Peatume väga raskel teemal. Intsest on lähisugulaste vaheline seksuaalne läbikäimine, mis raskematel juhtudel tähendab lapsohvri jaoks aastaid vältavat vaimset ja füüsilist vägivalda teiste pereliikmete vaikiva nõusoleku saatel.
Kui kommionudest lasteahistajad on meediaväljaannete tavapärased antikangelased, siis sõna „intsest“ kuuleme nii era- kui avalikes aruteludes haruharva. Ometigi usuvad seksuaalselt väärkoheldud lastega tegelevad spetsialistid, et pereliikmete poolt toime pandud seksuaalkuritegusid tuleb ette oluliselt sagedamini kui laste seksuaalset kuritarvitamist võõraste poolt. Teema on delikaatne ja esmapilgul õõvastav. Intsesti väljamurdmiseks tabuteemade nõiaringist on oluline, et iga inimene teadvustaks endale selle probleemi põhjuseid ja tagajärgi. Eriti oluline on intsestiprobleemi laiem teadvustamine ohvrite seisukohast – kuna juhtunu on sageli seotud sügava süü ja häbitundega, vajavad ohvrid julgustust väärkohtlemise avalikustamiseks, mis on esimeseks vältimatuks sammuks paranemise pikal teekonnal.
Ohver ja väärkohtleja
Eestis intsestijuhtumitega tegelevate spetsialistide hinnangul on kõige sagedamini ohvriks 10-14aastane tüdruk ning ahistajaks isa või kasuisa. Kui tavaarusaama järgi võib intsest aset leida vaid asotsiaalsete kalduvustega perekonnas, on probleemiga kokkupuutunud spetsialistide nägemus hoopis teistsugune. Väärkohtlejate seas on nii algharidusega töötuid kui kahe kõrgharidusega lugupeetud inimesi. Tõsi on küll see, et sageli on peres probleeme alkoholiga.
Teaduskirjanduse hinnangul on isa-tütar intsestijuhtudest viis korda sagedasemad õde-vend väärkohtlemisjuhud. Väiksema vanusevahe ja raskuste tõttu algataja kindlakstegemisel, jäävad õdede-vendade vahelised seksuaalkuriteod sagedamini avastamata. Ahistaks saab tavaliselt pere vanem poeg ja ohvriks temast noorem tütar.
Samas on võimalik, et ahistajaks osutub ema, tädi, onu, vanaisa või mõni teine pereliige. Üldjuhul on põhjused, tagajärjed ja abivõimalused sarnased, sõltumata sellest, kes on ohver ja kes väärkohtleja.
Intsesti põhjused
Väärkohtlemine ilmneb kõige sagedamini segase rollijaotusega peredes, kus kehtivad patriarhaalsed väärtused. Sageli on vanemate omavahelised suhted halvad, tuleb ette vaimset ja füüsilist vägivalda. Vanemate reaalne või emotsionaalne perekonnast eemal viibimine tekitab pingeolukorra, kust iga pereliige hakkab oma oskustele ja arusaamadele toetudes väljapääsu otsima. Perekonna ühtsuse päästmiseks ja kindlustunde taastamiseks hakkavad lapsed vabatahtlikult või ühe vanema sunnil täiskasvanute kohustusi üle võtma. Sellised sündmused katkestavad lapse normaalse sotsiaalse ja psühholoogilise arengu.
Õde-vend intsestijuhtude puhul on esialgseks tõukeks sageli emotsionaalse ja füüsilise läheduse puudus. Kui vanematevahelised suhted on halvad ja perekonnas puudub emotsionaalne lähedus, võivad lapsed omavahelist seksuaalset läbikäimist tajuda püüdena hoida perekonda koos. Seksuaalsuhete tekkimist soosib ka ruumiline kitsikus.
Vägivalla ja sunduse rakendamisel võib põhjuseks olla väärkohtleja hüljatuse või eelneva väärkohtlemise kogemus. Isa-tütar intsestijuhud saavad tihti alguse isa vajadusest demonstreerida oma jõudu ja üleolekut, mis tekitab ründajas ajutise rahulolutunde.
