Mõte geenide patenteerimisest näib imelikuna. Selle praktika teeb veelgi veidramaks tõsiasi, et ka elavate inimeste geene saab patenteerida. Kuidas on see võimalik? Ja mis on selle varjatud ohud?
Järgnevalt kirjeldame, mida tuleks teada inimgeenide patenteerimise praegusest olukorrast ja sellest, miks kehtivad seadused tuleks ümber vaadata.
Inimgeeni patent
Patente antakse tavaliselt millegi materiaalse, näiteks mehhaanilise seadeldise eest. Seda tehakse leiutajate ja firmade kaitsmiseks, et konkurendid neid pügada ei saaks. Nemad on ometi pühendanud aega ja vaeva selle tehnoloogia loomiseks, mistõttu peakski neid kaitsma kõigi eest, kes püüavad nende ideid jäljendada. See protsess toimib hästi ja on igati mõistlik.
Hiljuti on seda süsteemi laiendatud, et pidada sammu tehnoloogia arenguga, sealhulgas ka edusammudega, mille on kaasa toonud biotehnoloogiarevolutsioon. Selle tulemusena on patente antud ka mittemateriaalsete asjade eest, kaasa arvatud selliste “leiutiste”, mis on seotud geneetilise koodi segmentidega.
Täpsemalt öeldes võib geenipatendi nõuda näiteks mõnele nukleiinhappele või geneetilise haiguse diagnoosimise meetodile. Patendinõude võib esitada ka konkreetse DNA- või RNA-jada eest või mõne sellise meetodi eest, millega saaks tuvastada inimeses peituva DNA- või RNA-jada olemasolu. Selle hulka võib kuuluda nii kodeeriv kui ka mittekodeeriv DNA. Näiteks võib muretseda patendi sellise geenijärjestuse jaoks, mis on vastutav Alzheimeri tõve eelsoodumuse tekitamise eest.
Patendinõuded toodete ja protsesside eest kipuvad langema nelja suurde kategooriasse, milleks on üksikud DNA- või RNA-molekulid, diagnostikatestid, diagnoosimise meetodid geneetiliste katsete abil ning geeni- ja biokiibid. Järelikult võib selliste potentsiaalsete toodetega seotud inimgeenide patenteerimine firmadele kõvasti raha teenida. Sellest tuleneb mõistagi ka suur nõudlus inimgeenide patenteerimiseks.
Tormijooks patendile
Kui geenijadade järjestamisega 1990ndate aastatel algust tehti, algas tõepoolest tormijooks inimgeenide patenteerimiseks. Juba 2005. aastal näitas üks uurimus, et üle 4000 geeni – umbes 10–20% inimese genoomist – on ühel või teisel moel saanud Ühendriikides patendi (tasuks ka ära mainida, et üks hiljutisem uurimus on neile tulemustele vastu vaielnud). Sama suur hulk patente anti ka Kanadas ja Euroopas. Inimgeenide patenteerimise Metsik Lääs oli seega alanud.
Selline laialdane inimgeenide patenteerimine on tekitanud tulise arutelu õiguslikes, poliitilistes, tervislikes ja filosoofilistes ringkondades. Patenteerimise algusest saati on esitatud arvukalt küsimusi seoses inimgeenide patenteerimise mõistlikkusega ja sellega, kas patenteerimine on ikka laiema üldsuse huvides.
Üks levinud argument on see, et inimgenoom ja kõik selle osad on ühised kõigile, ning seetõttu ei tohiks mitte keegi saada võimalust seda omada ega patenteerida.
Kuid kõikide probleemide seast paistis kõige selgemalt silma veider loogika, mille järgi kuulub geenipatent leiutise või avastuse alla – mis omakorda võimaldab kuni tänaseni geene patenteerida. Ühendriikide seadustiku vastava õigusnormi järgi (§ 101 lõige 35): “Kes tahes leiutab või avastab uue ja kasuliku protsessi, masina, aine tootmise või koostamise viisi, või mis tahes uue ja kasuliku täiustuse nimetatud punktides, võib taotleda vastava patendi käesoleva lõike tingimuste ja nõuete alusel.”
