Mulle tundub, et suurem osa inimesi veedab oma igapäevaelu, öeldes “jah” kõigile teistele peale iseenda – ühiskonnale, vanematele, abikaasadele, lastele, õpetajatele. “Kui sa ütled teistele “jah”, siis ole kindel, et sa ei ütle endale “ei”,” on hoiatanud Paulo Coelho.
Oma igapäevases töös terapeudina jõuan ma peaaegu alati ühe meie ühiskonna suurima haiguseni – iseenda mitte armastamiseni. Peaaegu iga probleemi juured peituvad just nimelt selles.
Ma ei mäleta lapsepõlvest kordagi, mil keegi oleks mulle rääkinud, kui tähtis on armastada iseennast. Sünnist saadik õpetatakse meile, et peame armastama oma vanemaid, vanavanemaid, õdesid ja vendi. Me peame ennast üleval pidama nii, et teised inimesed meie kõrval tunneksid ennast hästi ja mugavalt. Meie peame sättima ennast teiste järgi. Keegi pole meile rääkinud, kui oluline on meie sisedialoog iseendaga. Vanemad ei õpeta, kuidas me saame jääda ja peame alati jääma iseendaks ja olema ühenduses oma südamehäälega.
Meile ei räägita lastena, et peaksime avastama maailma ja iseennast, väljendama nii oma rõõmu kui ka kurbust ja oma individuaalsust olenemata, kas see teistele just meeldib või mitte. Seda ei propageerita ei kodus ega ka lasteaias või koolis. Ühiskond valmistab varakult ette inimesi, kes oleksid sõnakuulekad, käituksid ainult teatud normide järgi ja elaksid oma elu teatud kindlal viisil.
Sellest hetkest alates, kui me siia ilma sünnime, hakatakse meile juba panema hindeid, nii tunneme endid kogu aeg ebapiisavaina. Meis ei ole algusest peale “enesekindlust”, vaid “teistekindlus”: kui keegi teine ütleb, et oled piisav, hea ja ilus, siis me usume seda. Me vajame pidevat välist kinnitust ja otsime seda igalt poolt kust võimalik ning ilma selleta oleme õnnetud.
Naised panevad ennast kokku lausa “varuosadest” nagu nukke ja siis riputavad iga päev Facebooki üles mitu selfie’t, saamaks kinnitust sellele, et ma olen ilus. Mehed aga pumpavad ennast üles jõusaalis, peidavad oma halle karvu ja ostavad ilusaid autosid. Kuid tegelikkuses on kõikide sees üks suur ja tühi auk. Auk, mis vajab täitmist armastusega – iseenda vastu.
Hirm või armastus?
Suurem osa meist kasvab üles tundes, et me pole piisavad ning et peame olema head ja tublid poisid või tüdrukud, et ära teenida oma vanemate armastus. Hiljem üritame olla head abikaasad, et ära teenida oma partnerite armastus, ja siis head vanemad, et oma laste armastus ära teenida. Miks peab üldse armastust ära teenima? Justkui armastus oleks midagi, mida pole piisavalt ja seda jagub ainult parimatele meist.
Tegelikult on armastus ju täiesti piiramatu ressurss, mida jagub kõigile ja igale poole, aga ometigi oleme me just selle ressursiga väga kitsid. Eriti piiravad oleme me armastusega iseenda vastu. Meil on iseendale sada tingimust, miks me ei saa iseennast armastada ja mis peavad olema täidetud enne, kui ma olen ideaalne ja saan ennast armastama hakata.
Inimesel on kaks baastunnet: hirm ja armastus. Kuna meil armastust ei ole, siis on meil hirm. Me elame ühiskonnas, kus hirmu toodetakse igal sammul. Iga kord, kui keerame lahti teleri või raadio või loeme internetist uudiseportaale või ka vana head ajalehte. Kõik see toodab meie teadvusesse pidevalt juurde hirmu.
Kui meil ei ole armastust iseenda vastu, siis on meil hirm ja koos hirmuga jääb meil puudu julgusest – julgusest öelda “ei” inimestele, hetkedele, olukordadele ja asjadele, mis tegelikult meile ei sobi ja meie südamehäälega kokku ei lähe.
