Rääkisin hiljuti sõbrannaga ühiskonna ootustest naiste rollisooritusele ning tabasin end mõttelt, et kui oleksin elus teinud valikuid, mida mulle soovitati, ning vältinud kõike, mille eest hoiatati, siis ei oleks ma täna seal, kus olen. Mul ei oleks päris oma kodu, mida olen saanud viimase nelja aasta jooksul unelmate majaks ümber ehitada; mul ei oleks tööd, mis mind sageli mööda maailma rändama viib; mul ei oleks julgust elada arutu tarbimise kultuurile selga pööraval moel ja kohe kindlasti ei ootaks ma praegu oma esimest last. Emaks saamine on olnud mu kindel soov ja tahtmine juba aastaid, võib-olla isegi kümme aastat. Samas pole paarisuhe mulle kunagi tundunud pere loomiseks tingimata vajalik. Eks ole suhtes oldud ka, kuid mitte suurest igatsusest ega elus tühja koha täitmise vajadusest tingituna - nii on lihtsalt juhtunud.
Katkend Liina Pulgese koostatud raamatust Ühe ema lugu: kui laps sündis, ei tundnud ma ülevoolavat emaarmastust, see kõik tuli alles aastatega
Kuidas ma üle öö kasuemaks sain: verivärske kaaslane tõi meie kolmandale kohtumisele oma 2,5-aastase rosinasilmse tütre
