Mõtlemine
“Miski ei ole hea ega halb, vaid mõtlemine teeb ta selleks.” William Shakespeare
Mäletan ühte vestlust vanaemaga, kui ma ise olin ehk 19-aastane. “Elu on ikka üks suur mure ja töö,” ütles ta, jäi siis korra mõtlema ja lisas: “No mõned üksikud ilusad hetked on ka, aga suures osas ikka mure ja töö.” Vanaema tõepoolest oligi väga töökas, tegi ka teiste eest kõik tööd ära. Aed oli tal alati imeliselt korras, kuid ta ei peatunud hetkekski, et mõnda lille nuusutada või kogu ilu niisama nautida.
Seda kõrvalt vaadata oli üsna kurb ja ma tegin vaikse otsuse, maksku mis maksab, oma maailma ilusamaks mõelda. Just nimelt mõelda, sest mulle tundus, et selles ongi asi, mitte elus endas. Muidugi pole oma mõttemustrite jälgimine ja suunamine alati lihtne olnud, kuid pean tunnistama, et mitte millelgi pole olnud mu heaolule suuremat mõju. Just tänu mõtlemisele võin oma kogemusest väita, et jah, on küll raskeid hetki, aga enamjaolt on elu ikka suur ime ja nauding.
On väga suur vahe, kas mõelda raskel hetkel stiilis “enam hullemaks minna ei saa, kõik on nii halb ja ma olen nii üksi” või “hoolimata sellest raskest hetkest olen ma alati hoitud ja kaitstud. Mida see olukord mulle õpetama tuli?”. Mu peast on läbi käinud mõlemad variandid, seega tean seda erinevust hästi.
Kui esimese variandi puhul vajusin omadega veelgi suuremasse sohu, eraldusin teistest, tundsin end otsustusvõimetu ja väetina, siis teadlikult teist mõttemustrit sisendades hakkasid olukorrad tihti justkui iseenesest lahenema. Mu ellu tulid toetavad inimesed ja situatsioonid, täiesti juhuslikult sattusin lugema just õiget raamatut või nägema filmi, mis mind antud olukorras innustas ja inspireeris.
Mõtted on tõepoolest meie reaalsuse loojad. Ja mis teeb selle fakti eriti vahvaks – sina oled oma mõtete peremees!
Mõtte jõud
Positiivne mõtlemine ei garanteeri, et äike su pea kohal enam kunagi ei kärgata – teinekord asjad lihtsalt juhtuvad, elu ei jookse alati õlitatult. Mõõnad on elu normaalne osa ning nende kaudu sa õpid ja arened, saad üha paremaks, targemaks, osavamaks, tugevamaks.
Küll aga on ennast toetav mõtlemine võimas tööriist, mis võimaldab sul nendest perioodidest lihtsamini ja valutumalt välja tulla. See annab sulle vajaliku suuna, toetuse ja kindlustunde – ühesõnaga, palju olulist, mida sa edasiminekuks vajad. Sa ei takerdu jamadesse, vaid võtad neid kui edasiliikumiseks vajalikke õppetunde.
Iga su mõte kannab energiat. Positiivsed mõtted tekitavad su ümber kerge ja rõõmsa vaibi, negatiivsete mõtete energia mõjub aga raskelt ja rusuvalt. Oled ehk isegi tundnud, kuidas teinekord on ruumi sisenedes kuidagi raske olla ja siis tuleb välja, et seal on just hetk tagasi tülitsetud? Või seda, et mõne inimese seltskonnas on kerge olla ja teisega jälle mitte, isegi kui te omavahel ei räägi?
Aga nüüd läheb veel põnevamaks! Kuna ka kõigel muul siin elus on oma energia, siis need sarnased energiad hakkavad omavahel tõmbuma, teineteise seltsi otsima. Ehk teisisõnu – kui sa endast pidevalt negatiivset energiat välja saadad, tõmbad sama energiat ka ligi. Ja vastupidi, positiivsel lainel olles annad suurema võimaluse kõigele heale sinu juurde tee leida. Olgu need positiivsed inimesed, ootamatud lahendused, toetavad raamatud või mis iganes…
Keha reageerib mõttele
Koolis õpetajaametit pidades olin üllatunud, kui paljud lapsed ütlesid enda kohta “ma olen loll”, “ma olen rumal” või “ma niikuinii ei oska” – ja seda isegi ülesandesse pilku heitmata! Ükskõik millise hinnangu sa mõtetega oma kehale annad, tema soovib sulle ikka meele järele olla ja teha omalt poolt kõik, et nii tõepoolest olekski. Seega ei tasu kunagi mõelda mõtteid, mida sa reaalselt ei soovi. Kui sa ei taha olla rumal, ära mõtle, et oled seda, kui sa ei taha olla paks, ära nimeta end mõttes paksuks, jne.
Hävitavate mõtete asemel vali need, mis sind toetavad, innustavad ja väestavad. Mõtle, et saad iga ülesandega hakkama, ja su elu hakkab seda toetama. Mõtle, et oled ilus, ja see mõte kandub sinust teistegi silma. Kõik me saadame pidevalt välja energiat, mis tõmbab ligi seda, mida me enda arvates väärime.
Ennast toetav mõtlemine
Mis on need asjad, mis sa enda kohta mõtled ja ütled? Kas sa mõtetes tunnustad end või teed end maha? Kas sa väärtustad end või mõtled: “Ma pole piisav”?
