Ma olen tagantjärele imestanud, et kõik need sündmused mahtusid ära ühte, 2014. aastasse. Kas ma üldse magasin? Kui aasta esimeses pooles toimusid minu senise elu kõige olulisemad etteasted Eesti Laulul, Eurovisioonil ja Andrea Bocelli kontserdil ning ma andsin välja oma kaks esimest muusikavideot, siis aasta teise poolde mahtus kolme väga olulise teekonna algus. Tüdrukutebändiga välja tulemine, “Su nägu kõlab tuttavalt” külaliskohtuniku toolile istumine ja esimese eestikeelse lauluteksti kirjutamine andsid mu elule uusi värve ja moel või teisel tegelen nendega siiamaani.
Mõte teha bänd hakkas mu peas idanema juba aasta jagu varem, kui ma olin ei tea mitmendat korda vaadanud “Dreamgirlsi”. See on muusikafilm, kus säravad kaunid, hästi naiselikud naised, kõlab võrratu kolmehäälne laul ning suurt rõhku on pandud koreograafiale ja ilusatele riietele. Ma oleksin hea meelega sellises stiilses bändis laulnud ja mõtlesin, miks ei võiks meil Eestis midagi sellist olla. Teadsin, et ürituste korraldajad otsivad pidevalt uusi tegijaid, kes suudaksid firma- ja erapidudel rahvast lõbustada ning head meelelahutust pakkuda. Aga kui meil pole sellist bändi, miks ma seda siis ise kokku ei pane? Helistasin Timole: kuule, hakkame bändi tegema. Davai, hakkame, vastas tema.
Timo Vendt, Tanja sõber, muusikaprodutsent: “Mina tahtsin juba ammu sellist bändi teha. Meil oli Mihkel Mattiseniga ju viiulitrio Violina ja Tanja mõte kukkus väga viljakale pinnasele. Kui ta helistas, olin kohe nõus. Tanja tuli mulle külla ja hakkasime bändile selgemaid piirjooni tõmbama – mis muusikat nad võiksid teha, kuidas nad välja võiksid näha, kelle me võiksime sinna kutsuda jne. Tol ajal olid pin-up ja elektrosving kuumad teemad, otsustasime need kaks asja kokku panna.”
Tahtsime teha bändi, mis kõlab hästi, näeb hea välja ja on igatepidi äge. Meil oli vaja leida tüdrukud, kes tunneksid ennast laval vabalt ja lahedalt ning mõtlesin kohe kahe tantsija, Triin Feofanovi ja Diana Variku peale. La La Ladiese kolmandaks liikmeks kutsusime Kethi Uibomägi, keda tundsin laevas töötamise ajast ja kellel oli ka muusikalides mängimise kogemus. Ta oli laval hästi vaba ja rõõmus ja see läks meie visiooniga bändi pin-up’ilikust imagost hästi kokku.
Bändi kokkupanemise, oma kogemuste jagamise ja tüdrukute väljaõpetamise töö oli põnev ja megahuvitav. Harjutasin tüdrukutega proovisaalis tantse ja hoolitsesin selle eest, et stiil ja välimus oleks tipp-topp, samuti tegelesin turunduse, esinemiste organiseerimise, fotosessioonide ja muu sellisega. Timo kanda oli kogu muusikaline pool – fonogrammid, salvestamine, produtseerimine ja nii edasi.
La La Ladiesega tegeledes nägin, mida tähendab mänedžeritöö ja mõistsin oma kunagisi mänedžere paremini. Sellise bändi käivitamine ei ole odav, aga see polnud kunagi mingi rahateenimise projekt. Kui ma loeksin kokku kõik tunnid, mis ma veetsin riidepoodides, proovisaalis või stuudios, siis ma ei tea, mis summad kokku tiksuksid. Ja Timo puhul samamoodi. Kuna kõik tüdrukud ei olnud professionaalsed lauljad, läks Timol alguses nende salvestiste puhastamiseks tohutult aega. Aga aja möödudes muutusid nad järjest paremaks ning bänd hakkas seda ilmet võtma, mida ma algusest peale vaimusilmas nägin.
Alguses laulsid tüdrukud valdavalt kavereid, aga hiljem hakkasid esitama originaalmuusikat, mida me Timoga neile kirjutasime ja mille loomises nad ka ise kaasa lõid. Kui bändil hakkas tulema rohkem live-esinemisi raadiotes ja teles ning nad soovisid muusikaliselt edasi liikuda, vahetus üks bändiliige. Triinu, kelle tugevus oli alati olnud tantsimine, mitte laulmine, vahetas välja vokaalselt väga võimekas Inga Tislar.
