead hingepõhjast julgust leidma, oma hädadega silmitsi seisma ja kõik ressursid kokku võtma, et anda oma parim. Kui see tundub tuttav, siis pean sind vaid kiitma.
Kuid enamik meist, vähemalt läänemaailmas, võitlevad pigem inimese poolt nii-öelda kunstlikult loodud sihtide saavutamise nimel. Üritame jagu saada mõnest normatiivist või eesmärgist või tähtajast. Meie lahinguväljaks võib olla ka võistlus meeskondade või indiviidide vahel tööl või spordis. Sedasorti võitlus ei sea elu ohtu, kuid aitab meil mõista “lahingunarratiive”, mis meie elu üle valitsevad ja on meie sotsiaalse kultuuri aluseks.
Mõtle näiteks igapäevase keelekasutuse üle. Kas kõneled maatasa tegemisest, mahalöömisest, märkitabamisest? Või oma võitluste valimisest, faktidega relvastumisest, pealetormamisest, huupi tulistamisest, reservide kasutuselevõtust, preemia sihikule võtmisest, vägede koondamisest, otsustava löögi andmisest? Saad vist aru, mida ma mõtlen.
Maskuliinsemates valdkondades, nagu sport või tipp-pangandus või juuramaailm, võib selline keelekasutus isegi normiks olla. See kehtib kõigi, nii meeste kui ka naiste puhul, kes töötavad sellistel konkurentsitihedatel aladel. Kui sa oled naine, siis on ilmselt tõenäoline, et kasutad lahingutermineid ka isiklikumal tasandil: näiteks löön lastega lahingut magamaminemise üle, üritan kellegi jutule pihta saada, võitlen enda vaba aja nimel, panen tapvalt ilusa kleidi selga.
Nende lahingunarratiividega on liigagi kaugele mindud. Oleme jõudnud sinnamaale, et paljud meist – äkki ka sina – näevad elu vaid võistluse või võitluse või isegi sõjana. Soovitud ameti saamine võib tunduda võitlusena, nagu ka lapse hommikul kooli saatmine, ummikutes liiklemine, ebaviisakate võõrastega suhtlemine ja üldse kogu oma elu haldamine. Aga kas elu võitlusena nägemine on meile üldse kasulik?
Kuigi nii mehed kui ka naised võivad elu sellise nurga alt näha, võib see avalduda erineval moel. Mõtlemine võitlemisest ja füüsilisest üleolekust kehtib tõenäolisemalt meeste puhul, kuid ka naised räägivad võitlemisest elus edasijõudmise nimel või tippvormis püsimisest, et ellu jääda. Ka see tohutu tähelepanu, mida naised pühendavad oma välimusele, on teatud võistlus, kuigi üha rohkem võistlevad selles ka mehed. Nii mehed kui ka naised võistlevad tähelepanu, prestiiži ja tunnustuse nimel.
Sõdalane on võitleja, kes on välja õpetatud lahinguvälja jaoks. Pole kahtlust selles, et sõdalase vaim on väga kasulik sellises võistlemises, kus tuleb keskenduda vaid ühele asjale ning pinge all leida endast ebatavalist vaprust, vankumatut vastupidavust, selget mõtlemist ja tasakaalu. Kuid tõeliste sõdurite vastu tänulikuks ja lugupidavaks jäädes pean ma siiski ütlema, et teiste jaoks meist pole see õige mudel, mille kohaselt elada.
See mudel tähendab ju ühtlasi, et edasijõudmine, alistamatuks saamine ja teistest üle olemine saavad peamisteks motiveerivateks teguriteks. See pole sinu süü: juba varajasest east peale õpetatakse meid elu nägema võitlusena, see on meie psüühika lahutamatu osa. Müüt, et peame teiste üle domineerima, kui tahame edukad olla, on saanud normaalsuseks.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud Kas sa lased hirmul oma elu juhtida?
Kadedus on vaid moondunud hirm, mis on ajendatud puudustundest
