Kui tahad tundma õppida oma südant, siis esmajoones teadvusta, et sa pole su süda – sa oled see, kes südant kogeb. Sa oled teadvus, mis on teadlik hetkel olevatest emotsioonidest. Kui su südant valdab armastus ja sa ütled, et oled armunud, siis tegelikult tähendab see, et tunned, kuidas armastus südamest välja paiskub ja sind üle ujutab. Supled armastuse ookeanis, aga sa pole armastus, mida tunned – oled see, kes kogeb armastust, mida tunned, kirjutab Michael A. Singer oma raamatus „Köidikuist vaba elu“.
Pane tähele, et seni me pole teise inimese rolli selles armastuse kogemises üldse arvestanud. Seda seetõttu, et tegelikult juhtub armastust tundma hakates see, et su süda avaneb ja väljutab kauni energiavoo. Peaksid ütlema: „Ma armastan armastust“, aga ütled hoopis: „Ma armastan sind“. See on esimene vihje teise inimese rollist sinu armastuse kogemuses. Seni, kuni teise ligiolek aitab su südamel avaneda, tunned ta vastu armastust. Kui ta ligiolek enam ei aita su südant avada, siis hakkad mujal ringi vaatama. Seetõttu inimsuhted ongi nii keerukad. Projitseerime armastuse allika endast väljapoole, mõistmata, et see on alati meie sees.
Armastusevoog on seotud sinu ja su südamega. Sel pole kellegi teisega midagi pistmist. See on su südant läbiv energiavoog, mida koged enda sees. Kahtlemata võivad mõned inimesed või olukorrad su südant avanema või sulguma panna. Ent avanemine ja sulgumine ise on su südamepõhine tegevus, seda ei tee teine inimene. Kui oleme selle aruteluga ühele poole saanud, hakkad mõistma, miks see nii on. Praegu aga vaatame, mis juhtub, kui me ei saa aru, et armastus on täiesti sisemine kogemus ning et me projitseerime seda kogemust kellelegi teisele.
Hetkest, kui projitseerime armastuse allika endast väljapoole, muutub kõik isiklikuks. Muutume omamishimuliseks, mis on asjade loomulik käik. Tahame tunda armastust ja oleme selle kogemuse projitseerinud teisele inimesele. Et armastustunnet kinni hoida, peame teisest inimesest kinni hoidma. Sellest tärkavad väga inimlikud armukadeduse, vajamise ja sõltuvuse teemad. Tundsime armastusevoogu, ent kui kallim tegi midagi ebameeldivat, siis tunneme suletust ja valu. Südamest lihtsalt tõuseb erinevaid tundeid.
Kui tahad kestvalt armastust tunda, pead õppima südant avavate ja sulgevate emotsioonidega toimetulemist. See on nagu pillimängu õppimine. Alguses sa ei tea, kuidas seda teha. Teed vigu ja õpid nendest. Süda on üks väga peen instrument, mida vaid vähesed mängida oskavad. Kui süda avaneb, püüavad nad omada asju, mis aitasid seda avada. Kui süda sulgub, proovivad nad end kaitsta asjade eest, mille tõttu ta sulgus. Kuna sul tuleb elada oma tegevuse tagajärgedega, võib arusaamine sellest, miks süda avaneb ja sulgub, ja kes see on, kes seda märkab, olla elumuutev.
Sa ju märkad, et su süda avaneb ja sulgub, kas mitte? Hoolima ta sellest, kas inimene on õppinud joogat, või kas ta üldse eales on mediteerinud, saab igaüks aru, et süda saab avaneda ja sulguda. Kui süda on avatud, koged tavalisest kõrgemat seisundit. Kui süda on suletud, on väga raske ja valulik elada. Kahjuks ei ole enamusel aimugi, mis nendega sellises seisundis toimub. Kui neile öeldaks, et ava kohe oma süda, ei oskaks nad midagi teha. Nad teavad, kuidas käsi rusikasse suruda, silmi pilgutada ja isegi mõne mõttekesega peas hakkama saada – aga nad ei oska teadlikult südant avada. Üldiselt süda avaneb ja sulgub täiesti ise, ja inimesed lihtsalt peavad sellega leppima.
Parem olla oma südamega hoolikas. Võid tema esmases avanemises end lausa kaotada. Inimesed kipuvadki ütlema: „Olen nagu tormikeerises. Olen nii armunud. Mind ei huvita, kus ma elan. Elan õues telgis, peaasi et saaksin temaga koos olla.“ Vaatame, kaua see kestab. Kui süda sulgub, siis jutt muutub: „Ma ei taha teda enam elu sees näha. Mind ei huvita, mis ta ütleb. Ma ei taha temaga rääkidagi. Ma ei suuda uskuda, et ta seda tegi.“ Kui jääd kuulama suletud südame juttu, siis mõtled hirmuga, kuidas küll kõik lõppeda võib.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Michael A. Singer raamatust „Köidikuist vaba elu“.
