Kõik su eelistused on olemas sellepärast, et ladustasid minevikus kogemused oma isikliku meele sisse. Seetõttu on sul sellega raske elada, kuid selle asemel et meelt parandada, püüad sa veel enam oma tahtmisi rahuldada. „Tahan end hästi tunda, ja hästi saan end tunda siis, kui saan selle maja, mida tahan.“ „Ainus viis saavutada heaolutunne, on soetada too auto, mida olen alati endale soovinud.“ „Hea enesetunde tagab parem suhe – see praegune mind ei rahulda.“ Need katsed oma blokeeringuid kuidagi kompenseerida töötavad heal juhul lühiajaliselt, sest tegelikult ei tegele sa blokeeringute endiga.
Elu põhivalik seisneb selles, kas blokeeringute kompenseerimise nimel hakkad elu kontrollima või pühendad elu blokeeringute vabastamisele. Fakt on see, et oleme need samskara’d enda sisse vangistanud. Me ei pidanud seda tegema, aga tegime siiski. Nüüd, selle asemel et blokeeringuid vabastada, ootame, et maailm nendega kohanduks. Teame, et iseenesest see ei juhtu, seega kasutame mõistuse isikliku mõtlemise kihti analüüsimaks, kuidas peaks maailm olema, et sobituda sellega, mida tahame. Oleme suurepärased välja nuputama, kuidas kedagi ligi meelitada või muuta asju nii, et need paremini meie kehtestatud piirangutega sobiksid. Peaaegu kõike, mida teeme, valitseb see mõistuse isikliku mõtlemise kiht. Seda mõistuse analüütilist võimsust, mida Einstein kasutas avastamaks, et E = mc2 , kasutad sina aga selleks, et välja mõelda, mida teha, kui keegi sind taga räägib. Mõistuse see kiht tegeleb tervenisti ladustatud mustrite intellektualiseerimise ja analüüsimisega, et välja nuputada, milline peab maailm olema, et minusse jõudes paneks see mind ennast hästi tundma – ja mitte kunagi halvasti.
Seetõttu näed otuseid tehes nii palju kurja vaeva. Püüad aru saada, millise enesetunde mingi konkreetse otsuse langetamine tulevikus tekitaks. „Kus ma tahan elada? Kas peaksin töökohta vahetama? Pean selles selgusele jõudma.“ Püüad mentaalselt paika panna, kuidas mingi tegevus võiks su sisse ladustatud mustritega sobida. Sa ei mõtle pikalt. „Muidugi teen ma seda. Mida muud peaksin tegema?“ Aga kuidas oleks reaalsuses elamise ja sinu ees lahti rulluvate hetkede nautimisega? See on see muu, mida peaksid tegema. Kasuta mõistust, et olla loov, innustav ja tee suuri asju. Ära lase meelel alati vaid iseendale ja oma tahtmistele mõelda. Õpi nautima elu sellisena, nagu see on – ära piira selle nautimist, kuna see pole vastavuses su minevikumustritega.
Kõige hullem on analüütiline enesekeskne mõtlemine. See on peas kokkuehitatud mudel selle kohta, kuidas kõik asjad ja inimesed peavad olema, et sul oleks tore olla, kaasa arvatud homne ilm. „Parem, kui homme ei sajaks. Mina lähen telkima.“ Nüüd oled ilmaga pahuksis. Sul pole ilma üle mingit kontrolli, ometi vaevab see sind. Ja mitte ainult ilm. Su ees sõitev juht sõidab kümme kilomeetrit tunnis kiiruse kehtestatud piirväärtusest aeg lasemalt. Vaatame, mis su peas lahti läheb: „See on naeruväärne. Mul pole aega. Mis tal viga on? Ta peaks aeglasel sõidurajal olema.“ Selgub, et asi pole su ees sõitva juhi sõidustiilis. Probleem on selles, kuidas sellele sina reageerid. Lõpuks hakkad taipama, et oled ehitanud terve intellektuaalse mudeli sellest, kuidas iga vähimgi asi olema peab: kuidas inimesed peavad käituma, kuidas su abikaasa end riidesse peab panema, kui te välja lähete, isegi kui tihe tohib olla liiklus. Kui palju on veel neid asju, mida üritad paika panna? Tundub, et viimast kui ühte. Usud tõemeeli, et nii, nagu sina tahad, nii peabki olema. Tegelikult on see absurdne. Pole mingit võimalust, et sellel, mille oled oma peas väga piiratud minevikukogemuste põhjal kokku klopsinud, oleks midagi pistmist sellega, mis võib päris maailmas juhtuda.
