Intuitsioon pole mis tahes arutlusprotsessidest sõltumatu. Tegelikult usuvad psühholoogid, et intuitsioon on kiire, alateadlik sidestav protsess – nagu mentaalne pusle. Aju teeb tähelepaneku, skaneerib selle failid ja sobitab tähelepaneku olemasolevate mälestuste, teadmiste ja kogemustega. Kui on koos rida kokkulangevusi, saame „aimduse“ selle kohta, mida oleme tähele pannud.
Vahel räägib meie intuitsioon või vaist meile seda, mida peame teadma, teinekord juhib meid faktide leidmise ja loogilise mõtlemise juurde. Nagu selgub, võib intuitsioon olla tasane sisehääl, ent see hääl ei piirdu ühe sõnumiga. Vahel sosistab intuitsioon: „Järgi oma instinkte.“ Teinekord hüüab: „Sa pead selle järele uurima – meil pole piisavalt informatsiooni!“
Oma uurimuses leidsin, et see, mis intuitsiooni vaigistab, on meie vajadus kindeloleku järele. Enamik meist ei saa teadmatusega hästi hakkama. Meile meeldivad kindlad asjad ja garantiid nii väga, et me ei pööra tähelepanu oma aju sobitamisprotsessi tulemustele.
Näiteks, selle asemel et tugevast sisemisest instinktist lugu pidada, muutume araks ja otsime kinnitusi teistelt inimestelt.
• „Mida sina arvad?“
• „Kas ma peaksin seda tegema?“
• „Mis sa arvad, kas see on hea mõte, või ma kahetsen seda?“
• „Mida sina teeksid?“
Tüüpiline vastus neile küsimustele on: „Ma pole kindel, mida sa peaksid tegema. Mida su sisetunne ütleb?“ Siin see on. Mida su sisetunne ütleb?
Me vangutame pead ja ütleme: „Ma pole kindel“, kui õige vastus on: „Mul pole aimugi, mida mu sisetunne ütleb, me pole aastaid rääkinud.“
Kui hakkame teiste inimeste käest küsima, siis sageli seetõttu, et me ei usalda enda arvamust. See tundub liiga kõikuv ja ebakindel. Me tahame kinnitust inimestelt, kellega võime jagada häbi, kui asjad viltu veavad. Ma tean sellest kõike. Ma olen professionaalne küsija – mul on vahel raske üksi hakkama saada. Kui teen raske otsuse ja tunnen, et mul pole sidet oma intuitsiooniga, siis kaldun küsima kõigilt teistelt. On irooniline, et selle uurimuse alustamisest peale on küsimine nagu punane rätik – see ütleb mulle, et tunnen end otsuse tegemise suhtes haavatavalt.
Nagu ma varem mainisin – kui õpime oma intuitsiooni usaldama, siis võib see meile isegi seda öelda, et meil puudub millegi suhtes vaist ja peame rohkem andmeid koguma. Teine näide sellest, kuidas meie vajadus kindeloleku järele saboteerib intuitsiooni: me ignoreerime oma vaistu mitte kiirustada, koguda rohkem informatsiooni või kontrollida oma otsust tegelikkuses:
• „Ma lihtsalt teen seda. Mul on juba ükskõik.“
• „Ma olen väsinud selle üle juurdlemast. See tekitab liiga palju stressi.“
• „Ma pigem teen selle asja ära, kui veel ühe hetke ootan.“
• „Ma ei kannata teadmatust välja.“
Kui hüppame ülepeakaela suurtesse otsustustesse, võime seda teha seetõttu, et me ei taha teada vastuseid, mis ilmnevad töö käigus. Me teame, et faktide leidmine võib viia meid eemale sellest, mida enda arvates tahame.
Ma räägin endale alati: „Kui ma kardan mingi asjaga tegeleda või pelgan kirjutama asumist, siis ei peaks ma seda tegema.“ Kui tahame lihtsalt otsustamisega ühele poole saada, siis tasuks endalt küsida, kas me ehk ei suuda taluda haavatavust – olla piisavalt kaua vaikselt, et mõelda asi läbi ja teha siis teadvel otsus.
Nagu näha, pole intuitsioon alati seotud sisimast tulevate vastustega. Vahel kui saame ühenduse oma sisemise tarkusega, ütleb see meile, et me ei tea otsuse tegemiseks piisavalt, kui lähemalt asja ei uuri. Selle uurimusega kujunes välja järgmine definitsioon:
Intuitsioon pole teadmise ainuke viis – see on meie võime jätta ruumi ebakindlusele ning meie valmisolek usaldada neid mitmeid viise, kuidas oleme arendanud teadmist ja taipamist, kaasa arvatud vaistu, kogemust, usku ja mõistust.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Brene Browni raamtust „Ebatäiuslikkuse kingitused“.
