Kaassõltuvussuhtes inimesed pole osanud kehtestada eluterveid piire

Kaassõltuvuse aluseks on head kavatsused, kuid see toob kannatusi, kuna kaassõltuja enda vajadused jäävad sageli märkamata ja tagaplaanile. Kaassõltlane ei suuda enda vajadusi teise omadest eristada.

Kaassõltlase käitumist iseloomustab võimaldamine. See tähendab oma tegevuse või tegevusetusega kaaslase ebatervete käitumismustrite toetamist. Kaassõltuvus saab reeglina tekkida ebatervete piiride tõttu.

Kaassõltuvus on:

• liigse vastutuse võtmine,

• pärisprobleemidest rääkimisest keeldumine,

• teiste järelt koristamine ja klaarimine,

• teiste halva käitumise väljavabandamine,

• teiste vajaduste eest hoolitsemine ja enda unarusse jätmine,

• teiste eest asjade ärategemine, mitte teiste aitamine tegemisel,

• toksilise käitumisega inimeste eest hoolitsemine,

• tunne, et kui midagi juhtub teise inimesega, juhtub see sinuga,

• kellegi teise probleemide kirjeldamine, justkui oleks need sinu omad,

• raske suhtesse astuda ilma „päästjaks“ hakkamata,

• teiste probleemidega tegelemine enne enda asjade lahendamist,

• lubamine teistel loota sinu peale ebatervel määral,

• ühepoolsed suhted.

Kaassõltuvates suhetes sõltub kas ühe või mõlema osapoole ellujäämine teineteisest. Seepärast viib kaassõltuvus sageli selliste asjadeni nagu viha, läbipõlemine, ärevus, depressioon, üksindus, kurnatus ning rasked vaimsed probleemid. Sellise inimese jaoks olemas olemine, kes ise enda eest hoolitsemast keeldub, on raske, kuid kaassõltuvad suhted on kahjulikud kõigile osapooltele. Kaassõltlase enda vajadused ei saa kunagi rahuldatud ning sõltlane ei õpi ise enda eest hoolitsema. See tähendab, et mõlema olukord koos olles vaid halveneb.

Kaassõltuvussuhtes inimesed pole kehtestanud eluterveid piire, neil on enesehinnanguprobleemid, nad tahavad teistele meeldida ja kontrolli omada. Toksiliste inimeste aitamine on nende jaoks eneseteostus.

Ülikooli ajal armastasin vaadata sellist tõsielusaadet telekast nagu „Intervention“. See on saade, kus pereliikmed ja sõbrad püüavad sõltuvusprobleemiga lähedast veenda professionaalse abi vajalikkuses. Tavaliselt räägivad nad sellest, kuidas nad on lähedase inimese sõltuvusele kaasa aidanud näiteks raha andmise või peavarju pakkumisega.

Mõned tunnistasid isegi seda, kuidas nad on lubanud sõltlasel oma kodus narkootikume tarvitada mõeldes, et nii on turvalisem. Umbes poole saate peal kohtuvad pere ja sõbrad võõrutusravi terapeudiga, kes räägib neile, et kui nad tahavad oma lähedast päästa, peavad nad sõltuvussuhte lõpetama ja eluterved piirid paika panema.

Näited kaassõltuvusest

Sõbraga välja minnes hoidud sa joomast, sest sa tead, et ta jääb purju. Sa ostad talle jooke, sest vastasel juhul läheb ta närvi. Kui sõber end täis joob, sõidutad sa ta koju ja oled temaga hommikuni, et olla kindel, et temaga midagi ei juhtu. Sa muretsed ka siis, kui ta ise ei näi üldse muret tundvat. Sa näed ta tegude tagajärgi ja püüad teda päästa.

Sa oled juba nii palju kordi kogenud, et su õde ei oska rahaga toime tulla ega suuda oma teismelisi lapsi toetada. Seepärast on sinust saanud justkui surrogaatvanem oma õe lastele. Nad helistavad sulle, kui nad millekski raha vajavad, sest nad teavad, et ema käest ei saa. Sa aitad, sest tema ei oska rahaga ringi käia, aga sa ei taha, et lapsed selle pärast kannataksid.

Piirid kaassõltuvates suhetes

• Määratle realistlikud ootused, kuidas sa aidata saad.

• Anna tagasisidet, kuidas teise inimese käitumine sind mõjutab.

• Toeta teisi, ilma et sa nende eest asju ära teeks.

• Oota, kuni sult abi palutakse, mitte ära paku ennetavalt abi.

• Austa ennast sellega, et paned paika, mida sa suhetes talud ja mida mitte.

• Ütle välja, kui märkad toksilist käitumist.

• Hoolitse enda eest.

• Lase inimestel ise enda heaolu eest vastutada.

• Aita, aga õpeta neid samal ajal, kuidas nad ise ennast aidata saaks.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Nedra Glover Tawwabi raamatust „Pane paika oma piirid“.