Eckhart Tolle: ego toidab pidev vajadus millegi uue järele

Ego samastub omamisega, ent tema rahulolu omamisest on üsna pinnapealne ja lühiajaline. Ikka on sinna peidetud sügav rahulolematuse, ebatäiuslikkuse, „ebapiisavuse“ tunne. „Mul pole veel piisavalt,“ kus ego peab tegelikult silmas, et „Ma pole veel küllaldane.“

Nagu nägime, on omamine – omandusega seonduv mõiste – ego loodud fiktsioon, et lisada endale kindlust ja püsivust, et välja paista, olla eriline. Kuigi sa ei saa end omamises leida, peitub selle taustal teine, veelgi võimsam ego struktuuri juurde kuuluv jõud: vajadus enama järele, mida võime nimetada ka „tahtmiseks“. Ükski ego ei pea ilma enamat vajamata pikalt vastu. Mistõttu hoiabki vajamine ego palju rohkem elus kui omamine. Ego tahab tahta rohkem, kui ta tahab omada. Ja nii asendub pinnapealne rahulolu omamisest alati uue tahtmisega. See on psühholoogiline vajadus enama järele, enamate asjade järele, millega samastuda. See on sõltuvuslik, mitte tegelik vajadus.

Egole nii omane psühholoogiline vajadus enama järele või ebapiisavuse tunne võib mõningatel juhtudel kanduda füüsilisele tasemele ja muutuda täitmatuks näljaks. Buliimia käes kannatajad sunnivad endid sageli oksendama, et söömist jätkata. Näljane on nende mõttemeel, mitte nende keha. Söömishäirest paranemine oleks võimalik, kui kannatajad kontakteeruksid mõttemeelega samastumise asemel oma kehaga ja tunnetaksid keha tegelikke vajadusi, mitte egokeskse mõttemeele pseudovajadusi.

Mõned egod teavad, mida tahavad, ja liiguvad eesmärgi poole sünge ja halastamatu otsustavusega – Tšingis-khaan, Stalin, Hitler, kui pakkuda vaid mõned üleelusuuruses näited. Kuid nende tahtmiste taga peituv energia kutsub esile sama tugevusega vastuenergia, mis viib lõpuks nende endi languseni. Seni aga teevad nad õnnetuks nii iseend kui ka paljusid teisi. Või – tulles tagasi nende üleelusuuruste näidete juurde – maa peal päästetakse põrgu valla. Suurema osa egode tahtmised on vastuolulised. Nad tahavad eri aegadel erinevaid asju või ei tea nad isegi, mida tahavad. Selge on vaid, et nad ei taha seda, mis on: ei taha olevikuhetke. Murelikkus, rahutus, tüdimus, ärevus, rahulolematus on täitumata tahtmiste tagajärg. Tahtmine on struktuurne, mistõttu ei saa ükski sisu tagada kestvat rahulolu, kuni see mõtteline struktuur jääb muutumatuks. Selgelt piiritlemata objektiga intensiivset tahtmist võime sageli kohata alles kujuneva egoga teismeliste puhul, kelle hulgas leidub tihti neid, kes on pidevalt negativistlikud ja rahulolematud.

Kõigi meie planeedi inimeste füüsilised vajadused toidu, vee, peavarju, riiete ja elementaarsete mugavuste järele oleks lihtne rahuldada, kui arutu ja ahne enama vajadus, ego saamahimu, poleks põhjustanud vahendite ebaühtlast jaotamist. Kollektiivse väljundi on see leidnud maailma majandusstruktuurides, näiteks suurkorporatsioonide näol, mis pole muud kui üksteisega võistlevad egokesksed üksused. Kasum on nende ainus pime eesmärk ja selle eesmärgi poole püüdlevad nad täie halastamatusega. Loodus, loomad, inimesed, isegi nende firmade oma töötajad on vaid numbrid bilansis, elutud objektid, mida võib ära kasutada ja siis kõrvale heita.

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Eckhart Tolle raamatust „Uus maailm“.

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.