Eesti üks armastatumaid teadjanaisi Mai-Agate Väljataga saab selle aasta 2. detsembril 90aastaseks. Väärika juubeli eel on Mai-Agate kirjutanud kokku oma pika elu jooksul kogetud olulisemad mõistmised ja märkamised elust ja igavikust. Ta jagab selles raamatus esimest korda avalikkusega ka oma päris lugu. Alates tänasest on võimalik raamatut Pilgrimi kodulehelt ette tellida. Esimesed paarsada soovijat saavad endale autogrammiga raamatu. Raamat ilmub trükist 20. oktoobril. Pakume lugemiseks raamatust katkendit.
Eluiga lühendavad tunded
Eluiga lühendavad kõik meie sees olevad negatiivsed tunded. Mina olen selles elus inimeste emotsioonide ümbertegemise õpetaja, ma õpetan inimesi oma emotsioonide vibratsiooni muutma: et see ei oleks negatiivne, vaid emotsioonide sisu oleks positiivne. Et see annaks sulle elurõõmu, mitte kurbust, viha ega sallimatust. Et su füüsiline keha oleks terve.
Kõrkus. Ma olen tähtsam ja toredam kui kõik teised.
Haiglaslik kiindumus. Töösse, rahasse, suhtesse, mingi inimese külge, varanduse külge. See kõik on vaja ringi teha, sest kui sa kiindud, siis hoiad ennast lühikese lõa otsas, nagu öeldakse.
Eelarvamus. Meile õpetatakse, et igas kultuuriruumis on omad reeglid ja õpetused, kuidas inimene peab elama, mida tegema ja mis on sobilik. Näiteks öeldakse, et mees peab olema nii kaks kuni neli aastat naisest vanem. Ja kui ta seda ei ole, siis sellest abielust ei tule midagi välja. Meie külas oli aga abielupaar, kus mees oli naisest 20 aastat noorem. Ja elasid õnnelikult. Kõik teised ümberringi kaagutasid, kui lollid nad on ja mida nad teevad. Aga mis see teiste asi on, kui nemad tunnevad endid õnnelikult. Kõige toredam selle asja juures oli see, et mees suri enne kui naine ja naine elas veel mitu aastat üksikuna.
Vihkamine. Kui sina ei mõtle niimoodi, nagu mina mõtlen, siis sa oled vihkamist väärt. Sa pead niimoodi mõtlema, nagu mina mõtlen, sest minu tõde on kõige õigem. See on enam-vähem kõikide inimeste ämber, mille otsa nad pidevalt kõhuli kukuvad. Igaüks tuleb siia maailma eri teid pidi ja saab erinevaid kogemusi ning ei saagi olla niimoodi, et minu tõde on täpselt sarnane sinu tõega. Meil võivad olla ühesuunalised tõed, aga meil võivad olla ka erinevad, ja siin maa peal õpime sallima teisi inimesi erinevate tõdedega. Koroonaajal tuli eriti välja, kui palju on neid, kes arvavad, et tema tõde on ainuõige. Ja need, kelle ametipositsioon võimaldas, käitusid inimõiguste vastaselt. Näiteks tean inimesi, kes ei saanud preemiat, sest ei teinud vaktsiinisüsti. Millise õigusega sa ei maksa talle preemiat, kui ta ei teinud süsti sellele, kes seda ei vajanud? Aga me ei pea sellepärast oma pead valutama, sest kui sa käitud ebaeetiliselt, amoraalselt, ebaõiglaselt ja ülekohtuselt, siis see pöörab otsa ringi ja tuleb sinu enda peale. Ei ole enam nii, et järgmises elus, vaid juba selles elus. Nii et alati meil ei ole õigust öelda teisele, et sa pead seda tegema. Ma ei pea midagi tegema. Kui ma tunnen, et mulle meeldib see ja ma tahan teha, siis ma teen.
Vägivald. Vägivald on seotud väga tugevalt sellega, et minu tõde on õigem kui sinu tõde. Eriti kasutatakse seda vägivalda sõdade ajal. Aga ka muudel juhtudel, kui inimene arvab, et teise tõde on vale.