See keeruline ja mitmetimõistetav sõnastus ongi võimaldanud firmadel inimgeene patenteerida. Geenide patenteerimise praktika sattus terava tähelepanu alla ühe tähtsa kohtuasja tõttu, mis sai alguse 2009. aastal.
Myriad Geneticsi kohtuasi
Mõne aasta eest anti Ühendriikide firmale nimega Myriad Genetics patent kahele inimgeenile tähistusega BRCA1 ja BRCA2. Need mõlemad geenid on seotud suurendatud rinna- ja munasarjavähi ohuga, mis aga huvitaks kindlasti naisi, kes tahavad teada, kas ka nende DNA kannab seda mutatsiooni.
Pole üllatav, et Myriad Genetics sattus suure kriitika alla, sest nõudis oma diagnostikateenuste eest kõrget tasu. Paljud inimesed mõistsid selle praktika hukka, väites, et naistel on õigus omaenda DNA kohta teavet saada ilma litsentsitasu maksmata.
Isegi Ameerika Kodanikuvabaduse Liit (ACLU) võttis sel teemal sõna, öeldes, et patendid lämmatavad diagnostilisi teste ja teadustööd, mis võiks muidu viia uute ravimeetodite avastamiseni, ning piiravad üheaegselt naiste võimalusi seoses arstiabiga.
ACLU kuulutas ka nende kahe inimgeeni patendid põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.
Asi jõudis kohtusse. 2010. aastal tühistas föderaalkohtunik Myriadi geenipatendid, väites, et geenid on “looduse toodang” ja neid ei ole võimalik patenteerida. Ühendriikide justiitsministeerium märkis ka, et “inimkehast eraldatud genoomi DNA, mida ei ole kuidagi muudetud ega manipuleeritud, pole patendikõlbulik,” lisades sealjuures, et “unikaalne keemiliste aluspaaride ahel, mis põhjustab inimrakus BRCA-proteiini teket, ei ole inimeste loodud leiutis.”
Kohtuotsus kaevati aga edasi ja Myriad võitis oma patendid tagasi. Kolmest kohtunikust koosnev kolleegium otsustas, et “eraldatud DNA” erineb kuidagi “looduses esinevast“ DNA-st ja see erinevus võib lubada inimgeenide osade patenteerimist.
Selle otsuse taustal kirjutas geeniteadlane S. L. Salzberg ajakirjas „Nature“ ühe salvava arvamusartikli, milles ta tõi välja pealtnäha absurdse fakti: “Nende kohtunike argumendi kohaselt ei oleks näiteks vereproov või amputeeritud jäse “looduses esinev” ja seega võiks ka neid patenteerida.” Geenid pole Salzbergi kinnitusel leiutised. “See lihtne fakt, millele ei vaidleks vastu ükski tõsine teadlane, peaks olema piisav, et välistada geenid patenditaotlustest,” kirjutas ta.
Kuid kohtunike otsuse järgi olid inimese DNA osad kõigest hoolimata kuulutatud millekski uueks ja seega leiutiseks.
Argumendid inimgeenide patenteerimise poolt ja vastu
Selleks, et paremini mõista kohtuotsuse taga peituvaid nüansse ja otsusele järgnenud vastukaja, kõnelesin ma juristi Russell Blackfordiga. Sain temalt teada, et asi pole nii mustvalge, nagu paljud selle praktika pooldajad ja vastased seda kujutavad.
“Minu vaatenurgast paistavad paljud sellised patendid juriidiliste vangerdustena, mille abil saada mööda faktist, et tegelikult ei tohiks olla võimalik patenteerida asju, mis on valminud looduse mõjul, mitte inimeste leiutistena,” ütles ta blogile io9. Sellised vangerdused pole aga Blackfordi sõnul igal mõeldaval juhul alati halvad.