Saladuse hoidmine
Oma tegude varjamiseks rakendab väärkohtleja väga erinevaid strateegiaid. Alguses lähenetakse ohvrile ettevaatlikult – kavalusega kaasatakse laps leebematesse seksuaalsetesse tegevustesse. Nooremate laste puhul on võimalik keelatud tegevust põneva mänguna serveerida. Suurematele tehakse kingitusi ja pakutakse muid hüvesid. Samal ajal kui laps mõistab, et toimuv ei ole õige, tärkab ka süü ja häbitunne. Väärkohtleja on saavutanud võimupositsiooni, mida on vaimse ja füüsilise vägivalla abil kerge säilitada.
Väärkohtlemise paljastamine
Intsesti tagajärjed on seda leebemad, mida lühemat aega väärkohtlemine kestab. Lapseeas avastatud juhud paljastatakse reeglina väljastpoolt perekonda sekkumise tulemusena. Lähedalseisva täiskasvanu tähelepanu võiks äratada lapse eale mittevastav huvi seksuaalsete teemade vastu, agressiivsus täiskasvanute suhtes, füüsilise kontakti vältimine ning sagedane puudumine lasteaiast või koolist. Ometigi pole harvad ka juhud, kus laps üritab toimuvast mõnele usaldusväärsena näivale täiskasvanule rääkida. Paraku ei suuda lapsed seksuaalse tagamõttega tegevusi realistikult mõtestada ja puudub sõnavara juhtunu kirjeldamiseks. Kõige olulisem on laps ära kuulata ja tema juttu tõsiselt suhtuda.
Paraku on tõenäoline, et enamus intsestijuhte jääb igaveseks saladuseks või avaldatakse alles aastaid hiljem, kui ohver mingite teiste, esmapilgul lapsepõlves juhtunuga seostamatute põhjuste tõttu arsti või psühholoogi juurde jõuab.
Tagajärjed
Võrreldes võõra ahistajaga juhtumitega, on perekonnas toimunud seksuaalkuriteod raskemate tagajärgedega nii ohvrile kui teistele pereliikmetele. On leitud, et peresisene seksuaalne väärkohtlemine leiab aset pikemate ajaperioodide jooksul ja on jõhkram kui teiste seksuaalkuritegude puhul. Ometigi ei ole vaimse kahjustuse ulatus otseselt seotud väärkohtlemise kestuse ega raskusastmega, vaid sõltub eelkõige ohvri tõlgendustest. On tavapärane, et ohver tunneb juhtunu tõttu häbi. Sellega kaasneb sageli madal enesehinnang, usaldamatus teiste suhtes ja enese tajumine halva inimesena.
Üheks raskemaks tagajärjeks on ohvri poolt kaassüülisuse tunnetamine, mis raskendab juhtunu avalikustamist ja tagajärgedega toimetulekut. Reeglina kasutab väärkohtleja ära ohvri naiivsust, emotsionaalse läheduse ja tunnustuse vajadust, mistõttu võib kergesti tekkida väärarusaam vastastikku vabatahtlikest suhetest. Eriti teravalt tõstatub kaassüülisuse küsimus väikese vanusevahega õe-venna intsestijuhtudel.
Kaassüülisuse kummutamiseks tuleb ohvril mõista, et sündmused ei arenenud tema nõusolekul, isegi kui otsest vägivalda või sundust ei kasutatud. Selle eesmärgi saavutamisel on tihti takistuseks teatav heaolutunne (emotsionaalne ja füüsiline lähedus, kingitused, meelitused), mida ohver võis suhetes väärkohtlejaga sagedamini või harvemini tajuda.