Ohvriks olemine. Me tahame ennast ohverdada. Me oleme valmis teiste nimel ennast ohvriks tooma ja siis me ruttame teisi abistama, kangesti teiste eest midagi ära tegema. Emmed on need, kes teevad palju laste eest ära ja ei lase neil kogemust saada. Lastel tuleb lasta kogemusi saada, neil tuleb lasta mööda ämbreid kolistada. Nad peavad saama peksasaamise kogemused, halvasti minemise kogemused jne, sest siis nad mõistavad iseennast palju paremini. Kui vati sees hoida, tuleb temast ebaterve ühiskonna liige. Ohvriks olemine on ka see, kui ütlen kellelegi, et mine pealegi sina linna peale, ma teen selle asja ära, kuigi mina tahtsin ka linna peale minna. Sina ei pea iseennast ja oma aega ohverdama.
Häbi. See energia tapab rakkusid väga. Ma ei julge rääkida seda, teist või kolmandat, sellepärast et mul on häbi, et ma niimoodi tegin. Häbi tuleb kohe ringi teha – mina kogen praegu häbitunnet –, sest häbitunne paneb abaluu vahel olevad eluenergia punktid kinni. Sa ei saa enam eluenergiat. Nii et igaüks peab mõtlema selle peale, mida ta häbeneb.
Näiteks häbenetakse tõekspidamist, et kui sina üle aisa lööd, siis mul on jube häbi. Aga tänapäeval on see juba ette nähtud niimoodi, et me armukeste kaudu saaksime ümber teha armukadeduse tunnet. Kuidas ma saan oma armukadeduse tunnet muuta, kui mees või naine on mulle truu? See tunne ei saagi alateadvusest üles tulla.
Siia alla käib ka häbi tundmine mingi teo pärast, kui see on vastuolus elueetika või moraaliga. Inimene teab, mida ta tegi, ja ta teab, mida ühiskond hukka mõistab. Ta peab selle tunde ümber tegema – ma kogen praegu häbitunnet ….. pärast –, et mitte oma rakkusid hävitada.
Luule Viilma on väga selgelt seletanud, et kõige hävitavam energia ongi häbitunne, sest see on konkreetselt vastuolus eluenergiaga. Nii et kui sul on oma käitumise, ütlemise, mõtlemise või tegude pärast häbi, siis tee see ringi. Sest mida sa siia maa peale tegema tulid? Saama kogemusi, ka ebameeldivaid, et saada targemaks.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim 20. oktoobril ilmuvast Mai-Agate Väljataga raamatust „Minu elu ja lugu“.
Mai-Agate Väljataga (snd 2.12.1932) on üks koloriitsemaid tegelasi Eesti vaimsel maastikul, tal on nauditavalt otsekohene väljendusviis ja sümpaatne südamlik suhtumine. Äge ja väekas naine, kes inspireerib oma elurõõmu ja positiivse vaatega. „Optimism, nali ja naer on kõige parem rohi. Võta elu rõõmuga!“ on üks tema elu motosid.
Armastatud teadjanaise tarkustest on aastakümnete jooksul osa ja abi saanud väga paljud inimesed, keda ta on õhutanud vaatama enda sisse, sukelduma oma olemuse sügavustesse, uurima sisemaailma ilminguid ja nendega sõbraks saama. Tema sõnul on meie maise elu põhieesmärk laiendada oma vaimsust ehk saada teada, kes me oleme, ning arendada oma hinge. Mai-Agate Väljataga praeguse elu ülesandeks on olla inimeste emotsioonide ümbertegemise õpetaja – tema õpetuse peamine tuum ongi selles, kuidas inimene ise saab oma emotsioonide vibratsiooni muuta: et emotsioonide sisu oleks positiivne, mitte negatiivne. Sest kõik on energia ja vibratsioon ning iga mõte on tegu. See on oluline praktika, teades, et oleme ise oma reaalsuse loojad ning vastutame oma loomingu ehk elu, tervise ja õnne eest.
Põnev ja kasulikest tarkuseteradest pakatav raamat viib lugeja rändama avara ilmavaatega inimese eluteele, mida mööda ta on reipalt ja uudishimulikult kulgenud juba üheksa kümnendit – ja tal on, mida jagada.
Ingrid Peek