“Mõelge näiteks uuele ravimile, mis on põhimõtteliselt looduses esineva aine rafineeritud kuju, näiteks mõni kemikaal, mis leidub kindlat sorti taimes,” ütleb ta. “See on küll looduse toodang, kuid seda võib siiski olla kulukas ja keeruline tuvastada ning seejärel ka selle raviomadusi tõestada. Ainuüksi kliiniliste uuringute protsess võib nõuda palju raha ja aega. Sellisel puhul võiks tõesti ehk arvata, et asi on patenti väärt, kuigi patendi seaduse piiresse toomiseks võib kuluda teatud hulgal vangerdamist.”
Ja Myriad suutis tõepoolest patenteerida eraldatud ja puhastatud DNA osad, mis erinesid nende väitel looduses esinevast DNA-st, sest neid olevat lihtsam kasutada meditsiinilistes analüüsides.
Sellest tulenevalt väidab Russell, et need n-ö “kunstlikud” patendid ei pruugi alati olla halvad. Ja tegelikult võib tema sõnul esineda ka juhtumeid, kus selliste patentide andmine on üldsuse huvides.
Samaaegselt on geenide patenteerimine paraku ka suur äri. Selle praktika toetajate hulka kuuluvad biotehnoloogiaettevõtted, suured ravimifirmad, patendivolinikud ja ülikoolide intellektuaalomandi ametid – teisisõnu peaaegu kõik, kellel on tugev majanduslik huvi praeguse süsteemi kaitsmiseks.
Teisest küljest aga pooldavad praegust süsteemi ka mõned liberaalid ja sõnavabaduse toetajad, kes kipuvad koos eelnimetatud rühmadega vastu seisma võimalikele inimgeeni patenteerimisele seatavatele piirangutele.
Kuigi Russell tunnistab kunstlike patentide praktilist efektiivsust, ei ole ta veendunud, et need patendid on mõistlikud. “Ma kahtlen selles, kas inimese DNA lühikeste segmentide patenteerimist saab selliste väidetega õigustada,” ütleb ta. “Võimalik on seegi, et uute ravimeetodite uuringuid takerduvad, kui peaks juhtuma nii, et mitu eri firmat on saanud õiguse inimgenoomi eri osadele.”
Russell pole mõistagi ainus, kes on nõnda oma muret väljendanud. Üks häälekas vastane inimgeenide patenteerimisele on Fiona Murray, kes väidab, et geenipatendid kahjustavad teadusuuringuid. Ta on näidanud, et geenipatentide olemasolu on takistanud mitmeid alusuuringuid.
Sarnaselt väidab ka S. L. Salzberg, et geenipatendid on teaduse arenguga vastandlikud. Täpsemalt öeldes muretseb ta seepärast, et patendiomanikud võivad oma tööd varjata, hoidmaks enda “leiutist” konkurentidest eemal, kuni nad saavad oma taotlust paremini kaitsta. See on Salzbergi sõnul vastuolus teaduslike põhimõtetega ning olulise tervisealase teabe takistamata levitamise ja avaldamisega.
Ta väidab ka, et inimgeenide patenteerimine takistab edasisi geeniuuringuid. Kui võtta arvesse tõsiasja, et geenipatente on rohkem kui 4000 ja nende taotlejaid üle 1100, siis on teadlastel vägagi raske teatud geenidega tööd teha. Nad on sunnitud rinda pistma kuluka bürokraatliku protsessiga, mille käigus tuleb muretseda vajalikud litsentsid ja nende eest ka tasuda. Seetõttu kasutaksid Salzbergi sõnul paljud teadlased oma aega ja ressursse töötamaks teiste geenidega, mis on pahatihti vähemtähtsad. Salzberg nimetab seda „kaudseks ohuks inimese tervisele“.
