Kuidas esitada taro kaatidele küsimust nii, et kaardid sellele ka vastust saaks anda? Milliseid põhimõtteid peab silmas pidama taro kaartidega teistele ennustades? Taroloog Ravi Ramlov räägib lähemalt taro (ehk nagu tema kasutab – Tarot ‘, mida hääldatakse prantsusepäraselt taroo) kaartidega ennustamisega kaasnevatest võtmeküsimustest. Pikemalt kuuleb taroloogi seletusi taro põnevast maailmast täna kell 14 Raadio 2 saates ” Hallo, Kosmos!”.
Eetika on üks teemasid, millest Tarot’st rääkides ei saa kuidagi mööda minna. Tahes tahtmatult kuuleb Tarot’ nõustaja oma töös inimeste saladusi, tihti räägitakse seal asjadest, mis enamasti oma teada tuleb jätta. See nõuab suurt vastutustunnet isegi neilt, kelle jaoks Tarot pole töö ja kes ennustavad vaid oma sõpradele ja tuttavatele. Eetilisi küsimusi ei tohi ennustamistöös mingil juhult ähelepanuta jätta, sest need moodustavad Tarot’ga tegelemise baasi, ning igaüks, kes kaardipaki ennustamiseks kätte võtab, peaks enne mõtisklema selliste teemade üle nagu ausus, usaldus, täpsus, otsekohesus, saladus ja selle hoidmine.
Igal nõustajal on hädavajalik luua oma sisemine eetikakoodeks ning panna selgelt paika need piirid, mille sees tegutseda. See peab sisaldama nii konfidentsiaalsusenõudeid, kui ka näiteks seda, millistele küsimustele on nõustajal õigus vastamast keelduda. Ebaeetiline on nõustajal vastata küsija ebaeetilistele või kahtlastel motiividel esitatud küsimustele.
Konfidentsiaalsuse nõude esitamine kaartide ladujale on üsna komplitseeritud probleem. Ilmselt saab iga kaartidega ennustaja ise aru, et tema ja kliendi vahel toimunust ei tohi ta teistele inimestele rääkida. Kuid konfidentsiaalsuse nõue hakkab kehtima juba palju varem. Üsna sagedasti juhtub, et tullakse teavet saama üldse mitte enda, vaid hoopis kellegi teise kohta. Ka sellisel korral peab nõustaja endale piirid selgelt paika panema. Kas ta võib nõustuda rääkima inimesest, keda üldse kohal ei ole? Kas küsijal on õigus uurida teise inimese tulevikku? – Need on selle teema kaks poolust, mis panevad tihti nõustajaid vastama sellistele küsimustele selge EI-ga.
On muidugi ka erandeid. Oma püsiklientidele olen tihti ütelnud, et küsige kõigepealt selle inimese nõusolekut, kelle kohta te midagi teada tahate. Kui ta ise on küsijale selleks oma selge JAH-iga nõusoleku andnud, pole ka nõustajal põhjust ladumisest keelduda. Huvitaval kombel enamikul juhtudel sellega asi piirdubki, sest inimesi, kes teisele inimesele oma tuleviku teada saamiseks JAH-sõna annavad, on päris vähe.
Nõusoleku saamine on vajalik kahel põhjusel. Esiteks eetilistel kaalutlustel: ilma inimese enda nõusolekuta pole kellelgi õigust tema tuleviku kohta midagi uurida. (Muide tihti juhtub nii, et info, mis küsijale tema lähedaste kohta on vajalik, tuleb välja küsijat ennast puudutavates ladumistes ning ei tekigi mingit vajadust eraldi teisi inimesi uurima hakata.) Teiseks on ilma nõusolekuta ennustamine aga ka otsekui kinnisest uksest sisse murdmine, mistõttu selle tulemus ei ole usaldusväärne ning nõustaja ise võib sellele küsimusele vastust otsides tavalisest märgatavalt rohkem väsida.
Tuleb meeles pidada, et ilma tema nõusolekuta kellegi tulevikku uurides seisame me vastastikku küsimuse objekti tahtega, mis blokeerib või vähemalt üritab blokeerida meie võimalusi tema kohta midagi teada saada. Kõigil neil põhjustel tuleb reeglina siiski piirduda küsimustega konkreetse küsija enese kohta ning vastused tema lähedaste kohta peavad välja tulema talle endale laotud kaartide seisudest. Kui neid seal ei esine, siis ei pea kaardid neid teemasid praegu tema jaoks tähtsaiks või ei toimu seal sündmusi, mis küsija enda arengut olulisel määral mõjutaksid. Nii ei saa näiteks kuidagi vastata otse küsimusele: “Kas mu abikaasa petab mind?” Selle asemel tuleb vaadata hoopis küsija suhte tulevikku, rõhuasetusega sellele, mida küsijal endal on sellelt suhtelt oodata. Tihti saab selliselt esitatud küsimuse puhul vastuse ka eelpool mainitud küsimus. Vahe on siin lihtsalt selles, et nüüd me vaatama asju küsija seisukohalt ja küsija tulevikku silmas pidades, tema abikaasat uurides aga tungime tolle mõtetesse ja tegudesse.
