Katkend Tim Grayburni raamatust “Ka mehed nutavad”.
Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid on antidepressandid kliinilise depressiooni käes kannatajatele. Need on väga efektiivsed tabletid ja miljonid inimesed üle maailma kasutavad neid, AGA neil on ka mõned üsna ulatuslikud kõrvalnähud. Nende kõrvalnähtude käes oli Tim juba üsna kaua kannatanud.
Neelasin nüüd tablette ning aeg oli taas elama hakata. Läks vist oma kuus nädalat, enne kui nende mõju tõeliselt ilmnes, kuid siis tundsin, et juhin taas oma saatust. Olin sellelt mu peas valitsenud mustalt põrguliselt, kes ähvardas mind kogu eluks õnnetuks muuta, ohjad taas enda kätte haaranud. Juba ammu polnud ma nii hästi magada saanud ning see tõstis tublisti mu motivatsiooni oma elu parandada. Nüüd jätkus mul energiat majast lahkuda ja jalgpalli mängida või reede õhtuti väljas sõpradega kohtuda või isegi ema eest köögipõrandat küürida. Ema oli seda mult miljon korda palunud, kui ma depressioonis olin, kuid mina oleks tahtnud tolle põranda alla dünamiiti panna ja ise selle keskel seistes kogu kupatuse õhku lasta, et nii protestida Grayburnide pere lapseorjastamisrežiimi vastu.
Kuna mul jätkus nüüd energiat, et üles tõusta, tööl käia ja muidki asju teha, polnud mul enam aega maha istuda ja muremõtteid heietada, et kui suure pettumuse ma endale valmistanud olen või kui paha paik see maailm ikkagi on. Ravim andis mulle jõudu teha midagi tegelikku selle muutmiseks. Mitte et ma oleks hakanud Iraaki abi saatma või midagi sellist, aga vähemalt ei vedelnud ma enam kell kaks päeval voodis ega üritanud kõike parandada mingifilosoofilise mõttekäigu abil.
Hakkasin märkama, et olen taas inimestega kannatlikum, ning see muutis mind õnnelikuks, kuna suutsin nüüd nendega suhelda ega olnud nii palju omaette. Enne tablettidega alustamist eelistasin rohkem üksi olla, kuigi ma seda tegelikult ei tahtnud. Aga mulle ei meeldinud teistega koos olla, kuna mulle tundus, et nad näevad, mis minuga toimub, ning ma ei tahtnud seda neile tunnistada. Lisaks oli mul tekkinud selline ülbe arusaam, et enamik inimesi on idioodid, sest õigupoolest ma ei mõistnud, kuidas nad saavad olla nii õnnelikud, kui kõik tundub nii kohutav. Olin omaenda ahastuse lõksus. Omaette jäädes aga tundsin, nagu oleksin kõige üksildasem inimene maamunal, ning soovisin, et saaksin lihtsalt nendega koos istuda, aga keegi ei räägiks midagi. Kindlasti oleksin sõprade ja vanematega rääkides kähku üksteisemõistmiseni jõudnud, aga kui oled depressiivne, siis on su peas pidevalt vastuolulised mõtted – tahad inimestega olla, kuid samas ei taha ka. Tahad nendega rääkida, kuid ei taha ka. Tahad jooksma minna, kuid ei lähe. Tahad surra, kuid ei sure. Saate aru küll.
Tabletid said igapäevaotsuste langetamisel kasulikuks nõuandjaks. Tavaliselt juhtisid nad mind positiivsemate valikuteni, nii et läksin välja ja üritasin olla ühiskonna liige. Ka kehaliselt nägin nüüd tervem välja ning mu nägu polnud enam nõnda kurnatud ilmega. Mustad sõõrid silmade ümbert kadusid ning söögiisu tuli tagasi. Ei saa öelda, et tegu oli mingi imetabletiga, mis hetkega kõike muutis, kuid ajapikku aitas see mul end nullist uuesti üles ehitada.