Mõtle sellest veidike. Sel, millisena tahad ilma näha, pole mingit pistmist sellega, milliseks ilm kujuneb. Ilmal on pistmist meteoroloogiaga, mitte sinu eelistuste süsteemiga. Kui tõesti tahad teada, miks su puhkepäeval sadas, mine õpi loodusteadusi. Arukas inimene saab aru, et maailm ei rullu ta ees sellisena lahti, nagu ta tahab, kuna ei peagi. Pole kahte sellist, kes oleks ühel meelel selles, kuidas maailm peaks lahti rulluma, maailmu aga on vaid üks. Parem jätame maailma teaduse või Jumala hoolde, mitte aga igaühe individuaalsete eelistuste meelevalda. Maailmal sinu ümber seisab selja taga reaalsuse vägi. Ta rullub lahti vastavalt mõjutustele, mis muutsid ta selliseks, nagu ta on, ja neid mõjutusi on miljardeid ja need ulatuvad ka miljardite aastate taha. Sina aga, vastupidi, mõtled minevikumuljete põhjal välja, milline ta olema peab. Kui reaalsus ei ole selline, nagu sina tahad, ütled, et reaalsus on vale. „Mulle see ei meeldi. See ei pidanud juhtuma.“
Järgnevalt üks kujutlusharjutus, mis aitab asju õiges perspektiivis näha. Kujuta end süvakosmosesse ja adu, et kosmoses pole muud kui 99,999 protsenti tühjust. Tähtede vahel lihtsalt on tühi ruum. Lähim täht Päikesele on temast 4,2 valgusaasta kaugusel. Et saada aimu, millise kaugusega on tegemist, kujutle, et hoiad Maa kohal valguskiirt. Nüüd lase see sekundiks vabaks. Selle ühe sekundiga tegi valgus Maa ümber seitse ja pool ringi. Liigu sel kiirusel iga sekundi ajal 4,2 valgusaastat ja sa jõuad järgmisele tähele. Nende vahel pole eriti muud kui tühi ruum. Me nimetame seda tähtedevaheliseks ruumiks. Selline on tähtevaheline ala, tegelikult kogu universum. Kuidas sulle meeldiks seal avakosmoses olla ja mitte midagi pole näha? Sest just selline 99,999 protsenti universumist ongi. See, mida sa iga päev saad, on ime! On värvid, kujud, helid ühes kõigi hämmastavate kogemustega, mida iga hetk kaasa toob. Ometi pole sul muud selle peale kosta, kui: „Ei, mina seda ei taha.“ Muidugi sa seda ei taha. Selles pole asi. Selle asemel et käesolevat hetke võrrelda oma peas moodustunud eelistustega, võrdle seda hoopis mittemiskiga. Sest 99,999 protsenti universumist on moodustunud just mittemiskist.
Kui sa selle läbi tunnetad, leiad end tänu tundmas, et sul on su igapäevased kogemused. Nad on iga kell paremad kui tühi ruum. Nii mõtleb arukas inimene. Alternatiiv oleks kannatamine seetõttu, et asjad pole nii, nagu sina tahad. Arutasime eelnevalt Buddha esimest õilsat tõde kannatusest: kogu elu on kannatamine.
Nüüd jõuame teise õilsa tõeni: kannatamise põhjuseks on iha. Teisisõnu, kannatamist põhjustavad eelistused ehk need otsused, kuidas asjad peavad sinu meelest olema, ning meelehärm, kui nad ei ole sellised, nagu soovisid. Ei maksa üllatuda – Buddhal oligi õigus. Sündmused ei põhjusta mentaalset ega emotsionaalset kannatamist – sa ise põhjustad endale mentaalseid ja emotsionaalseid kannatusi seoses sündmustega. Kui sa seda ei tee, siis asjad on, nagu on. Pea alati meeles, et kulus 13,8 miljardit aastat, et kujundada su ees lahti rulluv hetk täpselt selliseks, nagu see on.
