Lugemisnurk | Armastus enda, oma keha ja toidu vastu

Ilmus raamat, mis on mõeldud noortele tüdrukutele, kes on teismelistena hädas oma kehakaaluga. Samuti nende tüdrukute vanematele, et nad märkaksid ja mõistaksid, miks tüdrukud teismelistena ennast näljutama hakkavad. See raamat on meie viis jalaga pikali lüüa tänapäeval normiks saanud piiravad dieedid ning sisutühjad toitumiskavad, mida pea iga naine on vähemalt korra elus katsetanud. Ühiskonna surve tõttu oleme hakanud läbimõtlemata oma toitu piirama, keha signaale eirama, ennast teistega võrdlema ja palju muud. See on meid kõiki väiksemal või suuremal määral viinud selleni, et oleme usalduse oma keha vastu kaotanud. „Armastus enda, oma keha ja toidu vastu“ tekkis meie ühisest äratundmisest toitumishäirete osas, mida kogesime teismeeas. Noore tüdrukuna on kõigil soov teistele meeldida ning oma keha võrdlemine teistega võib sind viia valede toitumisharjumusteni, millega võid teha kehale väga suurt kahju. Pea meeles, et sa ei ole üksi. Oma keha tundma õppimine ja armastamine võtab aega. Ka meie oleme teinud läbi oma imedieedid ja muud lollused, kuna arvasime, et peame seda tegema enda ja teiste armastuse väljateenimiseks. Kunagine läbielatud mure viis meid oma teekonnal aga enda elukutsete valikuni ning täna tegutseme kogemusnõustaja, toitumisterapeudi ja fitnesstreenerina. Siit kaante vahelt leiad meie väga ausalt ja ilustamata räägitud kogemused ning soovitusi, kuidas edasi minna. Ja muidugi ei puudu ka retseptid, mille järgi saab imemaitsvaid roogasid valmistada, kusjuures kaloritest pole sõnagi!

Hei! Mina olen Simone. Enamus teab mind kui treenerit ja ettevõtjat. Lisaks sellele olen ka suur elu üle mõtiskleja ja toidunautleja. Kuigi olen terve elu olnud seotud tervisliku eluviisiga nii spordi kui ka toitumise osas, pole minust mööda läinud toitumishäired ja probleemsed perioodid enesearmastuse küsimustes.

Minu suhe minapildiga pole alati olnud nii lilleline nagu praegu, olen maadelnud kahe äärmusega – nii näljutamise kui ka ülesöömisega. Olen peeglisse vaadates vihanud seda inimest, kes mulle sealt vastu vaatab, olen enda emotsioonidega võidu söönud ning kõike selleks, et muudkui kukkuda veel kord tagasi sügavasse auku. See on selge näide sellest, et isegi kui sa oled teadlik, kuidas inimkeha töötab, siis ei pruugi sinus alati leiduda tahtmist jõuda kuhugi paremasse kohta ja selle nimel vaeva näha. Usun, et iga inimene on oma minevikutraumade kogum ning tihtipeale me ei ürita neist paraneda, vaid sootuks vastuvoolu ujuda.

Mina otsustasin oma mineviku käsile võtta ning õppida ennast jälle hindama ja enda eest hoolitsema. Rohkem armastust ja austust enda vastu hakkas minu jaoks ajapikku võrduma hea ja täisväärtusliku toiduga. Seda just põhjusel, et ma ise tahtsin, et mul oleks hea olla. Tahtsin kohelda oma keha sellise austusega, mida ta väärt on, sest tema on läbi elu minu peamine töövahend. Muidugi motiveeris mind ka mõte, et ma oma halbade harjumustega ei seaks endale mingeid piire – nii emotsionaalseid kui ka füüsilisi! See on ka põhjus, miks soovisin selle raamatu välja anda, et jagada sinuga seda killukest tahtejõudu, millel on ühel päeval potentsiaali kasvada millekski suuremaks ja ilusamaks.

Tere! Mina olen Ingel! Lühidalt kirjeldaksin ennast pühendunud toidu-, trennining vaimse tervise entusiastina. Üsna noorest east olen võidelnud enesekindlusega seotud probleemidega. Päris noorelt hakkasin ennast teistega võrdlema, mis viis kiirelt enda näljutamiseni. Sellele järgnes täielik kontrolli kaotus toitumise üle ehk jõudsin järgmisesse punkti oma elus – meeletu ülesöömine. See oli kohutavalt ebamugav ning hirmus aeg, millele järgnes veel kaks aastat „yo-yo dieting“ faasi, kus ma lubasin endale korduvalt, et uuel nädalal võtan ennast tõesti kokku. Piirasin end jälle uute reeglitega, kuid suutsin seda teha järjest vaid pool nädalat, kuni olin taas rajalt maas. Ühesõnaga, trenn ja dieet olid ainsad mõtted mu peas ja kaugeltki mitte positiivses võtmes, pigem enda karistamiseks. See oli ebameeldiv ja kurnav nii vaimselt kui füüsiliselt.