Või teine näide. Kui küsijal on tekkinud kahtlus, et keegi tema töötajaist pole piisavalt aus ning soovib küsijale koguni halba, siis ei saa me küsida: “Mida arvab see töötaja küsijast?”, vaid peame küsimuse ümber sõnastama ning uurima küsija tööasju tervikuna. Kui laotud kaartides peegeldub mingi pettus või esineb seal selgelt halvaloomuline õukonnakaart, siis suure tõenäosusega on küsija kahtlused õigustatud. Kuid sellise vastuse peame me igal juhul saama küsija saatust, mitte aga kahtlusaluse saatust uurides.
Teine oluline teema seoses Tarot’ ladumisega on nõustaja sõnade ja väljaütlemiste intensiivsus. Inimene, kes tuleb kaartidelt nõu küsima, on reeglina haavatavas ja seetõttu ka kergesti mõjutatavas meeleseisundis. Sellesse seisundisse tuleb suhtuda väga delikaatselt ning igal juhul tuleks hoiduda absoluutsetest väljaütlemistest ja ühestest hinnangutest. Nõustaja peab andma küsijale piisavalt vihjeid ja toetuspunkte, mille abil too saaks oma otsuseid langetada, kuid tal pole õigust küsijale ette ütelda, mida too peab tegema või millest ta peab hoiduma. Eriti tuleks aga hoiduda absoluutsest ja paksudes värvides tuleviku kirjeldamisest. Nõustaja peab pidama meeles, et igaüks võib eksida ning pealegi pole tulevik raudselt kindlaks määratud ning seetõttu on suur tõenäosus, et tema poolt väga resoluutses toonis välja öeldud soovitused ja nõuanded võivad osutuda muutuvates oludes valedeks või isegi kahjulikeks.
Kolmas punkt, mida siin tuleb mainida, puudutab ennustuste tõesust ja täpsust. On loomulik, et sugugi kõik prognoosid ei täitu. Seega peab nõustaja suutma kliendilenõu anda end ilmeksimatuks kuulutamata ning rõhutama, et tulevik on siiski suuresti kliendi enda teha. Lisaks peab iga Tarot’ huviline pidama meeles, et inimlik eksitus on alati võimalik ning mitte sugugi iga kord ei pruugi laduja kaarte õigesti tõlgendada. Seega tuleks hoiduda liigsest enesekindlusest ning jätta nõustamisel endale ka võimalus, et te pole kõiki asju päris põhjani või päris õigesti näinud. Selline hoiak tuleb kasuks ka hilisemate tagasilöökide pehmendamisel, kui selgub, et teie poolt ennustatud situatsioon kujunes teistsuguseks, kui teie olite seda näidanud. Samas on kõik need vead ka võimaluseks midagi uut juurde õppida, mistõttu oleks kasulik, kui Tarot’ga tegeleja püüaks olulisemad ennustused enda jaoks kirja panna – kõigepealt kaardid ja siis see, kuidas tema neid nägi. Tihti võime me tagantjärele märgata samade kaartide teistsuguseidki tõlgendusteid, mida laduja mingil põhjusel ladumishetkel ei näinud.
Teemaks, mis erinevad ladujadki omavahel tõsiselt vaidlema paneb, on vastuolu “karm tõde versus lootus”. Kas laduja peab küsijale välja ütlema kogu tõe selle täies karmuses, kui kaardid seda näitavad, või peab ta käsitlema seda kõike lihtsalt hoiatusena ning valmistama küsijat pehmelt ja hoolivalt rasketeks aegadeks ette, säilitades oma jutus siiski positiivse ja julgustava hoiaku? Ma arvan, et vajalikud on mõlemad nõustamisviisid, ainult et vaevalt üks inimene suudab nende kahe lähenemisviisi vahel pendeldada ning peab seetõttu ikkagi neist ainult ühe valima. Lõpuks tuleb ju usaldada ka Saatust või Jumalat ning uskuda, et teie juurde satuvad just sellised inimesed, kes vajavad täpselt sellist nõustamisviisi, nagu teie seda pakute. Kummalgi lähenemisviisil on oma plussid ja miinused: karm tõde sobib väga hästi inimestele, kes rasketes oludes mobiliseeruvad ning kelle puhul näiteks halva prognoosi teadasaamine käivitab tahtmise saatusele vastu hakata; ei sobi aga sellistele inimesele, kes fatalistlikult oma rasket lööki ootama jäävad ning keda hirm selle löögi eest võib isegi halvata. Pehme esitusviis ei sobi tegusatele isikutele, sest seal pole piisavalt pidepunkte selle kohta, mille vastu nad peaks tulevikus võitlema, ent selline viis on ainumõeldav neile, kes on loomult pehmemad või tundlikumad. Igal juhul sõltub väga palju siin konkreetsest küsijast ja tema iseloomust.