Seksuaalsest väärkohtlemisest alguse saanud vaimsed probleemid kutsuvad varem või hiljem esile tõsiseid tervisehäireid. Kõige sagedamini kannatavad intsestiohvrid stressi, ärevushäirete, depressiooni, kroonilise kurvameelsuse ja toitumishäirete all. Sageli viivad psühholoogilised pinged suitsiidimõtetele. Ohver tunneb end teiste pereliikmete poolt reedetuna, kuna viimased ei suutnud teda väärkohtleja eest kaitsta. Selle tagajärjel on ohvril madal enesehinnang ja usaldamatus teiste suhtes, mis raskendab lähisuhete loomist ja hoidmist.
Paranemise protsess
Kui intestijuhtum tuleb ilmsiks väärkohtlemise ajal, tuleks pöörduda politsei, sotsiaaltöötaja, kriisiabi nõustaja või psühholoogi poole, kes annab edasised juhised juhtumiga tegelemiseks. Eesti seadusandlus võimaldab alaealise suhtes sooritatud seksuaalse väärkohtlemise eest karistada reaalse vanglakaristusega. Enamasti ei soovi perekonnad kohtuprotsessi algatada, seda enam, et väärkohtlemise tõestamine võib käegakatsutavate tõendite puudumisel olla väga raske. Igal juhul vajab ohver, aga sageli kogu perekond, psühholoogilist abi.
Intsestiohvri aitamine on probleemi komplekssuse ja kogu perekonna haaratuse tõttu äärmiselt keerukas. Ei ole haruldased juhud, kus perekond saladuse ilmsiks tegemisel ohvrit süüdistab. Lapseeas avastatud intsestijuhtude puhul on ideaaliks normaalsete peresuhete taastamine, kuid see ei ole mitte alati võimalik. Isegi kui süüdlane oma tegu kahetseb ning ohver on valmis koju tagasi pöörduma, tuleb arvestada, et väärkohtlemise esilekutsunud probleemid ei haihtu üleöö. Kõige olulisem on last edasise väärkohtlemise eest kaitsta ning lapse arengut pikema aja jooksul jälgida, kuna tagajärjed võivad ilmneda alles puberteedi- või täiskasvanueas.
Täiskasvanueas abi otsima pöördunud ohvrite puhul on oluline hinnata, kas ohvril on paranemise protsessi ajaks olemas kindel majanduslik ja emotsionaalne toetus. Paranemine on sageli aeglane ja nõuab ohvrilt palju julgust. Teraapia käigus taaskogeb ohver valu ja kannatusi, millele vastukaaluks tuleb arendada tema iseloomu tugevaid külgi ja eneseväärikust. Lapsepõlves vajaka jäänud lähedaste toetus on siinkohal kriitilise tähtsusega.
Kõrvalseisjana on kõige lihtsam intsesti toimepanija hukka mõista ja kahetsusväärne juhtum sellega lahendatuks lugeda. Paraku ulatuvad intsestiprobleemi juured tihti märksa kaugemale väärkohtleja isiksusest. Keerulised vanematevahelised suhted, liigne alkoholitarvitamine ja süvenevad vaimsed probleemid lammutavad vaikselt kuid järjekindlalt perekonna loomulikku rollijaotust. Kroonilises emotsionaalse ja füüsilise läheduse puuduses on seksuaalsuhted laste vahel või lastega kerged tekkima. Tagajärjeks on täiskasvanu rolli surutud lapse psüühika tõsine kahjustamine. Mida varem väärkohtlemine paljastatakse ja ohvrile psühholoogilist abi osutatakse, seda vähem probleeme kogeb ta tulevikus. Juhul kui juhtunut ei paljastata, süveneb ohvri madal enesehinnang ja moonutatud maailmataju aasta-aastalt, tuues kaasa järjest raskemaid vaimseid, füüsilisi ja sotsiaalseid probleeme.
Allikad:
Ballantine M. Sibling incest dynamics: Therapeutic themes and clinical challenges. Clinical Social Work Journal 2012;40(1):56-65.
Jevšuk N. Intsestiohvritega tegelevate spetsialistide nägemus probleemile. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool; 2004.
Autor: Kristi Liiv
