Eestis võtab iga päev mõnda antibiootikumi umbes 14 inimest tuhandest. Euroopas on sama näitaja 22,5 inimest tuhandest. Eestis võtab iga päev mõnda antibiootikumi umbes 14 inimest tuhandest. Euroopas on sama näitaja 22,5 inimest tuhandest.
Esimese antibiootikumi, penitsilliini avastamisest on möödas alla 90 aasta. Kujutage ette, et lähete kopsupõletiku või veremürgistusega haiglasse. Nende haiguste kunagine laastav mõju on juba ammu möödanik, sest ravimiseks on olemas sobivad ravimid. Teid võetakse vastu ja tehakse antibiootikumikuur. Haigus ei ilmuta taandumise märke. Proovitakse järgmist antibiootikumi. Nüüdki ei näi ravi mõjuvat. Pärast veel kolmanda ja neljanda antibiootikumiga katsetamist teatavad arstid, et kõik võimalused on ammendatud ja tundub, et ükski ravim ei suuda haigust tekitavat bakterit tappa. Kuna haigus ei allu ravile ja võib levida ka teistele patsientidele, ei ole muud võimalust kui panna teid karantiini ja vaadata, kuidas organism ise haigusega hakkama saab.
See jutt võib kõlada julmalt, kuid kahjuks on sellise arengu tõenäosus viimastel aastakümnetel märgatavalt suurenenud, sest liigne antibiootikumide kasutamine on tinginud ravile resistentsete bakteritüvede arvukuse suurenemise. Aastakümnete jooksul on seetõttu kasutusest kadunud mõnigi levinum elupäästev ravim. Mainekas meditsiiniajakirjas The Lancet Infectious Diseases möödunud kolmapäeval avaldatud Hiina teadlaste uuringust ilmneb, et nüüd on resistentsus avastatud juba ka paljude haiguste puhul viimaseks väljapääsuks peetud antibiootikumi, kolistiini puhul. Ärevaks teeb resistentsust põhjustava mutatsiooni levimiskiirus: praeguseks on teada, et resistentseid bakteritüvesid on leitud peale Hiina juba ka Laoses ja Malaisias.
Võivad tekkida haiglad, kus terved intensiivraviosakonnad lihtsalt kogu täiega surevad
“Kindlasti on resistentsuse olukord hirmuäratav,” kommenteeris hiinlaste uuringut Tartu ülikooli antibiootikumide uurimisrühma juht professor Tanel Tenson. “Nendes kohtades, kus praegu on infektsioonid sagedad ja raviks on alles vaid üks antibiootikum, võib ta anda kõigepealt lokaalse löögi. Näiteks tekivad haiglad, kus terved intensiivraviosakonnad lihtsalt kogu täiega surevad. Ma arvan, et see võib olla esimene löök, mis võib tekkida. Aga kuidas asi edasi areneb ja kuidas talle piir pannakse, seda ei oska keegi ennustada.”
Omal ajal kõrvaldati kõnealune kolistiin kõrvaltoimete tõttu kasutusest. 10-15 aastat tagasi hakkas klebsiella ja pseudomonas’e bakteri mõnede tüvede resistentsus aga nii palju probleeme tekitama, et pea ükski kasutusel olev antibiootikum ei andnud enam tulemust. Seetõttu ei jäänud muud üle kui kolistiin viimase lootusena uuesti kasutusele võtta. “See oli lihtsalt praktiline vajadus. Tänapäevalgi kasutatakse teda pigem kriitilisematel juhtudel, kus muud üle ei jää. Ma arvan, et kolistiiniresistentsust kardetakse eriti sellepärast, et väga paljude resistentsete bakterite tüvedega on juba jõutud sinnamaale, et kolistiin ongi ainuke valik,” ütles professor Tenson.
Seekordne avastus on oluline, sest erinevalt senistest juhtumitest liigub resistentsust põhjustav mutatsioon väga kergesti ühest bakterist või isegi bakteriliigist teise. Üks kiiresti leviv resistentsusgeen võib kanduda üle ka ennustamatule arvule haigustekitajatele, mis selle tagajärjel ravimatuks muutuksid.
On juhtunud, et resistentsus kandub loomakasvatusest inimeste bakteritele üle
Antibiootikumidest rääkides tuleb alati silmas pidada, et inimestel kasutatavate antibiootikumide hulk kahvatub selle kõrval, kui palju neid kasutatakse veterinaarias ja loomakasvatuses, kus neid loomadele tihti haiguste ennetamiseks sisse söödetakse. Just loomakasvatusest pärinevad ka Hiina uuringus võetud proovid. “Seal on näha, et üks konkreetne resistentsusgeen on väga sage ja esineb umbes igas viiendas proovis. See tähendab, et kolistiini resistentsusgeeni levik on neil juba väga massiline. Kuigi see on veel haruldane, on juba teada ka juhtumeid, kus resistentsus kandub loomakasvatusest vaikselt inimeste bakteritele üle,” ütles Tenson.