Kõrvalnähtude koha pealt mäletan, et suus oli kogu aeg kuiv tunne ja esines ka peavalusid, mis polnud siiski kuigi tõsised, ning veidraid unenägusid oli nüüd rohkem (ütlen “rohkem”,sest veidraid unenägusid on mul alati esinenud; igal hommikul ärkan üles mõttega “Oled sina alles üks veider sell!”). Olin ka üsna erutunud ja mõni koht näis kogu aeg sügelevat, aga muidu oli kõik okei. Need olid esialgsed kõrvalnähud, aga aastate jooksul lisandus teisigi. Ma ei tea, kas see tuli dooside muutmisest või oli asi selles, et mu keha otsustas, et ei vaja enam rohtu, aga ravimi positiivsetest mõjudest said negatiivsed. Kes teab. Igatahes olid algsed kõrvalnähud kõik sellised, millega sai hakkama, ning olin tänulik positiivsete mõjude eest – need kaalusid negatiivsed üles ja see oligi kõige tähtsam.
Leidsin töökoha ühes pubis ja kohtasin tüdrukut, kelle nimi oli Maddy, ning huvitusin temast kähku. Käisime paar korda kohtamas ja hakkasime siis käima. Ta oli minust viis aastat noorem ja ilmselt just seda ma tollal vajasingi – mingit vabandust aega tagasi keerata ja käituda taas kahekümneaastase kombel. Ta oli lõbus, loov ja muretu inimene. Temalgi oli oma haiguslugu ning nii tema kui ta ema rääkisid mulle sellest. Kuna Maddy minu omast ei teadnud, siis ei teinud ta seda kuigi meelsasti, aga ikkagi rääkis ära. Teda kiusati koolis, kuna ta oli ülekaaluline – pontsakas ja naljaka välimusega, kuigi tore laps -, millest tekkis söömishäire, mis tegi ta tõsiselt haigeks. Kuradi kiusajad – häbi peaks teil olema! Aga hea saavutas kurja üle võidu, sest ta hakkas oma söömishäirega võitlema ja sai sellest jagu. Suuremaks kasvades sai temast pikk ja kaunis blondiin. Teda pandi tähele ja temast sai edukas modell, kes jõudis välja moeajakirja Vogue ja mitmesugustesse reklaamikampaaniatesse. Tema lugu oli lühike ja õnneliku lõpuga, nii et vahest seetõttu ei tehtudki sellest suurt saladust.
Minu kohta ei saanud sama öelda. Mina olin alles oma loo alguses ega teadnud, kas lõpp tuleb õnnelik või mitte. Tollal peeti depressiooni ja ärevust kurjakuulutavamateks probleemideks kui söömishäireid. Võib-olla on asi selles, et söömishäire puhul on kehaline muutus silmaga näha. Kas see pole imelik? Ei pea ju olema teadlane, et mõista: buliimia ja anoreksia on vaimsed häired, mis viivad kehaliste hädadeni. Kui depressioonis inimesed muutuksid sinisteks, kas siis lõppeks selle tabuks pidamine? Kas peame oma silmaga nägema, et inimesed kannatavad, selmet neid vaid uskuda, kui nad meile räägivad, mis nende sisimas toimub?
Tollal polnud ka mingeid sotsiaalmeedia kampaaniaid ega ajaleheartikleid ega isegi laialt tuntud heategevusi, mis tegeleksid vaimse tervise probleemidega. Minu puhul polnud muud peale depressiooni ja ärevuse diagnoosi, millest teadis lisaks mulle ja mu vanematele vaid mu arst. Ma polnud veel kaugeltki valmis seda oma tüdruksõbraga jagama, ega õigupoolest ka kellegi teisega. Põhimõtteliselt oli kõik ju hästi – mul oli oma tüdruk, olin heas vormis, pidutsesin ja reisisin palju, mul polnud tõsiseid kohustusi, küll aga leidus häid sõpru. Armastasin elu ega tahtnud rikkuda minutitki sellest oma saladuse teistega jagamise tõttu. Kartsin, et nad arvavad, et ajan tühja juttu. Selline tabu nööris kõri kinni. Kuigi ega mul vaikimise vastu ka midagi olnud – ma lihtsalt ei tahtnud sellest rääkida, niisama lihtne see oligi.
Nii et ainus hetk, kui tundsin, et midagi on valesti, oligi siis, kui tabletikarbi raamatute vahelt välja võtsin ja taas ühe alla neelasin. Panin siis karbi vanasse kohta tagasi ja surusin raamatuseljad katteks kokku – justkui sulgenuks ma värava sellesse tõelisesse, kurba ja lootusetusse maailma.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tim Grayburni raamatust “Ka mehed nutavad”.
