Loomaõiguslus on oma spetsiifilisuse tõttu olnud muudest sotsiaalsetest liikumistest üsna eraldiseisev ja seda ehk muuhulgas sellepärast, et neil liikumistel ei ole ajaloolistel põhjustel pikka ajalugu nagu mõnes vabamalt arenenud Euroopa riigis kindlasti on. Ka on suudetud hoiduda suurematest vigadest ja nn radikaliseerumisest, ehkki selle üle võib muidugi vaielda.
Nii nagu ka mõni teine valdkond, on Eesti loomaõiguslus olnud sunnitud kujunema ja arenema kiiremini kui mujal. Kümne aasta jooksul on eelkõige liikumine korraldanud meeleavaldusi, proteste, kampaaniaid nii karusloomakasvanduste kui tsirkuses loomade kasutamise vastu, osa on võetud ka konkreetsematest rahvusvahelistest kampaaniatest. Eelkõige on loomaõiguslased proovinud erinevad taktikaid kasutades edastada ühiskonnale adekvaatset pilti sellest, mis loomadega inimkeskses ühiskonnas tegelikult toimub vastukaaluks sellele, millist muljet proovib jätta kas või reklaamitööstus.
Tänasel päeval teame loomade kognitiivsetest võimetest rohkem kui kunagi varem ja just seetõttu on nende armutut ekspluateerimist raske kõrvalt vaadata ja mitte sekkuda. Loomaõigusluse ajalugu teades võib öelda, et Eestis on sekkutud üsna vaoshoitult.
Eestis kehtiva loomakaitseseaduse esimene rida ütleb, et see seadus reguleerib loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. Kui seadust edasi ei loeks, siis tunduks, et see on just see, mida loomaõiguslased kaugemale ulatuva eesmärgina tahavad. Samas muudab seesamane lause ülejäänud teksti ja kogu järgneva seadusandluse absurdimaiguliseks. Nii või teisiti, olles pikka aega ka tavapärase loomakaitsega praktiliselt ja igapäevaselt tegelenud, võin kindlalt väita, et loomakaitseseadust Eestis täiel määral ei täideta. Olgu nende loomade õigustega, kuidas on, ka kirjapandu ja seadusetegijate poolt aktsepteeritu käib ühiskonnale üle jõu; meie loomapidamiskultuur on erakordselt madal.
Loomakaitset ja loomaõiguslust ei saa vähemalt Eestis koolis õppida ja loodetavasti see olukord muutub. Terav teema on muidugi tunginud erinevatesse distsipliinidesse, mida on näidanud ka Õpetajate Majas korraldatud loomaõiguste konverentsid. Aga nagu diplom ei tee empaatiavõimeta inimesest head arsti, ei anna ka akadeemiline kraad garantiid, et inimene on inimkeskses ühiskonnas loomade poolt. Enamusega ühiskonnast pidevas opositsioonis olemine nõuab paksu nahka ja keskmisest suuremat kohanemisvõimet, professionaalsest empaatiast rääkimata.
Teadlikkus tõuseb ja avalik arvamus muutub
Aastate jooksul on nii mõnedki ühiskonna ja -kultuuritegelased hakanud harva ja ettevaatlikult loomade olukorra kohta sõna võtma, ilmselt on selle tinginud mujal maailmas järjest kasvav tähelepanu ja ka erinevad uurimissuunad. Vaikne teematõus kulmineerus 2014. aasta kevadel 22 kultuuriinimese avaliku seisukohavõtuga karusloomakasvanduste keelustamise poolt ja see tõus on jätkunud. Hiljuti astusid kaheksa Eesti moeloojat üles karusloomade kaitseks. Hoolimata sellest on Eesti ühiskonnas neid, kes oskavad ja tahavad kaasa mõelda ja oma positsiooni kasutada ikkagi häbematult vähe. Olgugi, et kümne aasta jooksul on ka meedias loomateema igapäevaselt omal kohal, näeb süvitsi minevaid analüüse ja kaasaegset mõtteviisi harva. Klikke ja koledaid kommentaare saab pigem mõni võigas üksikjuhtum, mis peagi unustatakse.
Kõige paremini võiks loomaõigusliku mõtte levikut iseloomustada veganismi tõus Eestis. Olgu selle tõestuseks kas või juba selle aasta 5. novembril kuuendat korda toimuv Taimetoidumess. Toidukohti, blogisid, lehekülgi sotsiaalmeedias tuleb järjest juurde. Iseasi muidugi, kas enamus neist selle elulaadi viljelejatest üldse loomade peale mõtleb või pigem on tegu ühe osaga kasvavast tervislikkusetrendist.
Samal ajal kestavad muidugi vaidlused selle üle, kas inimestel on toiduks tingimata liha vaja või mitte; sellele küsimusele võib jäädagi otsima poolt- ja vastuargumente, samal ajal jätkub tundlike olendite ekspluateerimine, millele võib täieliku lõpu tuua arvatavasti ainult tsivilisatsiooni suurematsorti krahh. Teatavasti on põllumajandusloomade kasvatamine ja selle tarbeks lõppevate loodusresursside kasutamine üks keskkonnavaenulikumaid tegevusi, mille inimkond korda saatnud on.
Loomaõigusluse areng haakub vähemalt tänasel päeval vabakonna arenguga Eestis. 2014. aasta novembrikuus andis Loomus riigikogule üle nn petitsiooniseaduse alusel märgukirja ja 10 000 allkirja karusloomakasvanduste keelustamiseks Eestis. Kuigi riigikogu maaelukomisjon pidi peale mitmeid avalikke arutelusid ja analüüsi otsustama käesoleva aasta septembris, kas algatab karusloomakasvatusi keelava eelnõu või mitte, lükkub otsustamine edasi, sest komisjon soovib ka valitsuse seisukohta. Parasjagu käimasolev rahvusvaheline petitsioon karusloomafarmide keelustamiseks Eestis on kogunud juba üle 32 000 allkirja (Allkirja saab anda siin: https://www.change.org/p/parliament-of-estonia-end-fur-farming-in-estonia ).
Maaeluministeerium valmistab parasjagu ette eelnõud enamiku metsloomaliikide kasutamise keelustamise kohta tsirkustes. Ilma kümme aastat kestnud intensiivse tegevuseta ei oleks mõlemat positiivset näidet täna võimalik tuua.
Loomade olukorda tajuvad inimesed loodavad, et ühiskond on valmis selleks, et selliseid näited tuleks järjest juurde.
Autor: Kadri Taperson, loomade eestkoste organisatsiooni Loomus juht
Kuula loomakaitsja Kadri Tapersoni ja ökoloog Mihkel Kangurit arutlemas globaalsetest keskkonna-alastest väljakutsetest täna kell 14 Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” ja SIIT.
Uuri lisa loomade eestkoste organisatsiooni Loomus kohta kodulehelt: http://loomus.ee
Vaata ka infot Loomaõiguste konverentsi kohta reedel, 4. novembril kell 10-15.30 Tallinna Õpetajate Majas ja laupäeval, 5. novembril kell 11-17 Kultuurikatlas toimuva Taimetoidumessi kohta.
