Meele vaigistamise kasu on raske üle hinnata, see tegevus ise aga väga lihtne. Peamine on aru saada, et mediteerimise ajal ei pea mõtteid peast eemale peletama. See on levinud arusaam, justkui peaks mediteerides pea täiesti tühi olema ja ühtegi mõtet ei tohiks mõelda. See pole tõsi. Mõtteid tuleb eemalt vaadelda, nendega ei tohi lihtsalt kaasa minna. Lugesin kuskilt võrdlust koerast ja pallist. Las su mõtted olla nagu pallid, mis mööda muru eemale veerevad, ära torma rõõmsa kutsikana neile järele. Vaatle neid ja lase neil minna. Kui sellest on alguses raske aru saada, siis keskendu lihtsalt hingamisele, kirjutab Tiit Trofimov oma raamatus „Lõpp on algus“.
Tee nii.
Leia endale aeg ja koht, kus sa saad rahulikult, ilma segajateta üksi olla.
Lükka telefonil hääl maha ja istu toolile või heida pikali. Rätsepaistes ei ole vaja istuda. Kui tahad, siis võid, aga see pole tegelikult oluline.
Lõdvesta keha ja hinga mõned korrad sügavalt sisse ja välja.
Tunneta, kas su õlad, kõhulihased, kael ja käed on vabad, lase ka lõug ja näolihased lõdvaks. Juba see peaks sinu meeli rahustama.
Edasi hinga tavapäraselt ja tunneta, kuidas õhk ninast sisse-välja ja kõht üles-alla liigub.
Taju, mis tunded su kehas on. Kas kusagil on ebamugavust, kas saad näiteks õlad või näolihased veelgi lõdvemaks lasta?
Kui mõte läheb uitama, märka seda ja hakka uuesti hingamist jälgima.
Tee seda alguses iga päev kümme minutit, ja varsti hakkad tulemusi nägema. Tõenäoliselt sa ei ole enam nii ärev, su meel on rahulikum ja sa ärritud vähem.
Mediteerimine õpetab meid ka rahulikult paigal olema. Kuna enamiku inimeste sees on palju ärevust, siis tahavad nad kogu aeg liikumises olla: pidevalt telefoni näppida, kellegagi rääkida, telekat vaadata, suitsetada jne. Sest nii kui sa millegagi otseselt ei tegele ja miski su tähelepanu ei köida, pead vaatama, mis su südames ja hinges toimub, lihtsam on selle eest mingisse tegevusse põgeneda.
Probleemi suurusest saab aru kas või kohvikus istudes ja inimeste jalgu vaadates. Neid, kes rahulikult paigal istuvad, on vähem kui neid, kelle päkk edasi-tagasi tõmbleb või jalg vastu põrandat põntsub, nagu lööks mõne eriti tempoka laulu takti. Sisemine ärevus ja rahutus ei lase neil paigale jääda.
Kui sa suudad hetkeks rahuneda, vaadata oma mõtteid, jälgida hingamist ja seda, mis su kehas toimub, siis see ongi see rahu, mida sa edaspidi palju rohkem tundma hakkad. See on iseendaga kontaktis olemine.
Kui sa võtad aja iseendale, vaatled ja tunnetad oma sisemuses toimuvat, tulevad õiged vastused alateadvusest ise üles. Esialgu sa võib-olla ei oska neid märgata, aga üsna varsti tead, milline vastus tekitab su kehas hea tunde ja milline mitte. Lääne inimesed teevad otsuseid mõistusega, väga harva püüavad tunnetada, kas see samm, mida nad on astumas, on nende sügavamate soovidega kooskõlas või tahab ego asjad enda järgi paika saada.
Meditatsioon on praktika. Seal pole õppida suurt midagi, praktiseerida aga küll. Mediteerimise edu sõltub sellest, kui palju sa harjutada viitsid. Kui sa kümmet minutit ei leia, siis võta igal õhtul kas või viis, hinga sel ajal rahulikult ja tunneta oma keha.
Minu igaõhtuse rutiini juurde kuulub mediteerimine juba palju aastaid. Tõmban fookuse endasse, tunnetan keha ja hingamist ning kutsun oma hinge osakesed tagasi. Olen päeva jooksul paljude inimestega kohtunud, emotsionaalseid vestlusi pidanud ja nii meeldivatesse kui vahel ka ebameeldivatesse olukordadesse sattunud. Minu hing on osaliselt sinna maha jäänud ja mul on lõpuks raske oma tegemistele ja tahtmistele keskenduda. Sellepärast ütlen enne magama jäämist endale: „Kutsun oma hinge osakesed puhta ja valge energiaga oma hinge koju tagasi.“ Ja samamoodi saadan teisele nende energia tagasi: „Kogu selle energia, mis ei kuulu mulle, saadan tagasi sinna, kust see tuli. Võtan tagasi puhta energia, mis minule kuulub ning mis minu hinge ja keha teenib.“
Need asjad toimivad, usud või mitte.
Autor: Tiit Trofimov
Allikas: Tiit Trofimov „Lõpp on algus“, kirjastus Pilgrim
