Miks me tunneme armukadedust ja kas ka ilma selle hingnäriva ja ärevusttekitava tundeta on võimalik, selle üle mõtiskleb oma raamatus “Tee mehe südamesse” Margus Vaher.
Kas Sinu jaoks ainus viis, et olla kindel
On leida ahelad ja vangistada mind.
Su armastuses puudub vabadus ja hingel
Lasub nõidus, armukadeduse silm.
Sa ütled üht, kuid teod viitavad kõik muule
Su silmad kõnelevad, reetes nõnda Sind.
Su huuled liiguvad, kuid ainus, mida kuulen
On mu süda, mis kui puurist lastud lind.
Nüüd tuhandes hääletus keeles
Sa ikka hüüad ja võrgutad mind …
Kuigi kirjutasin selle luuletuse enda bändile laulusõnadeks, kirjeldavad need sõnad mind ennast veel umbes viis aastat tagasi. Ja siis juhtus minuga midagi. Kohtusin inimesega, kes muutis mu elu. Ta oli südametark. Ma ei olnud teda varem otseselt kohanud, aga olin ta olemasolust teadlik. Vahel on nii, et mõned asjad on tähtedesse kirjutatud – nii ka meie kohtumine. Tundsin, et selle põgusa pooleteisetunnise kohtumise käigus tegin läbi justkui viieaastase hingelise arengu. Ometi leidis see kõik minu sees aset sundimatu kergusega, voolavalt ja pingutuseta. Kui meie väike rännak oli justkui lõppemas, tänasin universumit selle tähendusrikka hetke, impulsi, saabunud teadlikkuse ja tema eest, kes oli tulnud, et jääda. Sulgesin silmad, läksin enesesse ja ütlesin sõnatult: “Tere, mu kõrgem mina!”
Armastus sai minu jaoks uue tähenduse. Selle kogemuse kaudu mõistsin, et armukadedus on fantoom. Tulem enda pärisolemusest kaugenemisest, armastuse ja tõelise enesetunnetuse puudumisest ning egotasandi domineerimisest. Tunnen seda kolli hästi. Toitsin minagi seda nähtust enda energiaga, kuni mõistsin, et teda pole olemas. Pimedust pole olemas, on valguse puudumine. Olles kunagi ise armukadeduse faasi üsna intensiivselt läbi elanud, tunnen selle erinevaid mehhanisme ja maske hästi. Samuti seda, kui destruktiivne energiavampiir see võib olla. Kuidas teisiti saakski, kui valdav emotsioon selle nähtuse taga on hirm ning sümptomid enese tahtmatu võrdlemine teistega ja sellest tulenev alateadlik ebapiisavuse tunne.
Selline ebaloomulikkus tundub olevat omane ainult inimesele. Ülejäänud loodus ja elusolendid tunduvad olevat täielikult rahul sellega, kuidas ja millisena nad loodi. Pole kohanud roosi, kes tahaks olla karikakar, flamingot, kes on end tuvikeseks mõelnud ja sooviks iluoperatsiooni, või kõrbe, kes kadestab ookeani. Kogu muu eksistents tundub end täielikult aktsepteerivat sellisena, nagu ta loodi. Selles ongi võti armukadedusest välja kasvamiseks. Nautida, väärtustada ja omaks võtta end täpselt sellisena, nagu oled.
Kuskil ja kunagi pole olnud kedagi, kes oleks nagu sina – kõik me oleme unikaalsed. Keegi pole kellestki parem ega halvem, lihtsalt erinev. Niipea kui see teadmine ja omaksvõtt tõeliselt inimeses juurdub, kaob ka kadedus, enese võrdlemine teistega ja enda partnerile mittemõistmise kaudu liiga tegemine. Niipea, kui inimene ei püüa enam millekski või kellekski sisemiselt saada, vaid mõistab, et ta juba on kõik, mida võiks kunagi soovida – kunstiteos iseendas. Selle sügavuti tunnetamise kaudu saabub lõõgastus, puhas olemise rõõm ja kuivanud jõesängides saab taas kord voolata armastus. Me ei oma siin ilmas midagi või kedagi. Elu algab sealt, kus lõpeb hirm.
Autor: Margus Vaher
Allikas: Margus Vaher “Tee mehe südamesse”, kirjastus Pilgrim