Paljud tuttavad ütlesid, et bändiga tegelemine on tänamatu töö, sest see läheb suure tõenäosusega viie aasta pärast laiali. Teadsin, et bänd ei jää igaveseks kokku, aga mulle ikkagi tohutult meeldis seda teha. Tahtsin oma teadmisi kellelegi edasi anda ning aidata noortel lauljatel vältida vigu, mida ma ise oma karjääri alguses tegin.
Teine asi, millega 2014. aasta lõpus alustasin, oli taas seotud televisiooniga. Ütlesin eespool, et hüppan siiamaani iga kord rõõmust, kui mulle pakutakse võimalust mõnes teleprojektis osaleda. Nii oli see ka 2014. aasta sügisel, kui mind kutsuti näosaate külaliskohtunikuks. Kus minusugune meelelahutuse fänn peale lava veel olla tahaks, kui mitte teiste etteasteid nautimas ja neile sõbralikke kommentaare jagamas.
Kaupo Karelson, Tanja sõber, teleprodutsent: “Tanja on näosaate üks meeldejäävamaid osalejaid, sest tema Pinki numbriga sündis meie saate ajaloo üks kihvtimaid koreograafiaid. Ta oli väga populaarne osaleja ning oskas ennast hästi ja vaimukalt väljendada ka vestlustes, mis etteastetele järgnesid. Sellest sündis mõte kutsuda ta järgmisel hooajal külaliskohtuniku rolli. Ja pealegi – kui Tanja seltskonnas on, tõuseb kogu seltskonna energiatase ja tuju on kõigil hea.”
Mind kutsuti 2014. aastal näosaate külaliskohtunikuks lausa kahel korral. Neist esimesel anti mulle võimalus ka oma number teha, milleks valisin Katy Perry “California Gurli”. Eraldi eelarvet sellel aastal erietteastetele polnud, aga kuna “California Gurli” video on hästi külluslik ja värviline, olin valmis samasuguse meeleolu loomiseks kas või ise panustama. Panin mängu kogu oma leidlikkuse ja (väga napid) käsitööoskused ning veetsin kolm päeva enda kostüümi ja dekoratsioone meisterdades. Oma kleidi peale kinnitasin näiteks vatiga täidetud krepp-paberist kommid ning poroloonist muffinid ja jäätisekoonused. Ka õhupallid ja mullitajad olid laval olemas. Tundsin end seda numbrit ette valmistades nagu kala vees. Etteruttavalt ütlen, et pärast kaht saadet külaliskohtunikuna pakuti mulle 2015. aastal võimalust istuda püsikohtuniku toolile, kuhu jäin kõigiks hooaegadeks, mil “Su nägu kõlab tuttavalt” ja “Su nägu kõlab varsti tuttavalt” eetrisse läks.
Kaupo Karelson, Tanja sõber, teleprodutsent:
“Tanja oli külaliskohtuniku rollis väga hea ja me otsustasime ta alates järgmisest hooajast püsivalt näosaatesse kutsuda. Mul on hea meel öelda, et temast sai üks meeldejäävamaid kohtunikke. Kui me alguses kartsime, et äkki ta võib mõne sõna leidmisega hätta jääda, siis tegelikkus näitas hoopis vastupidist – mõnikord kasutab ta sõnu, mida eestlased samas kontekstis ei kasutaks, aga see lisab tema jutule vürtsi ja on teinekord täpsem, kui mõne eestlase kommentaar.
Ta sobis kohtunikutooli väga hästi, sest ta on ise laval olnud, pluss – temas on muusikaprodutsendi ja lavastajageeni, ta teadis, mida tuleb hinnata ja kommenteerida. Ja kui ta midagi ütleb, siis väljendab ta oma mõtte hästi selgelt, ta ei ütle midagi niisama.”
Minu käest on päris palju küsitud, kas mulle on ette antud skript, sest kuidas muidu mu kommentaarid nii naljakalt välja kukuvad. Mingit skripti pole, oskan süüdistada ainult kõva trenni, mille sain kooliajal KVN-mängudes. Samuti hoiab minu huumorimeele terava Mikuga koos olemine.
