Hirm võib olla põhjuseks, miks sa endasse kapseldud, hoides teiste teelt eemale. Sa ei taha, et sul miski ebaõnnestuks ja sa ei taha haiget saada.
Kui sa oled selline, siis on sulle vastumeelt sõna võtta ja sa lepid stagneeruva mugavusega. Hirm sunnib sind enda proovilepanekuid vältima. See tahab, et sa veaksid end päevast läbi ilma keerulistesse emotsioonidesse süüvimata. Enese teadmata võid sa nii vältida olulist osa iseendast, et see jääks nähtamatuks ega saaks paljastatud, seda vahetuskaubana lihtsama elu eest. Vahest tood vabanduseks, et sul on niigi kiire, ega mõtlegi sellele, mida rohkemat sa olla võiksid: sul on ju vaja arveid maksta, hindeid saada ja väravaid lüüa.
Aga võib-olla ei olegi endasse kapseldudes lihtne elada? Me kõik seame oma elus mingid piirid vastavalt sellele, mis näib realistlik: kui palju me võiksime teenida, mis tööd suudaksime teha, kus me saaksime elada, millise hariduseni on jõukohane jõuda. Kui mõnede jaoks meist seab elu praktilised piirid – mis võivad tuleneda rahast, lastest, haigustest, eakatest vanematest –, siis suurem osa meist jääb eelkõige enda loodud piiridesse.
Küsi endalt: „Kes need piirid minu jaoks tõmbas? Kas mu soovid teha teatud tööd, elada teatud kohas, saada paikapandud arvul lapsi pärinevad mu kasvukeskkonnast? Või on see hirm, mis seab mulle liiga kitsad piirid?“
Vahest oled lugenud kuulsat lõiku Marianne Williamsoni raamatust „Tagasi armastuse juurde“ (eesti keeles ilmunud kirjastuselt Pilgrim, 2019), mida kasutas ka president Nelson Mandela oma ametisse astumise kõnes 1994. aastal. Seal kirjeldab ta kaunilt seda, et meil kõigil on võime väljuda hirmu seatud piiridest: „Meie sügavaimaks hirmuks pole see, et me ei saa hakkama. Meie sügavaimaks hirmuks on see, et me oleme mõõtmatult võimsad. Kõige rohkem hirmutab meid meie valgus, mitte pimedus. Küsid endalt, et kes olen mina, et end pidada suurepäraseks, imeliseks, andekaks, hiilgavaks? Aga tegelikult võiksid küsida, miks sa ei peaks seda olema?“
Isiklikku arengut kujutletakse sageli lineaarsena, endale seatud eesmärkide järjestikuse saavutamisena. Ent vahest oleks kasulikum seda ette kujutada teekonnana. See pole vaid arenemine, vaid ühtlasi muutume avaramaks, läheme sügavamale, laiendame oma piire. Kasvame välja, mitte vaid suureks.
Ma nimetan seda teekäija rännakuks. Lisaks eesmärkidele sisaldab see ka muud arengut, mis tekib suurepärastest mälestustest, sügavatest suhetest ja eredatest kogemustest. Et oma teed käia, pead kõigepealt selgeks tegema, mil määral takistab hirm sind katsetamast neid asju, millega tahaksid tegelda, isegi kui meie kultuur ei pruugi neid edu juurde kuuluvaks pidada. Teekäijad otsustavad tavapäraselt eduteelt kõrvale astuda, et areneda, kasvada ja uut kogeda. Näiteks võib tuua kirjaniku ja ettevõtja Dave Asprey, kes tegi Ränioru tehnoloogiafirmades edukat karjääri, enne kui hakkas käima oma isiklikku teed, et tervist parandada, ning kirjutas viis raamatut „biohäkkimise“ kohta ja rajas siis globaalse tervise optimeerimise ettevõtte Bulletproof.
Kas hirm seab piire su uskumustele iseenda kohta? Näiteks: „Ma pole hea inimestega suhtleja, seega ei sobi ma juhiks.“ Või: „Keegi ei hakka mind armastama, seega ei saa mul olla püsisuhet.“
Kasvamisele orienteeritud mõtteviis, mida käsitleb Stanfordi ülikooli psühholoogiaprofessor Carol Dweck, aitab sul piiravaid uskumusi muuta. Dweck tõestas, et kui koolilapsed usuvad, et nad võivad targemaks saada, siis nad töötavad kõvemini ja kauem ja edenevad paremini kui need, kes arvavad, et intelligentsus on juba sündides paika pandud.
„Kirg end proovile panna ja mitte loobuda, isegi (või eriti) siis, kui asi ei edene, on märk edenemismõtteviisist. See on mõtteviis, mis võimaldab inimestel areneda ka nende elu kõige keerulisematel perioodidel.“
Vaatle kasvamise võimalikkust uskudes kõiki neid valdkondi, milles tahaksid areneda, kaugemale jõuda ja muutusi saavutada. Kui usud, et võid saada targemaks, arukamaks, kaastundlikumaks, siis parandad oma võimalusi. See kehtib ka spetsiifilisemate asjade puhul: kui usud, et võid selgeks saada prantsuse keele, muutuda heaks suhtlejaks, regulaarselt jooksma hakata või kraadi omandada, siis parandab see nende sihtide tõekssaamise tõenäosust.
Mõnikord võib kasvamine tähendada ka millestki lahtilaskmist, mitte millegi saamist. Näiteks lõpetad suhte või lähed ära praeguselt töökohalt või otsustad, et ei jahi enam ametikõrgendust.
Igasuguse muutuse tegemine nõuab julgust. Kui võtad sihiks teatud saavutused, kaasneb sellega risk ja ebakindlus ja ühtlasi hirm. Kuid muutused on tegemist väärt: enda teadlik igakülgne arendamine on erakordne anne.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud dr Pippa Grangre raamatust „Hirmudest vabanemine“.