Ma tean, et ka paljud teised maadlevad täpselt samade probleemidega, tänapäeval on see liiga tavaliseks saanud. Ühel hetkel ma lihtsalt mõtlesin, et aitab sellest. Ma ei jaksa enam nii, see ei ole minu kehale ei tervislik ega nauditav. Ma lasin lahti igasugustest kinnisideedest, mida endale loonud olin. Muidugi kartsin alguses, sest mulle tundus, et mul ei ole enda keha ja mõtete üle kontrolli. Arvasin, et kui ma nüüd lahti lasen, siis sööngi ainult ebatervislikku toitu ja ei liiguta end. Kuid ma üllatasin ennast. Kõik muutus, kui ma lõpuks vabaks lasin ja päriselt esimest korda oma keha kuulasin. Ma hakkasin keskenduma sellele, mille järele isu on. Millal mul tegelikult kõht tühi on. Mis trenni ma tahaksin teha, mille jaoks mul parasjagu energiat on. Ja see kõik muutus kiiresti väga nauditavaks. Ma hakkasin ennast ja oma sisetunnet usaldama. Ma unustasin täielikult ära enda kaalumise ja oma keha kritiseerimise ja märkamatult olin jõudnud sellesse kaalu ja vormi, mis oli aastaid mu eesmärk ja ideaal olnud, aga mulle ei tundunud, et ma oleks pidanud selle nimel nahast välja pugema.

See kõik võttis aega ja oli pikk teekond, kuid ometi väärt igat tõusu ja mõõna. Ma soovin nii väga oma töö ja selle raamatuga jõuda inimesteni, kes tahavad oma elu muuta, kuid ei tea täpselt, kuidas. Ma soovin jõuda inimesteni, kes kardavad, et muutus on raske või isegi võimatu. Tegelikult see ei ole võimatu – tuleb lihtsalt leida oskus ja tahe iseennast kuulata ning liikuda selles suunas, mis sinu keha teenib!

Kuidas alustada?

See on arvatavasti esimene küsimus, mis mõttesse tuleb. Kõik (välja arvatud sina) näivad süsivesikutest ja rasvadest aru saavat ning kõik (välja arvatud sina) näivad teadvat täpselt, kui palju ja kuidas trenni teha ja on alati selleks piisavalt motiveeritud. Seistes silmitsi küsimustega, millele kõik (välja arvatud sina) näivad teadvat vastust, eelistad pigem mitte tegutseda. Kõlab tuttavalt?

Tänapäeval on kerge ära eksida meid ümbritsevas infokülluses. Iga treener ja nõustaja annab oma kogemusest või haridusest sõltuvalt infot, mis võib muidugi kohati õige olla, aga peab meeles pidama, et inimest tuleb vaadata kui indiviidi – ühe soovitus võib olla parim lahendus inimesele A ja mitte nii hea valik inimesele B. Lisaks on sotsiaalmeedia tõusuga hakanud tekkima tervisega seonduvat informatsiooni jagavaid mõjuisikuid, kelle faktid pole tihti kontrollitud.

Üks näide – kui palju oled sa näinud internetis kedagi soovitamas juua iga hommik kuuma vett sidruniga? Väitmas, et see aktiveerib su seedesüsteemi ja äratab keha üles. Tegelikult annab kuum sidrunivesi sulle lihtsalt natukene C-vitamiini. Internet on erinevaid müüte ohtralt täis. Ei ole veel loodud sellist imetabletti, mis viiks meid kõiki kiirelt ja edukalt soovitud eesmärkideni. Seepärast tulebki leida oskus ning tahtmine selles tohutus infokülluses just ennast kuulata. See võib esialgu tunduda veider ning tegelikult ongi keeruline ennast usaldada, sest meid on õpetatud just teiste jagatud tarkustele toetuma.

Kuidas mina (Simone) alustasin? Tegelikkuses alustan ikka veel uuesti ja uuesti, sest tead, vahepeal elu lihtsalt viskab kodaratesse igasuguseid takistusi ja enda eest hoolitsemine jääb tagaplaanile (mis ei ole muidugi õige lahendus, aga räägime nii, nagu asjad päriselt on).