Kui paljud meist saavad peeglisse vaadates ausalt öelda, et meil on täpselt selline elu nagu me endile ise soovisime. Kui paljud meist üritavad siiani tõestada oma vanematele ja ühiskonnale, et nad on tublid ja head ning väärivad armastust ja tunnustust. Paljude inimeste elud on üks suur kompromiss, tehtud hirmust, et äkki ma ei saa midagi paremat ja seega ma ei julge ka oodata. Abiellun esimese inimesega, kes mulle rohkem tähelepanu pöörab, võtan vastu esimese töökoha, mida mulle pakutakse, ja saan ruttu lapsed, enne kui mu keha seda äkki enam ei võimalda. See stsenaarium ei pruugi kõigi puhul nii must olla, aga üsna suur osa ühiskonnast siiski elab oma elusid nii ja teisedki tunnevad selliseid hirme endile kuklasse hingamas.
Elu peegeldus
Tegelikkuses on nii, et elu meie ümber peegeldab suurepäraselt meie suhet iseendaga. Kui me ei ole rahul sellega, mis meie ümber toimub, siis on vaja maha istuda ja vaadata peeglisse. Väline on meile ainult märgiks sellest, et miski on valesti, et me ei ela harmoonias iseendaga, järgides oma südame häält. Suurem osa inimesi isegi ei tea, mis on nende südame hääl, ja veel vähem oskavad nad seda kuulata.
Mis siis oleks, kui alates tänasest hakkaksime ütlema “jah” iseendale ja “ei” kõigele sellele, mis meile ei sobi? Esimene samm iseenda armastamise juurde on võtta aega ning mõelda välja ja panna kirja kõik asjad, mis viivad meid kaugemale iseendast ja ei pane meid hästi tundma.
Enese armastama õppimine on pikk teekond, aga seda teekonda tulebki hakata käima samm-sammult. Kui me mõistame, mis on asjad, mis meile ei sobi, alles siis saame hakata neid väljendama ka inimestele meie ümber. Tõenäoliselt hakkab see tekitama palju segadust meie suhetes. Inimesed hakkavad meid pidama egoistlikuks ja paljud suhted võivad selle tõttu katkeda. Kuid need inimesed, kes on meie ümber, andmata meile ruumi olla need, kes me oleme, ei peakski kuuluma meie ellu.
Oluline on jälgida, et kui me hakkame väljendama teistele asju, mis meile ei sobi, siis me teeme seda armastusega, jäädes samal ajal endale kindlaks. Me teame, et me ei vaja kellegi teise heakskiitu ega tunnustust, et tunda, et oleme piisavad ja armastatud. Meile piisab täielikult sellest, et me ise oleme endile piisavad ja armastame ennast. Nii kaovad meie seest need tühjad, täitmist vajavad augud. Me ei pea neid enam täis toppima suhete, toidu, alkoholi, tubaka või ostlemisega. Me ei vaja enam oma ellu inimesi ja asju – ja siis pole meil enam ka hirmu.
Ja kui meil pole enam hirmu, tulevad inimesed ja asjad meie juurde iseenesest. Vajamine ainult lükkab meist inimesi ja olukordi eemale. Seal, kus on, sinna tuleb alati juurde ja seal, kus pole, jääb alati vähemaks. Tõepoolest, see lause peab elus hästi paika.
Kui me ei oska iseennast armastada, ei oska me tegelikult armastada ka teisi. See, mida me arvame olevat armastus, on tegelikult armastusest üsna kaugel… kiindumus, harjumus ja iha ei ole armastus. Minu meelest võiksime me eluteed alustada sellega, et õpime kõigepealt iseennast armastama ja tundma. Kes ma olen, mis mulle meeldib ja mida ma oma ellu sooviksin. Kas ma tahan teha karjääri või olla ringirändav muusik? Kas ma soovin olla pereema või hoopiski valin selles elus lapsi mitte saada? Seeläbi õpin tegema elus valikuid, mis toovad mind endale lähemale, mitte ei vii endast kaugemale. Õpin kuulama iseennast ja oma sisehäält. Alles siis tekib võimalus avastada see, milles ma olen hea ja millega saan siia maailma midagi ilusat juurde luua.
Om Shanti,
Jaya Shivani
Autor: Katrin Silman
Allikas: Tripurasundari.info
Loe samal teemal ka kirjastus Pilgrim poolt välja antud Ilse Sandi raamatust “Armastades ennast”
