Kujutage ette tööstust, millel on kõigist teistest kõrgem puhaskasumi ja käibe suhe ehk kasumimarginaal ning millele pole võõrad ka mitme miljardini küündivad trahvid õiguse kuritarvitamise eest. Kui sellele lisada laialt levinud süüdistused salalepete sõlmimise ja liiga kõrgete hindade nõudmise eest, kargab esimesena pähe kahtlemata pangandus.
Tegelikult vastutab eelkirjeldatud tööstus ravimite väljatöötamise eest, et päästa inimeste elusid ja leevendada nende kannatusi, mitte teenida kasumit kasumi enda pärast.
Ravimifirmad on välja töötanud valdava enamiku kõigist ravimitest, mis on inimkonnale tuntud, aga sealjuures on nad ka teeninud kenakese kasumi ega ole seda alati teinud seaduslikke vahendeid kasutades.
Möödunud aastal teenis Ühendriikide ravimigigant Pfizer, mis on kogutulu alusel maailma suurim ravimifirma, üüratu 42% suuruse kasumimarginaali. Nagu üks selle tööstuse veteran igati mõistetavalt ütleb: “Mina ei suudaks küll õigustada.”
Kui sellest kasumist maha arvata ühekordne 10 miljardi dollari suurune tulu, mille firma teenis oma loomatervishoiu haru eraldamisega, jääb alles endiselt 24% marginaal, mis on ikkagi päris tähelepanuväärne mis tahes mõõdupuu järgi.
Suurbritannias esines näiteks suur vihapuhang, kui tööstuse asjatundjad ennustasid, et energiafirmade kasumimarginaal tõuseb ravimid ei jõua isegi turule.
Kuid nagu allpool esitatud tabel näitab, kulutavad ravimifirmad palju rohkem raha ravimite reklaamile – mõnel puhul isegi kaks korda rohkem kui ravimite arendamisele. Ja lisaks arvestab kasumimarginaal arenduskulud juba sisse.
Maailma suurimad ravimifirmad
Firma Kogutulu (miljardites) / Arenduskulud (miljardites) / Turunduskulud (miljardites) / Kasum (miljardites) / Kasumimarginaal (%) 
Ravimitööstus väidab ka seda, et arvestada tuleks ravimi laiema väärtusega. “Ravimid hoiavad pikas perspektiivis raha kokku,” ütleb Stephan Whitehead, Briti ravimitööstuse ametiühingu (ABPI) tegevjuht. “Võtke näiteks C-hepatiit, šokeeriv viirus, mis tapab inimesi ja mis nõudis vanasti maksasiirdamist. 12-nädalase ravikuuri abil, mis maksab 35 000 naela, on 90% patsiente haigusest tervenenud, ei vaja mingit lõikust ega järelravi ning võivad jätkata oma pere ülal pidamist. Kokku hoitud raha hulk on tohutu.”
Tõsi, aga vaid seetõttu, et millegi eest võib kõrget hinda küsida, ei tähenda see kohe, et seda peaks ka tegema – eriti siis, kui asi puudutab tervist. Seda väidet toetavad ka kriitikud nagu dr Druker. Aktsionärid, kelle ees suured ravimifirmad tegelikult vastutavad, ei võtaks sellist väidet isegi kuulda.
Ei mingit truudust
Suured ravimifirmad ütlevad ka seda, et neil on kasumi teenimiseks vaid piiratud aeg. Patent antakse tavaliselt 20 aastaks, aga 10-12 aastat läheb harilikult ravimi väljatöötamisele ning kulud ulatuvad ligikaudu 1,5-2,5 miljardi dollarini.
See tähendab, et raha teenimiseks on aega vaid kaheksa-kümme aastat, enne kui valemit võivad kasutada ka teised ravimifirmad, mis suudavad rohtu müüa mitu korda odavamalt. Tõeliselt eduka ravimi puhul läheb arenduskulude tagasi teenimiseks ilmselgelt vaid paar kuud.
Kui see juhtub, langevad ka müüginumbrid vähemalt 90%. Uuringufirma GlobalData tervishoiutööstuse dünaamika haru juht Joshua Owide selgitab lähemalt: “Erinevalt teistest sektoritest lendab margitruudus aknast välja kohe, kui patent aegub.“
Seepärast ongi ravimifirmad valmis kasutama erakordseid meetmeid oma patentide pikendamiseks – seda protsessi kirjeldatakse sõnaga evergreening ja firmadel on eranditult selle tarbeks palgatud “terve korruse jagu juriste”, nagu kirjeldab olukorda üks ravimitööstuse insaider.
Ravimi puhul, mis toob kvartali jooksul sisse kolm miljardit dollarit, võib isegi ühekuune patendi pikendus olla väärt tohutuid summasid.
Uued valemi sõnastused, kahe olemasoleva ravimi liitmine neile laiema kasutuse leidmiseks ja enantiomeerid – sama ühendi peegelpildid – on mõned seaduslikud viisid patentide pikemale venitamiseks. Kuid mõnda ravimifirmat – teiste seas Suurbritannia GSK-d – on süüdistatud alatumate taktikate kasutamises, sealhulgas teistele firmadele maksmises, et nad viivitaksid odavamate alternatiivide turuletoomisega.
Kuna suurte ravimifirmade jaoks on müüginumbrite säilitamine palju tähtsam kui võimalik kasum teiste firmade jaoks, võib selline kokkulepe olla mõlema poole jaoks väga ahvatlev.
Arstide meelitamine
Kuid ravimifirmasid on süüdistatud ka palju hullemas – ja firmad ise on selles oma süüd tunnistanud. Alles hiljuti oli suurte ravimifirmade jaoks levinud praktikaks maksta arstidele altkäemaksu, et nad kirjutaksid patsientidele välja nimelt nende firmade ravimeid. Sellisele tegevusele vaadatakse tänapäeval viltu ja paljudes paikades on see ebaseaduslik. vale esindamise eest
2,2 miljardit dollarit – Johnson & Johnson, 2013. a, ohutuks mittetunnistatud ravimite reklaami eest
1,5 miljardit dollarit – Abbott, 2012. a, psühhoosivastase ravimi Depakote ebaseadusliku reklaami eest
1,42 miljardit dollarit – Eli Lilley, 2009. a, psühhoosivastase ravimi Zyprexa vale reklaami eest
950 miljonit dollarit – Merck, 2011. a, valuvaigisti Vioxx ebaseadusliku reklaami eest
Allikas: ProPublica
Kõik see võib muutuda, kui Ühendriikides ja Suurbritannias võetakse vastu uued reeglid, mis sunnivad arste avaldama kõik kingid ja maksed, mis nad on ravimitööstuse käest saanud.
Ravimifirmasid on süüdistatud ka Euroopa Nõukogu on lausa algatanud uurimise, et “kaitsta patsiente ja rahva tervist ravimitööstuse liigse mõju eest”.
Nõukogu heidab pilgu “teatud praktikatele, mille hulka kuuluvad ka tervisetöötajate sponsoreerimine ravimitööstuse poolt ning rahvatervise instituutide pöördumine info saamiseks spetsialiseerunud teadlaste poole, kes on ravimitööstuse palgal.”
Ükskõik mis selliste uurimiste tulemuseks ka poleks, ravimitööstus on silmitsi põhjaliku muutusega, sest ravimite arendamise traditsiooniline mudel on kokku varisemas üha kasvavate kulude ja teaduse edusammude tõttu.
Suurte ravimifirmade mugav maailm on suuremas ohus kui iialgi varem.
Autor: Richard Anderson, BBC News
Allikas: www.bbc.com
Tõlkis: Joonas Orav
