Ma ei olnud kunagi varem mõelnud, et nälg võib sõltlasel tekitada meeletu sööstu alkoholi või ainete järele. Nüüd jääb mul alatiseks meelde sinu soovitus – kui tunnete, et veresuhkur langeb, peas tekib mingi ebakindlus, siis sööge kõht täis, see tekitab heaolu, dopamiini tase ajus tõuseb, ja nii olete suure tõenäosusega kahjutuks teinud ühe päästiku, mis võinuks jälle tarbima viia.
Tühja kõhuga vastupanuvõime ja kaitsemehhanismid nõrgenevad. Kujutage ette sellist olukorda: olen päev läbi olnud tööl, olen näljane, olen väsinud. Lähen poodi või söögikohta, kus alkohol on käeulatuses. Sellises seisus võib meie vastupanu olla väga nõrk. Regulaarselt süües ei teki näljatunnet, abi on ka väikesest pähklivõi rosinakotist, mis oleks alati käepärast võtta. Magusaisu võib alguses oluliselt tõusta, aga kuna liigne suhkru tarbimine võib ärevust tõsta, tuleks seda siiski tarbida mõõdukalt. Kaine elutee alguses on oluline neid lihtsaid põhimõtteid järgida.
Inimesed, kes igal õhtul on harjunud jooma, avastavad koju jõudes, et nad ei ole kogu päeva jooksul midagi söönud. Põhjenduseks tuuakse, et polnud aega süüa. Ja siis kodus ei hakka nad esmalt mitte sööma, vaid avavad õlle. Igapäevase õlle- või veinijoomise harjumuse muutmise esimene samm võib ollagi kohene söömine. Kui kõht on täis, on lihtsam soovile juua vastu panna. Liigse kehakaalu pärast ei maksa väga muretseda, kalorite hulk, mis alkoholiga tarbitakse, ületab enamasti selle, mis patustades magusaga sisse sööte. Magusavajadus võib tekkida ka neil, kes sellest varem lugu ei pidanud, aga mõne aja pärast see taandub. Himudega võitlemisel on söök või alkoholivaba jook esimene õlekõrs harjumuse muutmisel. See, kui on mindud ostma viina ja asendatud see viimasel hetkel kohupiimakreemiga, on hea näide, kuidas himuga toimetulekuks võib abi olla lihtsatest ja kiiretest valikutest, et ümber mõelda.
Nii et ei ole mõtet hakata kohe süvitsi kaevama inimese raskes lapsepõlves, kui me tegelikult lihtsaid asju ei järgi ja näiteks laseme näljatundel end uuesti jooma kihutada?
Sügavate põhjustega saab tegeleda siis, kui kaine eluviis on juba saavutatud. Alustame ikka lihtsatest asjadest, mida kohe saame muuta. See on nagu sibula koorimine – kõigepealt tuleb tegeleda pealmise kihiga: mida ma täna teha saan, et mitte tagasi langeda? Iga inimene on võimeline võtma vastutuse oma toidukordade eest. See ei ole üle jõu käiv asi. Kui hakkad seda tegema, saad aru, kui suur mõju sellel harjumuse muutmisele võib olla.
Lisaks näljale on päästikud, mida igapäevases elus jälgida, ka väsimus, viha ja üksildus.
Vanad harjumused ei murdu kergesti ja meil on neile raske vastu panna, kui oleme kurnatud ja väsinud. Väsimus võib olla tingitud erinevatest põhjustest, kaasa arvatud unehäired. Kui aastaid on aidanud uinuda alkohol, siis normaalse une taastumine võib võtta aega nädalaid. See on teema, millest grupis palju räägitakse. Neid, kellel on kaine elu alguses olnud unega tõsiseid probleeme, on enamus. Aga kõik läheb mööda, ka unetus. Seda mõtet kordame palju. Ja kui see päris kaine uni tuleb, siis see on juba tõeline kaif. Ärkad hommikul selge peaga, puhanuna. See võib olla tunne, mida ei ole aastaid kogetud. Unehäireid võib põhjustada muidugi ka liigne stress ja pinge. See võib olla seotud ületöötamisega. Kaineks saades võivad inimesed hakata rohkem tööd tegema küll, sest on hirm kaotada töökoht, süütunne, võlad. Ikka rohkem ja rohkem tööd võime teha ka sellepärast, et see annab meile eduelamuse. Teeme seda veel ja veel, sest saame sellest rahulduse. Ühel päeval aga väsime, olgu see töö meile nii meelepärane kui tahes. Ja siis avastame, et oleme kõik muud tegevused, mida kaineks saamiseks soovitati, hooletusse jätnud. Ning joome taas. Ja imestame, et kuidas see küll jälle meiega juhtus.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kaja Heinsalu ja Neeme Raua raamatust “Kainus”.
Raamatu autor on pikaajalise kogemusega sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu, kellega süvitsi vestleb sõltuvuse teemal ajakirjanik ja raamatu kaasautor Neeme Raud.
Kuna nii Kajal kui ka Neemel on olnud väga isiklik kogemus sõltuvusega, siis teavad nad täpselt, mida sel teemal küsida ja mida ka vastata. Nad teavad, kuidas sõltlane mõtleb ja mida ta tunneb ning kuidas teda aidata.
See raamat ei ole kurblik seiklusjutt purjus või narkouimas või pohmeluses olevate inimeste “kangelastegudest” ja hilisemast sinisest ahastusest.
See ei ole ka karskuspropaganda ega otsene eneseabiõpik. Raamatus ei väideta, et “tarvitaja” elu ei ole üldse lõbus – kohati on ja kuidas veel!
Kindlasti pakub see lugemis- ja mõtteainet kõigile, kes suudavad oma eluga toime tulla alkoholi või muid uimastavaid aineid pruukides ja neile annab see õnnetunde või ka eufooria, aga nad tunnevad, et mõnuaineid võiks siiski vähem olla.
Kuid ennekõike on “Kainus” neile, kelle jaoks “kangemad kraadid” ei paku enam naudingut, kuid kes ei oska või ei suuda nendega lõpparvet teha, ise samas mõistes, et hukutavale piloteerimisele masenduse, depressiooni, häbi ja üksilduse keskel tuleb lõpp teha … et jõuda uuesti elu päris nautimise ja elamise juurde.
Kuidas muuta oma sõltuvus enese jaoks nähtavaks? Kuidas hakkama saada libastumiste ja tagasilangustega? Miks ei ole paremat varjajat ja valetajat kui sõltlane? Kuidas tegeleda viha, üksinduse, kaassõltuvuse ja sotsiaalse survega juua või tarvitada? Miks peaks paranev sõltlane esialgu hoiduma sügavast armumisest ja kooselust? Miks tuleks ületada hirm end samalaadsete probleemidega mässavate inimeste ees grupikoosolekutel ausalt avada? Miks öeldakse, et sõltlasele sobib ainult parim?
Raamatus kõnelevad kaks ise sõltuvuslõksus olnut – sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ja ajakirjanik Neeme Raud. Otsekohesed jutuajamised annavad võimaluse ka lugejal oma probleemidele selgelt otsa vaadata ning paranemisprotsessi plaanida ja ellu viima hakata. Lisaks on vestlused aastaid sõltlastega tegelenud psühhiaatri Kaiti Redlichi ja kaassõltuvusnõustaja-pereterapeut Katrin Hallikuga.
Raamatus kujunduses on kasutatud Kaupo Kikkase fotoseeria “Sfäär” fotosid.
Raamatu kujundab Kaire van der Toorn-Guthan.
