Täna asume teele. Rattad on sõidukorda seatud ja oodates veel viimaseid kohmitsejaid järele, kohtume kahe rõõmsa vanahärraga, kellest üks on kuulus fotograaf ja teine arhitekt. Küsivad, et kuhu oleme teel, ja kui kuulevad, et Costa Rica poole, siis nendivad elutargalt, et nad on ka iga päev teel. Nende marsruut kulgeb trajektooril casa-cafe, cafe-casa (kodu-kohvik, kohvik-kodu). Annaks jumal meile ka ühel päeval niipalju tarkust!
Ja siin ta siis taas on, JFK ausammas. 2018 selle jalamil istudes ei osanud keegi enam midagi tarka öelda. Neli aastat on möödas, koht on sama ja suund on põhja. Olgem hoitud ja asugem teele. Kuna Wend meiega hetkel veel liitunud ei ole, saan öelda, et ega see Costa Rica ise meile vastu ei tule. Kui ta seda kulunud targutamist kuuleks, viskaks ta mind millegagi.
Limast väljasõit kulgeb alguses mööda sujuvat rattateed, mis on ülal kaljuplatool. Allpool paistab ka üks suurem tee, kuid loodame, et ei pea kohe väga suuri vertikaalseid siksakke tegema hakkama. Bensiinijaamas laseme rattakummid värskemat Lima õhku pilgeni täis ja tahame uskuda, et see püsib seal pikalt.
Internetiga ühendamata telefonikaart annab meile siiski aimu, mis suunas liikuma peame. Nooblim rajoon saab otsa ja ümbrus hakkab muutuma. Lima on suur linn ja siit väljasaamine on mitmetunnine projekt. Ühe energiapausi ajal ostame banaani ja Hannesele meenub, et esimest korda nägi ta oma elus banaani Riia loomaaias, kui ahv seda sõi ja tema väikese heledapäise Saaremaa poisina karjuvat ebavõrdsust võre tagant pealt vaatama pidi.
Linnaserv on juba paras slumm ja ropp ummik. Kusagil on kanalisatsioonitoru lõhkenud ja natuke maad edasi asub ilmselt mingi kondijahuvabrik, mille odöörid silme eest virvendama võtavad. Autoga siin küll liikuda ei tahaks, või mis liikuda, ummikus istuda. Meie saame vähemalt edasi vändata. Meenub laul sibidest, kel vaat läks vastu väravat (rahvuslikul viisil).
Väntamine on teatavasti päris energiarohke tegevus, kuid peale esimest märkimisväärsemat tõusu saan enda rõõmuks tõdeda, et tuleb välja küll. Oluline, nagu ikka, on hoida oma tempot ja rütmi. Liivo on paradoksi ees, sest kas oled söönud või ei ole, mõlemal juhul on pehmelt öeldes kaka olla. Täis kõhuga hakkab lisaks veel pistma ka. Halvad valikud.
Hilisemal pealelõunal jõuame sürrealistlikule teele, mis kulgeb mõnisada meetrit ookeani kohal, kaljuplatoo serval. Meist vasakule jääb lõputu veemassiiv ja paremal kõrguvad liivadüünid, mis laisalt tee peale voolata üritavad. Kahesuunaline maantee on ainuke horisontaalne riba sellel nõlval. Sõiduautosid on mõni üksik, peamiselt vuravad mööda rekad. Liiklus on küll tihe, aga talutav. Keskkonna müstilisus ei lase väsimusel ja kiirelt läheneval päikeseloojangul meis muremõtteid veel tekitada.
Kui see dramaatilisus mõnekümne kilomeetri pärast otsa saab, siis on küll tunne, et nüüd võiks juba kuhugi paigale jääda. Kaardilt vaadatud linnake nimega Pasamayo täpselt oma nime vääriliseks osutubki ja paraku tuleb meil oma teekonda täna veel jätkata. Meie õnneks on peagi uus asula, kus ka asjalik öömaja koos garaažiga, kuhu saame rattad panna.
Liivo maadleb duši all sooja vee kättesaamisega. Hannes hüüab mitu korda, et proovi teist kraani ka, kuid Liivo ei ole mees, kes end niisama lihtsalt ümber rääkida laseb. Lõpuks on tõde ikkagi see, et soe vesi tuligi teisest kraanist, kuid Liivo oli end selle aja peale juba kangelaslikult puhtaks pesnud. Liigesekreemi põlvele määrimise protseduuri sekkub aga otsustavalt Mart, sest kõigil on kõht tühi ja oleks juba aeg linna õhtust sööma minna.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatust „EHH, Uhhuduur 20. Ise teed oma elu!“.
