Ehkki arstid, teadlased ja statistikud on pühendunud haiguste uurimisele ning nende kulu, diagnoosi ja prognoosi ennustamisele, on vähiga tegelemine alati individuaalne teekond. Seal pole kiireid ja lihtsaid reegleid. Patsientide käitumisviis, kuidas nad haigusega hakkama saavad, kuidas suhtuvad ravisse ja sellele reageerivad – need on kõik sügavalt isiklikud. Mul oli õnne õppida varakult, oma karjääri algul, et kunagi ei tohi teha ennatlikke järeldusi, kirjutavad Dr. Steven Eisenberg ja Jana Murph oma raamatus „Kõige tugem ravim on armastus“.
Kui olin internina Georgetowni ülikooli Lombardi vähikeskuses, siis ühel päeval vaatas programmi juht meile, seitsmele uuele osalejale, otsa, viibutas meie poole sõrmega ja ütles emotsioonitult: „Kemoteraapia on laetud relv.“ Ta tegi pausi ja laskis pilgul üle meie nägude käia. „Väga lihtne on sellega vähi asemel patsient ära tappa.“ Me kõik seal laua taga tahtsime innukalt olla vähivastases võitluses sõjamehed, aga me kõik kartsime ka surma. Me vaatasime üksteisele otsa, liigutasime jalgu laua all, trummeldasime sõrmedega ja püüdsime mitte välja näha nagu põdrad autotulede ees.