David Koepsell, kes on kirjutanud geenide patenteerimise teemal raamatu “Who Owns You: The Corporate Gold Rush to Patent Your Genes”, väidab kindlalt, et on ebaefektiivne luua “valitsuse toetatud monopole” ning biotehnoloogiafirmad ja teised ettevõtted peaksid võistlema oma toodete tegeliku väärtuse tagamiseks. “Ka seda radikaalset argumenti eirates ei ole geenipatendid majanduslikult kõige tõhusamaks mooduseks, millega ära kasutada avaliku sektori rahastatud teadust, nagu need pole ka vajalikud uute ravimite loomises innovatsiooni tekitamiseks,” kirjutab ta.
Stephan Kinsella on esinenud sarnase väitega, avaldades arvamust, et patendid ei edenda innovatsiooni. Tuntud teerajaja biotehnoloogia alal Craig Venter on ülaltooduga nõus, väites, et ta on üldjuhul geenipatentide vastu (välja arvatud teatud puhkudel), nentides: “Paar üksikut geenipatenti olid väärt kõvasti raha, nii et ühtäkki hakkasid kõik ülikoolid ja biotehnoloogiafirmad laristama suuri summasid geenide patenteerimiseks. Mina arvan, et rikkaks said sellest ainult patendivolinikud.”
Huvitavaks probleemiks on ka patendiõiguse kehtestamine – või pigem suutmatus seda kehtestada. Suurbritannias hiljuti läbi viidud uuring näitas, et selle riigi avalikus sektoris geenitestide välja töötamise praktikale oli patentidel peaaegu olematu mõju, sest geenipatente põhimõtteliselt eirati.
Kahjuks ei lahenda probleemi eiramine neid probleeme ega muuda asja kuidagi mõistlikumaks. Praegused patendiseadused on ilmselgelt ebapiisavad ja need tuleb uuesti üle vaadata. See ei tähenda, et uuendusi geneetika vallas ei tohiks üldse patenteerida ja firmasid ei tohiks nende pingutuste eest tasustada. Kehtestada tuleks aga midagi loogilisemat ja mõistlikumat – patendiseadust, mis kaitseb küll uuendusi biotehnoloogia vallas, aga mitte teadusuuringute ega avaliku huvi kulul.
Uuendus: nagu mõned lugejad on täheldanud, oli ühel hiljutisel kohtuotsusel Myriadi juhtumi jaoks tõenäoliselt tähtis mõju. Eelmise aasta alguses öeldi firmale Prometheus Laboratories, et nad ei saa võtta patenti meditsiinilisele testile, mis tugineb seosele ravimiannuste ja ravimeetodi vahel. See otsus võib seada kahtluse alla ka inimgeenide patenteerimise seaduslikkuse. Väljaandes “News and Insight” selgitab Alison Frankel olukorda lähemalt:
Mõlema juhtumi puhul tuginesid hagejad samale argumendile: kõnealused patendid olevat looduslikud nähtused, mis ei kuulu patendikaitse alla. Hilisema juhtumi puhul uskus Ülemkohus seda argumenti täielikult.
“Me oleme jõudnud järeldusele, et vaatluse all olevad patenditaotlused püüavad põhimõtteliselt taotleda õigust loodusseadustele endile. Seetõttu on taotlus tervikuna kehtetu,” kirjutas kohtunik Stephen Breyer. Just nagu Einstein poleks saanud patenteerida valemit E=mc2 ja Newton poleks saanud omaks nõuda gravitatsiooniseadust, ei saa ka Prometheus patenteerida meditsiinilist testi, mis seostab patsiendi verekeemia optimaalse ravimiannusega. Selle tulemusena tühistati USA föderaalse apellatsioonikohtu otsus, mis oli Prometheuse patendid jõusse jätnud.
“Me jäime Prometheuse kohtulahendiga väga rahule,” ütles ACLU jurist Sandra Park, kes võitleb paljude teadlaste ja rinnavähihaigete eest, et tühistada Myriad Geneticsi õigus patenteerida üksikuid rinnavähigeene. “See otsus tõotab head ka Myriadi kohtuasja lõpliku lahendi suhtes,” ütles ta.
Allikas: http://io9.com
Tõlkinud: Joonas Orav
