Sageli arvavad vanemad, kes juba aastaid on kaalunud lahkuminekut, et ootame, kuni lapsed on pisut suuremad, siis saavad nad aru ja lahkuminek läheb kergemini. Nii ja naa. Õigus on neil selle koha pealt, et lapse isiksuse vundament rajatakse esimestel koolieelsetel eluaastatel, kus nad vajavad oma vanemaid kõige rohkem. Samas, vundamenti saab laduda ka mitte ilmtingimata koos elades, vaid ka lahus head koostööd tehes, kirjutab Katrin Saali Saul oma raamatus „Kärgpere käsiraamat“.
Enamik professionaale nõustub, et väikelapsed harjuvad lahkuminekuga ja kärgpere elulaadiga kergemini kui teismelised. Kuigi väiksemad lapsed võivad tunda mahajäetusehirmu, mis võib väljenduda ka tervisehäirete näol ja reageerida klammerduvalt, enamasti senise põhihooldaja (tavaliselt ema) külge, võtavad nad vanemate uue elukorralduse ja sellega seotud muutused hõlpsamini omaks kui teismelised. Hilisemas elus ei mäleta eelkoolieelsed lapsed oma vanemate kooselatud ajast enam suurt midagi.
