Rajamustrid
Esimene jalgrada, mida mööda ma kõndisin, oli Liine- tädi väikeses rukkipõllus maantee ääres. Teine oli tädi talust Katleri mõisa väravani tallatud looklev jalgrada. Need kaks rada on jäänud tänaseni meelde. Arvatavasti sellepärast, et astusin neid mööda üheskoos emaga: ikka mina ees ja ema minu järel. Olin sel ajal umbes kolme aastane.
Need rajad õpetasid, kuidas lõhnab muld ja laulab õhk. Sirged ja laiad rajad mulle ei sobi.
Minu suurde maailma viisid väikesed rajad: metsadesse ja rabadesse. Jõudsin metsavahtide õueaedadeni, üksildaste metsaperedeni, mõne kaugema küla servani. Tollal liiguti hobustega ja jalgsi. Autosid ja mootorrattaid kuuldus harva ja kui maailm lumme mattus, siis valitses vaikus.
Rohtukasvanud rada pead astuma enda ette vaadates, siis juhib ta sind iseenesest õiges suunas, umbes nii, nagu teeb jõesäng vetevooluga.
Majad, kus kunagi on elatud, pole kunagi päris tühjad. Nad peidavad endas saladusi ja hoiavad mälestusi.
Aeg on midagi salapärast. Ajal on hammas, mis pureb, ja vaim, mis lasub inimeste ja hoonete kohal ja endast erinevatel viisidel märku annab.
Aeg on meister Looja teenistuses. Armsad ja ilusad on need ukseluugid, aidaseinad, puupöörad, palgiotsad, mida aeg on kannatlikult sõrmitsenud.
Fotod ja mõtted: Fred Jüssi
Allikas: Fred Jüssi raamat “Rajamustrid, kirjastus Pilgrim
Kuula Fred Jüssi mõtteid Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