Kord küsis üks 5. klassi tüdruk minult, kas ta on minu meelest ilus. Ma küsisin vastu: “Aga mida sa ise arvad?” Pole oluline, mida keegi teine ütleb, loeb ainult sinu enda arvamus. “Ma olen kole,” ütles tüdruk. “Hmm, sa ei tohiks ennast niimoodi solvata,” arvasin mina. Tema vastu: “Aga see on ju fakt!”
Tegelikult tundsin selles tüdrukus ära kunagise iseenda. Minagi olin noore neiuna sisemiselt pööraselt ebakindel. Õnneks keegi ei märganud, sest suutsin seda hästi varjata. Uskusin täiesti siiralt, et mul on “jalad, millega ei sobi seelikut kanda”, “prillid, mis peletavad eemale iga normaalse mehe” ja “iseloom, millega tuleb kõvasti vaeva näha”. No ja siis veel see “tagumik, mis on sama suur kui perenaise leivaahi”.
Jumal teab, kust kohast olin kõik need “tõed” iseendale külge haakinud. Need olid teinud mu peas nii püsiva pesa, et hakkasin neid lõpuks uskuma, enda omadeks pidama. Ma ei tulnud selle pealegi, et neid kahtluse alla seada. Kahjuks mõjutas kogu see hinnangutepesa mind väga pikka aega, eelkõige mu suhteid.
Täiskasvanuks sirgudes oleme avatud kõigele, mida kuuleme, näeme või tajume. Naljaga lendu lastud kommentaarid, rääkimata neist, mis välja öeldud teadliku kriitika või veel hullem, õeluse ja pahatahtlikkusega, samuti meedias nähtu ja kuuldu – kõik need kujundavad meie minapilti. Väga suurt rolli eluterve minapildi kujunemisel mängib perekond, kuid tihti pole endaga rahul olnud vanemadki ja nii see “ma pole piisav”-tunne muudkui edasi pärandatakse.
Ka minul võttis palju aastaid aega, et endaga lõpuks absoluutne rahu sõlmida. Sellele pole kaasa aidanud ei enese tuunimised ega teiste tähelepanu või komplimendid, vaid teadlik töö iseenda mõttemaailmaga.
Hinnangutest vabaks
Selleks, et saaksid oma peas pesa teinud hinnangutepusa prügist puhastama hakata, tuleks kõigepealt selle sisust teadlikuks saada. Näiteks kirjuta üles kõik need asjad, millega sa enda puhul rahul ei ole. Mõtiskle, kust need arvamused iseenda kohta võivad pärineda. Tihti üllatud isegi!
Kui oled teemale sel viisil pisut enam valgust heitnud, on lihtsam kriitikakuradike õlalt pühkida. Üks viis seda teha on luua igale negatiivsele hinnangule positiivne vastulause. Näiteks kui üks sinu üleskirjutatud hinnanguid oli “ma olen paks”, võiks su vastulause olla “ma olen naiselik”. Iga asja nägemine oleneb ju vaatevinklist, seega muuda see vaatevinkel teadlikult positiivseks!
Kui oled vastulaused kirja pannud, hakka neid igapäevaelus kasutama – iga kord, kui kuuled oma õlal irisevat kriitikakuradit, anna talle vastulöök! Alguses võib see tunduda jabur ja kunstlik, kuid usu mind, see toimib. Mida rohkem harjutad, seda omasemaks need uued, ennast toetavad hinnangud sinu jaoks muutuvad. Nii nagu kriitilised mõtted vajasid pesa tegemiseks aega, nii vajavad aega ka positiivsed mõtted.
Selleks, et end oma kehas hästi tunda:
* Lõpeta enese võrdlemine teistega! Sa oled absoluutselt unikaalne, tunneta ja väärtusta seda. Tee enda ümber kasvõi mõtteline ring ja kujuta ette, et see ring on sinu kuningriik, kuhu ükski sissetungija ei pääse. Siin valitsete sina ja sinu reeglid.
* Vaata oma keha täiesti uudse nurga alt. Taju, milline imeline süsteem see tegelikult on! Su keha suudab joosta, tantsida, naerda, unistada jne. Võta hetk, et seda kõike väärtustada ja tunnustada.
* Tee nimekiri asjadest, mis sulle enda juures meeldivad. Need ei pea olema välimusega seotud, vaata ennast kui tervikut. Näiteks: “Mulle meeldib, et oskan vajadusel sõbrale toeks olla”, “Mulle meeldib, kuidas ma tantsida oskan” jne.
* Ümbritse end positiivsete inimestega, kes sind väärtustavad ja innustavad. Toksilised suhted mõjuvad enesehinnangule vaat et kõige hävitavamalt!
* Kanna riideid, milles tunned end mugavalt ja mis panevad sind ennast oma nahas hästi tundma. Tee oma kehaga koostööd, mitte ära tööta sellele vastu.
* Hoolitse oma keha eest hellalt. Korralda aeg-ajalt mõnus vanniõhtu või palu kellelgi teha massaaži. Keha on päris tark, ta mõistab, kui teda vääriliselt hinnatakse, ning paneb vastutasuks ringlema heaoluhormoonid.
Oled oodatud ka raamatu esitlusele 19.11 kell 18.00 Apollos Solarise raamatupoes.