Muuseas, väga heade ennustustega on tihti seesama probleem. Kui me räägime inimesele, et kõik teie tulevikus on hea ja lilleline, on võimalik, et inimene ei hakkagi tegutsema ja kõik see hea jääb tulemata. Nii head kui halvad kaardid viitavad ju eelkõige ikkagi VÕIMALUSTELE, millele inimene ise peab oma tegudega jõu ja väljenduse andma.
Need kelle jaoks Tarot on elukutse, puutuvad õige pea kokku veel ühe eetilise probleemiga: see on sõltlased ehk siis inimesed, kes satuvad nõuannetest sõltuvusse ning kes hakkavad üha tihedamalt ja üha väiksemate asjade pärast kaartidelt nõu küsima. Üldlevinud põhimõtte kohaselt ei soovitata kaartidega nõustaja juures käia tihedamini kui korda kolme kuu tagant, soovitavalt isegi mitte sagedamini kui kord poole aasta tagant. Erandiks on olukorrad, kui vahepeal on küsija elus toimunud olulised muutused või kui ta planeerib alustada midagi täiesti uut. Paraku hindab inimene tihti ka väikesi muutusi suurteks ning nii tullaksegi nõustaja juurde palju sagedamini, küsides tihti sama küsimust lühikeste ajavahemike järel ikka uuesti ja uuesti. Siin on raske ühest nõu anda, sest kui te vastate kategoorilise EI’ga, otsib see inimene teise nõustaja, kes on nõus talle kõiki tema väikeseid küsimusi valgustama. Palju õigem oleks ehk küsida inimeselt MIKS ta seda just praegu ja just sellises vormis küsib ning kas seda kõike ikka on talle vaja teada. Sageli langeb küsimus sellise vestluse käigus iseenesest ära, sest sõltuvusele kalduv inimene tahab tihti lihtsalt seda, et keegi teda ära kuulaks ja tema probleemi oluliseks peaks.
Eraldi tuleks puudutata ka neile küsimustele vastamist, millele vastamine nõuab eriharidust, kaasa arvatud meditsiini, õiguse või rahanduse valdkonda puutuvaid küsimusi. Nagu ma juba küsimuste formuleerimisest rääkides kirjutasin, on nende küsimuste puhul oluline, et nõustaja annaks endale täpselt aru, kust lähevad tema kompetentsi piirid ega annaks nõuandeid, mis seda tugevalt ületavad. Tarot abil saab küll vaadata praktiliselt iga protsessi võimalikku arengut, kuid sellistes petsiifiliste, eriharidust nõudvate küsimuste puhul tuleb kindlasti klienti hoiatada, et kindlasti tuleb rääkida ka vastava ala spetsialistiga. Tarot võib selles olukorras anda nägemuse sellest, kuidas võib kujuneda see osa küsimusest, milles inimesel läheb vaja õnne või juhuste kokkulangemist, kuid konkreetse küsimuse peab inimene lahendama siiski oma ala spetsialistide abiga.
Võtame siis kokku mõned Tarot’ga tegelemise eetilised põhimõtted:
Konfidentsiaalsus – kõik küsija poolt nõustajale öeldu ning ka kaartidest väljaloetu on konfidentsiaalne. Nõustajal pole õigust seda informatsiooni avalikustada, ega kasutada seda viisil, mille tõttu võiks tekkida seos informatsiooni ja küsija isiku vahel – seda ka juhul, kui nõustaja ise küsib mõnelt spetsialistilt nõu, kuidas mingis konkreetses olukorras inimesele nõu anda.
Ausus – küsija peab rääkima just seda, mida ta kaartides näeb, küll ülesehitavalt, kuid siiski ausalt.
Kompetentsi piiride tunnetamine – nõustaja peab tajuma oma kompetentsi piire ning mitte üritama anda konkreetset nõu küsimustes, milledes nõustamine eeldab erihariduse olemasolu.
Positiivsus – nõustaja peab sõnastama oma informatsiooni nii, et see oleks alati küsija jaoks ülesehitav ja innustaks ka rasketes olukordades tegutsema, mitte aga fatalistlikult saatuse lööke ootama.
Sõltuvuse vältimine – nõustaja ei tohi oma käitumisega tekitada küsijaskaartidest sõltuvust.
Autor: Ravi Ramlov, taroloog, raamatus “Tarot õpik I osa. Suur Arkaan”
Kuula pikemalt taroloog Ravi Ramlovi jutte Tarot’ põnevast maailmast Taro ennustuskaardid: kuidas valida endale sobivat kaardipakki ja kuidas kaarte puhastada? ja vaata tema kodulehte www.ramlov.ee
