“Me teame küll toitumisest ja tehnikast, aga oma hingest ei tea me enam suurt midagi,” tõdeb Jaan Tätte. Armastatud muusik ja näitleja jagab Alkeemia lugejatega oma mõtisklusi sellest, mis meid kõiki paratamatult ühel päeval ees ootab – suremisest ja surmahirmust ning annab nõu, kuidas sellest üle olla ja hingerahu leida.
Surmahirmust ja hingerännust… Kõigil on surmahirm. Lugesin üht Tiibeti surmaraamatut. Seal oli üks munk terve elu valmistunud surmaks ja kui see hetk kätte jõudis, hakkas ta kartma ja värisema. Tema, kes ta oli terve elu kõik õigesti teinud. Kogu tema elukestev ettevalmistus ei aidanud. Sest elada on ju tore ja elu on ilus. Nagu vanaemad-vanaisad ütlevad: näeks veel ühe õunapuu õitsemise ära… Sul ei saa sellest isu täis, sa tahad seda veel ja veel.
Mina ei paneks panuseid lubadusele, et peale surma on veel lõbusam. Mul oli üks sugulane, keda väga austasin. Raske haigus murdis ta keha, aga tema säravat vaimu haigus murda ei suutnud. Meie viimasel kohtumisel enne lahkumist ütles ta mulle: “Jaan, nüüd on ju täiesti kindel, et pärast surma ei tule enam midagi.” Ma ei tea, kas see oli tema teadasaamine või ootas ta, et lükkaksin tema tõe ümber, aga sel hetkel tundsin ma, et tõde on tema oma. Oma elu tuleb elada ikkagi siin ja nii hästi, kui on võimalik. Ükskõik siis, mis pärast juhtuma hakkab.
Surmahirm on teadmatus. Sa ei tea, kuidas see kõik käib. Olen mõelnud, et kõik on selle läbi teinud ja kõik on hakkama saanud, järelikult ei saa see ületamatu raskus olla. Minul on elus olnud tihti hetki, kui ma tunnen, et nii, ma olen nüüd valmis surema. Need on hetked, mil ma olen olnud õnnelik. Kui oled õnnelik, ei tundu surm nii kole. Imelik. On tunne, et nüüd ma olen valmis. Võibolla on see alateadlik soov, et ma ei taha surra kurvastuses, vaid naeratus huulil. Ainult siis on kerge surra, kui sa väga armastad elu.
Surmahirmu vähendab hästi ja õigesti elatud elu – kui sul on keegi, keda sa oled armastanud, ja kui sinu ümber on inimesed, kes sind armastavad. On vist nutune tunne lõpu lähenedes, kui avastad, et kõik jäi tegemata; kõik uhked ja ilusad otsused said aasta-aastalt edasi lükatud; sinust jääb maha suhetesasipundar ja sinu kui kibestunud vanainimese lahkumine on paljudele kauaoodatud hetk. Hingerahu on surivoodil parim kaaslane. Ja selleks tuleb juba varakult hakata elu jooksul vastu võtma otsuseid, mis toovad sulle hingerahu, kui sul seda ükskord väga vaja on.
Surm on inimese elus väga tähtis hetk. See ei ole vähem tähtis ja pidulik kui sündimine ja selleks peab valmistuma. Me kõik teame, et sureme ühel konkreetsel kuupäeval ära. Ükskord me sööme viimast korda, hingame viimast korda, teeme kõike viimast korda. Me võime pääseda hambaarsti juurde minekust või operatsioonist, kui korralikult elame ja toitume, aga surmast ei pääse keegi. Ja seda me teame. Väga vähe on inimesi, kes löövad rusikaga vastu rinda ja ütlevad, et jah, mina tean, mida ma siit elult tahan saada, ja lähen täpselt seda joont mööda, mis ma olen mõelnud, ja tean, milline elu mulle meeldib. Oma salamõtetes ja maskide taga seisab enamik inimesi siiski paljude keeruliste küsimuste ees. Ükskõik kui hästi su asjad teistele paistavad, ise unistame ikka millestki paremast ja ilusamast. Ja kui ei unistaks, oleks meie hing seisma jäänud. “Parem” on aga kõigi puhul erinev. Ei ole ühte tõde.
Vanades usundites oli surmaks valmistumine väga suur ja tähtis elu osa. Meil on saja aastaga kadunud palju, mis puudutab hinge ja vaimu. Me teame küll toitumisest ja tehnikast, aga oma hingest ei tea me enam suurt midagi ja surm tundub meile midagi nii ebaõiglast, et lükkame kõik mõtted sellest võimalikult kaugele ja me ei taha kuulda mingeid surma juttusid ja surijad tunduvad meile ebameeldivad.
Elu on nii suur müsteerium, et selle lõpp peab olema ilus. Elu ei tohiks lõppeda niimoodi, et viimane, keda me näeme, on haigla haigutav medõde sinu kõrval. Ma arvan, et igaüks, kes sureb, tahaks enne, kui ta silmad kinni paneb, näha neid, kellele ta on pühendanud oma elu, keda ta on armastanud, kes teda on armastanud. Mulle väga meeldiks, kui surija juurde kogunetaks, kestku see siis nädal või kaks. Et pere oleks lahkudes su ümber ja keegi hoiaks su käest. Viimasel hetkel hakkab ikkagi hirm. Võibolla ootad sa sel hetkel rohkem abi ja toetust, kui sa seda seni elus oled oodanud. Jah, tänapäeva inimestel on kiire ja enamasti ei tule surija kõrval passimine kõne allagi. Ja siis vabandad enesele aastaid, et sa ei saanud ju töölt kuidagi ära tulla.
Autor: Jaan Tätte
Elu on nii suur müsteerium, et selle lõpp peab olema ilus. Elu ei tohiks lõppeda niimoodi, et viimane, keda me näeme, on haigla haigutav medõde sinu kõrval. Ma arvan, et igaüks, kes sureb, tahaks enne, kui ta silmad kinni paneb, näha neid, kellele ta on pühendanud oma elu, keda ta on armastanud, kes teda on armastanud. Mulle väga meeldiks, kui surija juurde kogunetaks, kestku see siis nädal või kaks. Et pere oleks lahkudes su ümber ja keegi hoiaks su käest. Viimasel hetkel hakkab ikkagi hirm. Võibolla ootad sa sel hetkel rohkem abi ja toetust, kui sa seda seni elus oled oodanud. Jah, tänapäeva inimestel on kiire ja enamasti ei tule surija kõrval passimine kõne allagi. Ja siis vabandad enesele aastaid, et sa ei saanud ju töölt kuidagi ära tulla.
Autor: Jaan Tätte
Allikas: Jaan Tätte “Vaikuse hääl”, kirjastus Pilgrim
