Teha igas olukorras seda, mis sult oodatakse, ilma et sellest saaks roll, millega samastud – selline on elamise kunsti oluline õppetund, mille selgekssaamiseks me siin oleme. Tehes midagi tegemise enda pärast, mitte vastamaks sinu rolliidentiteedile või seda kaitsmaks ja edendamaks, oled suutlikum kõiges, mida teed.
Iga roll kannab väljamõeldud enesetähendust ning selle kaudu muutub kõik isikustatuks. Mõttemeele loodud „väike mina“ koos rolliga, mida ta mängima juhtub, rikuvad ja moonutavad nii kõike. Kui üksikud märkimisväärsed erandid kõrvale jätta, on enamik maailmas võimupositsioonidel olevaid inimesi (näiteks poliitikud, teletähed, äri- ja usuliidrid) oma rolliga täielikult samastunud. Neid võib küll pidada VIP-ideks, kuid nad pole muud kui alateadlikud osalised egokeskses mängus. See mäng näib nii oluline, ent tegelikult puudub sellel tõeline mõte. Shakespeare’i sõnu kasutades on see „kui hullu jutt, täis häält ja kõma, millel tähendust ei ole teps“. Imekombel jõudis Shakespeare sellele järeldusele ilma televisiooni eelisteta. Kui egokesksel draamal on maa peal üldse mingi mõte, siis kaudne: see põhjustab meie planeedil üha rohkem kannatusi, ning kannatused, olgugi peamiselt ego loodud, lõpuks ego ka hävitavad. See on tuli, milles ego end tuhaks muudab.
Rollimängudest haaratute maailmas tõusevad eriliselt esile need vähesed, kes mitte ei projitseeri mõttemeele loodud kujundit (mõned sellised leiduvad isegi televisiooni-, meedia- ja ärimaailmas), vaid toimivad Olemise sügavusest. Nad ei püüa näida rohkem, kui nad on, nad on lihtsalt nemad ise. Nemad on ainsad, kellest maailmas midagi sõltub. Nemad on uue teadvuse toojad. Nende tegemised saavad jõu, sest on kooskõlas terviku eesmärgiga. Ent nende mõju ulatub nende tehtavast ja nende funktsioonist palju kaugemale. Juba nende kohalolek – lihtne, loomulik, eeldustest vaba – mõjub muutusi esile kutsuvalt kõigile, kellega kokku puututakse.
Kui sa ei etenda rolle, pole sinu tegemistes isedust (ego). Pole enda kaitsmise või tugevdamise teisest plaani. Mistõttu on su tegudel palju suurem jõud. Oled täielikult olukorrale keskendunud. Muutud sellega üheks. Sa ei püüa olla midagi erilist. Kõige jõulisem ja tõhusam oled siis, kui oled puhtalt sina ise. Ent ära ürita olla sina ise. Seegi on kõigest veel üks roll. Selle nimeks on „loomulik, vahetu mina“. Niipea, kui püüad olla see või teine, mängid sa rolli. „Ole lihtsalt sina ise“ on hea nõuanne, ent võib ka eksiteele viia. Sekkub mõttemeel ja ütleb: „No nii, vaatame. Kuidas saan olla mina ise?“ Edasi koostab mõttemeel mingi strateegia: „Kuidas olla mina?“ Järjekordne roll. „Kuidas saan olla mina ise?“ on õigupoolest vale küsimus. See eeldab, et iseolemiseks peab midagi tegema. Ent siin ei saa mõelda, „kuidas“, sest sa juba oled sina ise. Ära lihtsalt lisa tarbetut koormat sellele, kes sa juba oled. „Ent ma ei tea, kes ma olen. Ma ei tea, mis tähendab olla mina ise.“ Kui suudad end täiesti mugavalt tunda teadmata, kes sa oled, siis jääbki alles see, kes sa oled – Olemine inimese taga, eheda võimalikkuse väli, mitte midagi juba ette määratletut.
Lõpeta enese määratlemine – olgu endale või teistele. Sa ei sure sellesse. Sa ärkad ellu. Ja ära muretse selle pärast, kuidas teised sind määratlevad. Sind määratledes piiravad nad iseend, järelikult on see nende probleem. Inimestega suheldes ei ole vaja olla eelkõige mingi funktsiooni või rolli täitja, vaid tuleb olla teadliku Kohaloleku väli.
Miks ego rollimänguga tegeleb? Ühe käsitlemata jäetud eelduse, ühe põhjapaneva vea, alateadliku mõtte tõttu. Selleks mõtteks on: ei piisa sellest, mis ma olen. Järgnevad teised alateadlikud mõtted: pean mängima rolli, et saada, mida vajan, olemaks täielikult mina ise; pean saama enam, et võiksin olla enamat. Ent sa ei saa olla enamat, kui oled, sest oma füüsilise ja psühholoogilise vormi varjus oled sa üks Elu endaga, Olemisega. Vormilt jääd sa alati mõnele alla ja oled mõnest üle. Olemuselt ei jää sa kellelegi alla ega ole kellestki üle. Selle mõistmisest tulenevad tõeline eneseväärikus ja tõeline alandlikkus. Ego silmis on eneseväärikus ja alandlikkus vastuolulised. Tegelikult on nad üks ja seesama.
Allikas: Eckhart Tolle „Uus maailm“, kirjastus Pilgrim