Mäletan üht repliiki, mille ütlesin Uku Suvistele, kui ta tegi mingi numbri palja ülakehaga. Ütlesin, et kuule, Uku, Paljas Porgand (Uku tollane elukaaslane Merilin Taimre ehk Paljas Porgand) on sul olemas, mida sa arvad ühest Kooritud Sibulast? Järgnes paarisekundiline vaikus ja ma mõtlesin, et nüüd läksin küll liiale. Aga õnneks tuli reaktsioon järgi ja inimesed naersid. Ma ei planeeri neid nalju ette, need tulevad ise.
Kui Kristel Aaslaid tegi mingit räpparit, hoidis ta hargivahest kinni, nagu räpparid ikka teevad, aga ma ei saa ju telesaates kasutada sõna munad. Ütlesin, et sa hoidsid sealt, ee… ristmikust kinni. Kõigil jälle nalja nabani.
Nägin aastate jooksul väga põnevaid, naljakaid ja liigutavaid etteasteid ning sain palju suurepäraseid elamusi. Ja kõigi nende aastate jooksul pidin vastama ka küsimusele, millised olid hindamise reeglid.
Ka hindamisel polnud mingeid reegleid. Nautisin pealtvaatajana terviklikke ja hästi lavastatud numbreid, aga peamine oli siiski see, kui hästi õnnestus võistlejal artisti järgi teha. Mõni oskab väga hästi häält järgi aimata, teine miimikat ja liikumist, kolmas kõiki kolme. Kes tahtis, lisas paroodianoodi, kes ei tahtnud, ei lisanud. Minu meelest ei pea selles saates kõik asjad naljakad olema, kõige tähtsam on publikule elamuse pakkumine ja sageli saab selle hoopis ilusast ja liigutavast esitusest.
Enne saadet vaatasin alati üle originaalvideod, aga ma ei käinud proovides ega läbimängul, sest ma tahtsin oma arvamuse värskete emotsioonide najalt öelda. Kui Marianne Leibur laulis Maikeni “Siin või sealpool maad”, nutsin terve laulu ja kommenteeridagi oli raske. Ma teadsin selle laulu lugu ja miks see kirjutati, mulle tuli see kõik meelde ja mu pisaratel polnud lõppu. Lootsin, et mu nutt lõigatakse välja, aga kõik jäeti sisse; produtsent Karelson ütles, et see on good TV. Vot sellesama pärast ma ei tahtnudki etteasteid enne ära vaadata.
Pisarad tulid silma ka Nele-Liis Vaiksoo liigutava esituse ajal, kui ta laulis Jenny Lindi “Never Enoughi”. See oli raske ja kõrge laul, mida mina poleks eluski ära laulnud, aga Nele-Liis tegi seda imeliselt.
Ja kui oli midagi naljakat, siis ma tahtsin naerda. Kui oled üllatusmomendi juba ära näinud, siis vaevalt sama asi enam teist korda nii palju nalja teeb. Kui Andres Dvinjaninov pidi järgi tegema Maarjat, olin kindel, et ta valib “Kohtumise” või mõne hilisema laulu, aga tema kehastus hoopis kolmeaastaseks Maarja-Liisiks ja laulis “Õnneseent”. Ma hakkasin naerma juba siis, kui ta tuli lavale, suur kivi kaenlas, mille peale ta pärast istus. See oli pööraselt naljakas. Või Peeter Oja tehtud Siiri Sisask, Sepo Seemani Vanaisa, Joosep Järvesaare Michális Rakintzís, Juss Haasma Raul Sepper ja paljud teised. Juss Haasma numbri ajal ma pidin kohtunikulaua taga otsad andma, lihtsalt nii naljakas oli. Nautisin üliväga ka Saara Kadaku Kate Bushi, kuna see oli nüüdistantsu number ja ta tantsis seda Argoga. Tundsin väikest kadedust, sest oleksin tahtnud ise laval olla. Ja väga hea meel oli mul Rolf Roosalu pärast, et Eesti inimesed said teada, kui kõrge hääl tal on ja kui ägedalt ta laulab.
Allikas: Tanja Mihhailova-Saar, Jaana Maling “Milles on süüdi taburet?”
Vaata Tanja raamatu “Milles on süüdi taburet?” kohta lisa kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
TANJA raamatu “MILLES ON SÜÜDI TABURET?” esmaesitlus toimub esmaspäeval, 9.11 kell 18:00 Viru keskuse Rahva Raamatus. Vaata sündmuse kohta lisa SIIT.
