Armastuse tõsiselt võtmine on radikaalne väljavaade, mis lahkneb maailmas levinud psühholoogilistest suunitlustest. See mõte pole hirmutav mitte sellepärast, nagu see oleks tähtsusetu, vaid sellepärast, et see on midagi mõõtmatut. Mõte Jumalast tekitab paljudes inimestes hirmu. Jumalalt abi palumine ei lohuta eriti, kui mõtleme Temast kui kellestki kaugelasuvast, kes on tujukas ja mõistab kohut. Aga Jumal on armastus. Oleme loodud Tema näo või meele järgi, mis tähendab, et me oleme Tema armastuse kandjad. Sellepärast nimetataksegi meid Jumala lasteks. Usume, et meie lõime Jumala, selle asemel et tunnistada, et Tema lõi meid, kirjutab Marianne Williamson oma raamatus "Tagasi armastuse juurde".
“Kursus” ütleb, et meil on võimuprobleem. Selle asemel et tunnistada, et oleme Tema loodud armastavad olendid, arvame üleolevalt, et suudame luua iseennast ja seejärel ka Jumalat. Kuna meie ise oleme vihased ja mõistame kohut, omistame need jooned ka Jumalale.
