Märtsi viimasel nädalal 2014 sain takkajärgi teada, et minu kehast oli 7. märtsil toimunud operatsioonil eemaldatud rohkem, kui arstiga algselt kokku lepitud. Ilma minu organismist lähtuva tegeliku vajaduseta ja minu omakäeliselt antud allkirjaga paberist hoolimata. Tänaseks olen läbinud mitmeastmelise kohtukadalipu, kus olin sunnitud ennast mõjuvõimsa ja rahaka süsteemi ees kaitsma ja selle jaoks uurima, miks ja kellele oli mu selline operatsioon vajalik. Sain päris “eksperdiks” selle osas, mis toimub meie meditsiinisüsteemis tegelikult, ehk miks on vaja inimesi käsitleda mitte tervikorganismi vaid organipuntrana. Lisaväärtusena sain kaheaastase uurimustöö tulemina teada, mis inimest tegelikult tervendab ja mis haigeks muudab.
Haiguse ravi või inimese tervis?
Kõigi muistsete kõrgtsivilisatsioonide tuhandeid aastaid järjepidevalt inimorganismi uuringutel põhinevad teadmised kinnitavad ühest suust: inimest ravib tema keha, mis on isetaastuv süsteem, mitte ravimid. Ravimid – olgu siis millised iganes – annavad vaid kehale võimaluse puuduvat tasakaalu taastada. Kas siis andes puuduolevat ainet (näiteks vitamiinid ja mineraalid ning teised terve, tasakaalus, isereguleeruva raku komponendid) või leevendades valunähte ajaks, mil organism oma taastamisprotsessid käivitab. Huvitav, et meie praegune tsivilisatsioon on elanud 6000 aastat suhteliselt jätkusuutlikult ja keemiakombinaatide toodangut, mida praegu peetakse ainumõeldavaks tervisetagatiseks, kasutame alles 100 viimast aastat.
Kuni viimase sajandini ei ravitud ükshaaval eraldi organeid, ikka tervendati inimest tervikuna. Alles viimasel ajal, kui ravimitootmine saavutas tööstusliku taseme, on kuulutatud ainuõigeks uskumus, et inimene on tükkide kogum, millest igaüht peab uuurima eraldi asjatundja. Samas kui suur pilt ehk terve inimene kaob käest. Inimkond pole kunagi olnud nii haige, kuigi püütakse väita, et seesama keemiatööstus, mis inimese tervikorganismist organipuntraks lahutab, on meid päästnud sadadest haigustest, millesse varem surdi. Jah, suri üks kümnest tuhandest, kuid praegu ilmselt leiate ühe kümnest tuhandest, kes ei pea end mingi haiguse põdejaks ehk terve inimese. Ja kui räägime “epideemiate võitmisest”, siis märgakem näiteks meie ümber hetkel üha paisuvat depressiooniepideemiat, mille ravimeid võtavad miljonid ja paranemise märke pole, iga aastaga ainult suureneb seda epideemilist haigust põdejate hulk. Ka kasvajatest on saanud epideemia, mitte ühelgi “pimedal ajastul” pole inimesed nii palju nii erinevaid kasvajaid põdenud, ka see epideemia on veel likvideerimisest kaugel.
Teadmine põhineb teadmistel
Jutt sellest, et keskajal elas inimene 40 aastaseks ja nüüd 80 kuna paljud toonased haigused on farmaatsiatööstuse poolt alistatud, on väga vana propagandatrikk, kus osaline tõde esitatakse ainsa terviktõe pähe. Keskajal “väikese jääaja tingimustes” oli inimeste hügieen ja toidulaud väga puudulikud, seega polnd nende organismis paljusid vajalikke terve raku komponente ja see tegi organismi igasugu võõrorganismidele ehk viirustele vastuvõtlikuks. Keskaja Euroopas elas tänu kiriku ja kuningate ahnusele enamik inimesi väga ebasanitaarsetes tingimustes ja sõi väga piiratud ainevalikuga toitu. Samal ajal oli 3. sajandil fanaatiliste kristlaste poolt hävitatud maailma suurim teadmistevaramu, Aleksandria raamatukogu, mille tules hävisid iidse Egiptuse, sumeri ja teiste toonaste kõrgtsivilisatsioonide väga põhjalikud meditsiiniteadmised. Osalt säilisid tulest imekombel pääsenud ürikud veel araabia valgustatud kaliifide õukondades, terve varakeskaja lasid kuningad, kelle rahvad taudidesse surid, ravida end araabia arstidel. Talupojad jäeti kirikuisadele “mõõduka hingeõnnistustasu eest” matta. Ehk “pime keskaeg” põhines kleeruste õigusel inimelu üle otsustada. Selle õiguse kinnistamiseks tuli tegeliku inimkeskse looduspõhise pärimusliku ravi tundjad nõidadeks kuulutada. Just inimest oma elu peremeesteks muutvate teadmiste vastu oli suunatud inkvisitsioon.
Teadlikkus on parim ravi
Tänapäeval, kui paljud iidesed teadmised hakkavad tagasi inimesteni jõudma, sest maailm avardus peale interneti teket, pole kadunud võimu klammerdunud inimeste soov hulkade üle kontrolli omada. Seda kontrolli oma kasu huvides ära kasutada. Seega tuli inimene “lahutada organiteks”, et ta ise ka aru ei saaks, kuidas tema tegelik algupärane loomus tegelikult ise pidevalt tasakaaluolekut taastada püüab. Enamik esmaseid haigussümptomeid ongi vaid keha märguanded, et mingi tasakaal on kuskil paigast ära. “Hea peremees, aita mul end sellest kohast korda seada,” palub keha valuaistingut käivitades. Aga meile antakse kohe retsept selle keha ennasttervendava signaali väljalülitamiseks ja suunatakse sinna keemiline impulss, mis ehk töötab selle ühe koha reaktsiooni vaigistamisel, kuid avaldab mõju ka teistele keha kui terviku osadele. Ehk ühes kohas kiirelt ja keemiliselt taskaalu taastades ei kao probleemi põhjus ega ka taastu organismi terviklikkus (loe: tervis).
Kui minu praegusel arvamuslool on üldse mingi eesmärk, siis oli selleks soov inimestel aidata mõista, mis nendega tegelikult toimub. Mõista ka, millised valikud meist igaühel on. See, et inimese tervisega toimuv peab põhinema teadlikul keha kui terviku uurimisel ja protsessil, kus vastutajaks ja otsustajaks on inimene ise ning meedik on “inimorganismi maakaarti” lugama õppinud informeeritud abistaja. Meie praegune “nõiajaht” inimese õiguse iseenda üle vasutada vastu on nagu kõik maailmaajaloo nõiajahid seotud võimu ja rahaga. Keegi ei soovi anda võimu ja pidevat tulu lihtsalt käest ära. Ent samas on igaühe meist võimalus seda maailma siiski muuta. Muutes ennekõike iseenda sisemaailma. Ehk neid uskumusi ja kinnistunud kontseptsioone, mis teevad meist “saatuse kätes abitud” ja “haiguste ees kaitsetud”.
Saagem teadlikeks, siis saame terveks!
Kogu tekst põhineb väga põhjalikul kaheaastasel uurimustööl nii iseenda sees, toimivate süsteemide sees ja maailma ajaloos.
Autor: Inga Raitar, kirjanik ja imagoloog