Liigne antibiootikumide kasutamine on tinginud ravile resistentsete bakteritüvede arvukuse suurenemise. Kuigi pole veel teada ühtki märki, et resistentsed bakterid oleksid Eestisse jõudnud või võiksid lähiajal siia jõuda, oleks Tensoni sõnul põhjust ettevaatuseks. “Kui näiteks 1990-ndatel oli loomakasvatuses näha, et antibiootikumi vankomütsiin kasutamine soosis resistentsete bakteritüvede teket, siis kehtivad ka siin tõenäoliselt samad põhimõtted. Arvan, et esimese asjana oleks mõistlik kolistiini kasutamine loomade ravimisel ära lõpetada.”
Eestisse leviku oht veel väike
Hoolimata nurinast, nagu kirjutaksid Eesti arstid antibiootikume välja liiga kergekäeliselt, väidab statistika vastupidist. Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes oleme pea kõigi antibiootikumide gruppide lõikes koos Põhjamaadega pingeridade lõpus. Ravimiameti ravimiohutuse osakonna juhataja Ott Laiuse sõnul võtab Eestis iga päev mõnda antibiootikumi umbes 14 inimest tuhandest. Euroopas on sama näitaja 22,5 inimest tuhandest. Veterinaarias kasutatakse meil antibiootikume Euroopa keskmisel tasemel.
Eesti arstid ja veterinaarid määravad üldiselt antibiootikume vastutustundlikult
“Seega on Eesti arstid ja veterinaarid üldiselt antibiootikumide määramisel vastutustundlikud, mis on resistentsuse tekkimise ohust rääkides kõige olulisem. Loomulikult ei välista see tänapäeval, kui maailm on väike ja inimesed reisivad palju, et Aasias levivad resistentsed tüved ei võiks ka meile jõuda, aga kahjuks me Eestis ei saa selle takistamiseks palju ära teha,” ütles Laius. Ta tõi siiski esile, et kuigi resistentsuse vältimiseks on parim viis vähesem kasutamine, on tegemist ikkagi elupäästvate ravimitega, mille võimalikult vähene kasutamine ei saa olla eesmärk omaette.
Professor Tensoni sõnul on resistentsuse leviku probleem suurem Lõuna-Euroopa riikides, näiteks Portugalis, Hispaanias, Itaalias ja Kreekas, mis on kõik ühtlasi populaarsed puhkusereiside sihtkohad. Sama kehtib ka Kagu-Aasia – Hiina, Tai ja India – kohta, kuhu samuti aina tihemini reisitakse.
Penitsilliini avastamine 1928. aastal vallandas arstiteaduses tõelise revolutsiooni. Mõne aastakümnega arendati välja enamik meile tänapäeval teadaolevaid antibiootikume, kuid alates 1980. aastate keskpaigast on hoog raugenud. “Üks asi, millele me peame paratamatult otsa vaatama, on ravimitööstuse kriis. Teisalt on antibiootikumidel kindlasti oma spetsiifika ja uute ravimite väljatöötamine olukorras, kus vanad on ees olemas, ei pruugi olla kasumlik. Seejuures mängib oma rolli muidugi ka see, et kuni on võtta alternatiiv, hoiab meditsiinisüsteem uut ravimit muidugi äärmuslikumate juhtude jaoks. Kui hakata uut ravimit massilisemalt kasutama, siis tuleb ka resistentsus järele. Samas on selle aasta konverentsidel jäänud silma, et uute ravimite väljatöötamisel on näha elavnemise märke. Seda võib kindlasti öelda, et 2015. aastal on uute antibiootikumide väljatöötamise olukord parem kui 2010. aastal,” selgitab Tartu ülikooli professor Tanel Tenson.
Superpisikuhirm
Teadlased hakkasid antibiootikumide resistentsusest tõsisemalt rääkima 1990-ndate alguses, kui levis “superbakter” MRSA (metitsilliinile resistentne Staphylococcus aureus). Tegemist on haigusega, millesse nakatutakse enamasti haiglas, kui patsiendi organism on operatsioonist nõrk.
“MRSA puhul olime täpselt samasuguses situatsioonis nagu see, millest me praegu räägime,” ütleb Tanel Tenson. “Eelnevatel aastakümnetel oli alati võtta mitu teist antibiootikumi, kui üks enam ei töötanud. Ei olnud nii, et mingi väga raske nakkuse ravimiseks oleks jäänud tõesti ainult üks antibiootikum. Aga MRSA-le oli tõesti jäänud ainult üks, mis kandis vankomütsiini nime, ja meil olid juba liikvel ka vankomütsiinile resistentsed MRSA tüved, mis olid samas palju halvemini ühelt kandjalt teisele üle kanduvad kui Hiina kolistiiniresistentsed tüved. Mõnes USA haiglas oli nii, et raskema operatsiooni järel esines seda ligi 30% patsientidel, mis tähendas, et operatsioonijärgsed komplikatsioonid oleksid olnud täiesti märkimisväärsed, kui MRSA oleks ka resistentsuse omandanud.”
Teadmata põhjustel ei levinud vankomütsiini resistentsus laiemalt ja tänapäevaks on MRSA levik märgatavalt vähenenud. Professor Tensoni sõnul võib samasugune areng kaasneda ka praeguse puhanguga. Määravaks võib saada just resistentsust põhjustava geeni leviku kiirus.