Mul on siiamaani hetki, mil ma avastan ennast sellisest enesehävituslikust tsüklist, kus lesin diivanil krõpsu- ja kommipakkide vahel ning käin peegli ees oma „pekki“ näppimas. Kuna füüsiline liigutamine on sel perioodil tagaplaanile jäänud, tunnen veel rohkem süüd, et oma keha niimoodi kohtlen. See on selline surnud ring; kohtlen oma keha halvasti – tunnen süüd – väikeste sammude võtmise asemel paremuse poole hakkan hoopis rohkem sööma ja lihtsalt kassima – tunnen jälle süüd. Praegu tean ma inimkehast väga palju, kuid aastaid tagasi mul neid teadmisi ei olnud. Küll aga on minu jaoks uuesti alustamise säde jäänud samaks – ühel hetkel jõuab mulle jälle kohale, et pean oma kehas ju terve elu elama ja ma TAHAN tunda ennast oma kehas hästi. Ma tahan peeglisse vaadata ja tunda enda vastu armastust ja uhkust, ükstapuha, kas ma olen tol hetkel krõpsupuruga kaetud ja nädal aega pesemata või olen just jõusaalist tulnud ja oma parimas vormis.

Selleks ei võta ma enam ette drastiliselt suuri samme ega sea ületamatuid eesmärke. Varem arvasin (Ingel), et tervislik inimene on see, kes on alati sada protsenti järjel oma toitumise ning treenimisega. Aga see ei ole reaalsus. Ma olin iga kord endas pettunud, kui jälle „vale“ toiduvaliku tegin või piisavalt trenni ei teinud. Mul oli tunne, et nüüd on kogu progress vastu taevast lennanud ja ma olen järjekordselt läbi kukkunud. Tänaseks olen ma õnneks aru saanud, et see on NORMAALNE, et meie toitumine ning aktiivsus muutuvad ajas. Elu on ettearvamatu ja vahel, kui ongi stressirohkem või emotsionaalsem aeg, siis tervislik toit ja trenn lihtsalt kipuvad tagaplaanile jääma – sellest aga end halvasti tundma panna on lihtsalt kasutu. Targem on seda aktsepteerida ja kui leiad taas energiat, siis liigud uuesti tervislikumas suunas.

Inimesed üritavad pidevalt otsida uusi paremaid dieete ja imetrikke, mis aitaksid kaalu langetada. Reaalsuses on aga sinu sees kõik vastused olemas. Inimene on väga tark olend ja keha saadab kogu aeg märke meie energia-, nälja- ning emotsionaalsest tasemest. Kui oskame neid märke kuulata, siis jõuame kohta, kus tervislik eluviis tuleb iseenesest ja on nauditav. Sellega on siiski üks AGA: see võtab aega. Just see tundubki olevat koht, kus paljud alla annavad – kui tulemusi ei ole kohe näha, ei jätku motivatsiooni edasi pingutamiseks. Paljud noored (tegelikult üldse inimesed) hakkavad ennast liiga palju teistega võrdlema. Sellest võib tekkida rahulolematus enda suhtes ja soov välimust muuta, et sellega kuidagi oma väärtust tõsta. Guiltyyy! Sageli hakatakse just siis otsima kiirdieete, karme treeningkavasid ja muid kaalukaotuse nippe – kõike, mis võimalikult kiiresti töötaksid. Internet on paksult täis allikaid, reklaame ja videoid: saavuta oma rannakeha vaid 2 nädalaga, tee seda trenni ja 5 päevaga saavutad ilusad kõhulihased, joo seda jooki ja kaotad nädalaga 10 kilo.

Aastaid tagasi kaalusin (Ingel) igat toidugrammi, sest nägin telekast kaalulangetuse saateid, kus inimesed kaalusid isegi oma kurgiviile, surusid end jõusaali isegi siis, kui neil polnud selleks absoluutselt jaksu. See kõik pani mind arvama, et ennast piirates ja enda vastu karm olles saabki saledaks ja õnnelikuks. Ja mis siis sai? Ma hakkasin kõiki neid „nippe“ järgima. Mäletan, kuidas kaalusin hommikuti grammi pealt oma kaerahelbeid, sest ma tõesti kartsin, et kui ma end ei „kontrolli“, siis ma ei ole piisavalt tubli ega saavuta tulemusi. Ma sundisin ennast iga päev jooksma 5–10 kilomeetrit, hoolimata sellest, kui väsinud ma olin. Kogu selle asja juures oli kõige veidram see, kuidas esialgu sulle öeldaksegi kõrvalt, kui tubli sa oled, sest sa tundud nii distsiplineeritud. Aga see ei ole see. See ei ole tervislik ning need teiste kiidusõnad tegid olukorra tegelikult palju hullemaks. See pani mind veel rohkem kartma, et nüüd ma ei tohi ometigi alla anda, sest muidu kõik näevad seda ja pettuvad minus.

