Sally, tundmatu kangelanna
Põhikoolis tundis Sally end inetu ja ebapopulaarsena, kuid keskkooli ajaks hakkas ta suuremates poistes huvi äratama, sest jättis väliselt seksika mulje. Poiste tähelepanu nautides tundis Sally, et temagi on midagi väärt.
Sally oli 17, kui ta rasedaks jäi. Talle tundus, et abiellumine ja vanematekodust väljakolimine muudab ta vabaks kodusest õhkkonnast, kus ta end väärtusetuna tundis; ka uskus ta, et armastuse, mida ta vajas, annab talle laps. Nii abiellus Sally oma lapse isaga ning suhteliselt lühikese aja jooksul sündis neil Ediga kuus last.
Abielus oli aga algusest peale probleeme ning lõpuks järgnes lahutus. Palju aastaid hiljem, pärast teist ning kolmandatki abielu, armuafääri abielus mehega ning mitut mõttetut ning puhtalt seksil põhinevat suhet otsustas Sally, et on aeg iseendale silma vaadata. Kogu elu oli Sally elanud tundega, et midagi nagu puudub, ja ta ei tahtnud enam sellist elu, mille üle tal endal justkui mingit kontrolli pole. Siis ma temaga tuttavaks saingi.
Koos töötades sai selgeks, et Edi kriitiline hoiak nii tema kui ka teiste suhtes sarnanes sellega, kuidas Sally vanemad teda kohtlesid. Õigupoolest olid kõik kolm abikaasat olnud emotsionaalselt eemalehoidvad, kriitilised ning võimetud omaenda probleemide eest vastutust võtma – täpselt sama olukord nagu Sally lapsepõlves. Kuigi Sally oli süüdistanud abikaasasid, hakkas ta mõistma, et lahutuste ja alavääristava käitumise taga peitusid tema enda probleemid.
Meie vestluste ajal hakkas Sally mõistma, et kuigi ta tahtis abielluda, ei usaldanud ta mitte kedagi piisavalt, et end tõeliselt siduda. Ta ei uskunud, et üldse vääris armastavat partnerit. Alateadlikult tundis ta, et peab kõigega ise hakkama saama ning teiste peale pole mõtet loota.
Edasi selgus, et seitsme aasta vanuselt oli üks onudest teda seksuaalselt ahistanud. Ta üritas sellest emale rääkida, kuid ema oli liiga hõivatud, niisiis otsustas Sally kõigest vaikida. Kui ta aastate pärast selle uuesti jutuks võttis, ei tahtnud isa toimunut tunnistada, kuna ei soovinud asjast numbrit teha. Jällegi oli olulisem paista väliselt austusväärne kui piinlikku perekonnasaladust avalikult tunnistada.
Tol ajal, kui ahistamine toimus, tegi Sally alateadlikult mitu olulist järeldust. Ta otsustas, et: Ei saa loota mitte kellegi abile, isegi mitte Jumalale. Tal endal on midagi viga. Muidu poleks nii ju juhtunud. Tal polnud oma elu üle mingit kontrolli (sellest areneski välja ohvrimentaliteet).
Ta on väärtusetu ja pole head elu ära teeninud. Need järeldused tekitasid mitmeid negatiivseid käitumisviise (toitumishäired, truudusetus, vajadus autoriteedi vastu mässata, seksuaalse energia väärkasutamine), mis süvenesid hiljem veelgi.
Sally kogus endasse viha ja süütunnet, kuna tundis, et teda on reedetud. Ometi reetis ta ennast ise. Sally vihkas end, ta minapilt oli moonutatud. Lisaks vanemate madalale enesehinnangule oli ta pärinud neilt ka vajaduse maha suruda hirm, et ta pole midagi väärt. Hirm tuli maskeerida välise muljega, et kõik on hästi. Sellest kõigest vabanemiseks oli vaja eelkõige end armastama õppida. Mitte väljamõeldud kuju, vaid tegelikku ennast.
Kui ma Sallyt tundma õppisin, olid ta lapsed juba suured ning kodust läinud, kuid kõik kuus kannatasid oma pere mineviku pärast. Minu kliendi probleemid näisid olevat järgmises põlvkonnas veelgi võimendunud. Nende elulugudes keerlesid samad teemad: korduv lahutus, sõltuvused, vaesus, truudusetus, enesetapukatsed ning madal enesehinnang.
Pärast mitmeaastast tööd enese kallal, mil Sally keskendus valule nii omaenese kui ka lapsepõlve perekonnas, pööras ta oma eluloos uue lehekülje. Ta kohtas meest, kes teda tõeliselt armastab, on truu ning kohtleb Sallyt austuse ja lahkusega. Praegu on nad õnnelikult abielus. Ta avas oma äri ning lööb ümbruskonna elus aktiivselt kaasa. Sally leidis uuesti religiooni, kuid ka arusaamise omaenda väärtusest.
Nägin, et Sallyga toimunud muudatused muutsid tema lastegi käekäiku, kuigi ta keskendus põhiliselt iseendale. Ometi mõjutas ta ka täiskasvanud lapsi elu ohjad enda kätte võtma. Kui Sally oma teed alustas, olid lapsed juba suured, nende elufilosoofia välja kujunenud, nii et mõni neist oli rohkem, teine vähem muutusteks valmis. Siiski ei jäänud ka vähem avatud pereliikmed Sallyga toimunud muutustest puudutamata. Kui me edasi areneme, oleme alati kaudselt eeskujuks neile, kes ise areneda ei taha, sel lihtsal põhjusel, et tegija eeskuju on hea õpetaja.
Sally on tunnustamata kangelanna. Temalt nõudis tublisti vaprust oma nõrkusele silma vaadata, sest tal puudus palju aastaid side iseendaga, ta süüdistas kõiges tei si. Läks vaja otsusekindlust, et varasema õudse elu tek ke põh justajana käsile võtta omaenda osa selles. Nüüd aitavad Sally endaga ette võetud muutused kõiki pereliikmeid. Mõju jätkub.