Tagantjärele on nii õudne meenutada, kuidas ma endast mõtlesin ja kui halvasti ma ennast ja oma keha kohtlesin. Aga nii palju lihtsalt oli seda toxic motivatsiooni mu ümber. Mitte keegi ei rääkinud trennitegemisest ja tervislikust toitumisest sellisel viisil, et see saab toetada mu vaimset tervist või olla nauditav. Pigem kuulsin ja nägin igal pool treenereid, kes pidevalt tegid mingeid kaalukaotuse ja distsipliinipuuduse kommentaare. Mäletan üht korda, kui ma lõpetasin rühmatrenni; treener „naljatas“ lõpus ja ütles: „Nüüd need, kes tahavad kogu oma progressi kaotada, minge koju torti ja saia sööma.“ Jah, ma saan aru, et nii lumehelbeke ei saa olla, et iga sõna mõjutama peaks, aga tegelt ka – nii palju on inimesi, kellel ongi halb suhe toiduga, ebakindlus oma keha suhtes, keeruline trenni teha vms ja sellised kommentaarid on lihtsalt nii tobedad. Eriti mõeldes sellele, et treener peaks olema inimene, kes on aastaid juba tervisevaldkonnas olnud või töötanud ja eeldatavasti on endale nende aastatega tugevad harjumused loonud. Ja kui siis trenni tuleb keegi, kes alles alustab oma teekonda, siis selliste kommentaaridega võib lihtsalt väga valesti kedagi riivata.

See on tegelikult uskumatu, kui palju valeinformatsiooni levib ning just seetõttu tulebki olla ettevaatlik ja kontrollida kõik üle, mida netist leiad või kuskilt kuuled. Poed on samuti täis igasuguseid kaalukaotuse tooteid, aga sellised asjad lihtsalt ei ole vajalikud. Võib tekkida küsimus, miks neid siis üldse müüakse. Sest see on väga hea müügipunkt – kes ei tahaks saavutada kiiresti ja kergelt parimat vormi? Aga sealjuures ei räägita kõrvalmõjudest ega tervisega seotud ohtudest.

Selle asemel tekitatakse hoopis stressi, mis kasvatabki inimeses tunnet, et peab RUTTU end kokku võtma ja kuidagi imekombel ennast vormi ajama. Kõige kurvem on see, et noortele ei räägita koolis selliseid asju. Ma (Ingel) mäletan, kuidas me 9. klassis tüdrukutega avastasime kalorilugemise rakenduse ning laadisime selle kõik kambakesi telefoni ja hakkasime justkui üksteise võidu kaalu kaotama. Muidugi tundus see sel ajal nii loogiline, sest meil oli ju oluline põhikooli lõpetamine tulemas. See tundus nii tähtis, milline ma oma kleidis sel päeval välja näen – usun, et sarnases olukorras tunnevad ennast paljud ära. See tunne aga muutus nii võimsaks kinnisideeks, et ma hakkasin uurima veel rohkem, kuidas saaks võimalikult kiiresti kaalu kaotada ja isusid ära hoida, sest mul oli tunne, et kõik teised tüdrukud on palju peenikesemad ja söövad vähem kui mina. Leidsin apteegist erinevaid kaalulangetusteesid ja hakkasin neid tarbima. 15-aastane tüdruk …

Kui ma saaksin oma noorema versiooniga hetkel rääkida, siis ma nii väga tahaksin talle öelda selliseid asju: • meil kõigil on erinev kehatüüp ja sa EI SAA end võrrelda niimoodi teistega;

• palun ära tee neid kiirdieete ega kasuta igasuguseid detox-teesid – sa ei kujuta ette, kuidas need sinu suhte toiduga ära rikuvad mitmeks järgmiseks aastaks;

• proovi kuidagi aru saada, et see, milline sa oma kleidis välja näed, ei ole oluline, kui sa ise samal ajal tegelikult ikka veel vihkad seda, mis toimub sinu sees ehk mõttemaailmas.

Tagantjärele on selliseid asju muidugi kerge öelda, aga sel ajal ei saanud ma aru, et ma ennast nii valesti kohtlesin ja kui ebatervislik see kõik mulle oli. Ma tõesti olin endaga sellises kohas, kus ma mõõdulindiga mõõtsin oma reisi, pihta ja käsivarsi ning panin kõik kirja ja siis nädal hiljem vaatasin, kas ma olen sentimeetreid kaotanud. See on lihtsalt nii uskumatult tobe ja ma ei saa aru, kuidas see mulle nii õige tundus.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Simone Viidase ja Ingel Prii raamatust „Armastus enda, oma keha ja toidu vastu“.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.