Lugemisnurk | Kui keskendume ainult meie elu purustanud sündmustele ja nendest mõtlemisele, siis püsib meie jaoks pidev katastroofiolukord

Ühte punkti koondumine

Kriisisündmus tõmbab elu kokku. Kui enne oleme tegelenud mitmete valdkondade ja teemadega, siis äkki koondub kogu elu ühe asja ümber. Esialgu on see loomulik ja paratamatu. Aegamööda peaksime end sellest ühele joonele koondunud maailmast lahti harutama. Kui jääme pikaks ajaks ühte kitsast rada tallama, saab sellest meie elu pärssiv probleem.

Enne oleme tegelenud paljude erinevate asjadega, aga nüüd valitseb kõiki asju otseselt kriisiga seotud teemavaldkond. Oletame, et kriisi on põhjustanud paarisuhte purunemine. Enne seda tegelesime oma tööelu, pereelu, hobide, sõprade, kodu ja palju muuga. Nüüd mõtleme ja räägime ainult purunenud paarisuhtest. Need mõtted valdavad meid igal pool ja mõjutavad kõike, mida teeme. Me võime küll käia tööl või kohtuda sõpradega, tegeleda lastega või koristada kodu, aga ikka mõtleme, kuidas jõudsime sellise olukorrani ja miks nii läks, ning sageli süüdistame mõttes või ka teiste kuuldes küll endist parnerit, küll iseennast.

Vähehaaval hakkame näiteks töö juures aktiivselt tegutsedes neist mõtetest pisut puhkust saama, aga kodus tuleb see äng taas peale. Võib-olla hakkame pikkamööda oma hobidega taas tegelema, aga kodu jääb ikka kohaks, kus on raske oma ängi vältida.

Ilmselt on kõige keerulisemad need hetked, kus peab kohtuma oma endise partneriga. Olgu kokkusaamiste põhjuseks vanemlik roll või mingid muud praktilised küsimused, võib selline jällenägemine tõsta taas ülesse pinge ja teha tõsiselt haiget.

Vabaneme sellest haigettegevast pingest vaid siis, kui hakkame aegamööda vähendama tähelepanu kriisi põhjustanud sündmustele ja sellele, mis juhtus. Oluline on suuta mõtelda ja märgata ka sündmusi valusa hetke või perioodi eelsest ajast ning hakata märkama muid asju, mis jäävad väljapoole meid tugevalt puudutanud teemaringi.

Kui me suudame pärast paarisuhte purunemist lõpuks meenutada häid emotsioone ja ilusaid hetki, mis selles suhtes olid, siis muutub väiksemaks valu selle suhte lõppemise pärast. Sellisel juhul ei ole olnu ainult traagiline, vaid meenub ka tore ja ilus. Isegi kui ei suuda meenutada head ja ilusat, siis vähemalt on abi neutraalsete mälestuste meenutamisest, mis ei tee ainult haiget. Kui keskendume ainult lahkumineku faktile, siis jääbki tunne, nagu muud poleks olnudki – kogu olnu tundub siis vaid üks suur valu.

Et sellest seisundist paremini aru saada, võib tuua paralleeli paarisuhte lõppemisest partneri surma tõttu. Kaotusel pole tegelikult vahet, aga ühe puhul on head kergem vastu võtta ja teise puhul raskem. Lahkuminek partneri valiku tõttu on selline olukord, kus konflikt ja pettumus varjutavad hea – kuigi head selles pidi ju olema, sest see suhe poleks kestnud, kuni kestis, kui selles poleks olnud midagi head. Surma puhul näeme head kergemini isegi siis, kui kooselu viimased aastad ei ole olnud kuigi õnnelikud ja rahulolu pakkunud.

Sõltumata sellest, kas suudame näha head või mitte, on oluline suunata oma tähelepanu kriisi põhjustanud hetkest eemale. See tähendab, et meenutame ja räägime ka muid lugusid traagikat tekitanud lugude kõrval. Kui me surma läbi lahkunud inimest meenutame, siis ikka on põhjust mäletada tema elatud elu, mitte surmahetke või matuseid. Meie lein on põhjustatud olulise inimese surma läbi kaotamisest – kui me oleks temaga kohtunud alles surmahetkel või võõrana sattunud ta matustele, poleks tema surm meile erilist mõju avaldanud. Lein valdab meid ikka ühiselt kogetud mineviku tõttu ja seepärast on oluline just seda ühist elu meenutada, mitte keskenduda surmale. Surm on ainult selle mitmekesise eluloo lõpetaja ja ei räägi tegelikust inimesest ja tema elust eriti midagi.

Kui keskendume ainult meie elu purustanud sündmustele ja nendest mõtlemisele või rääkimisele, siis püsib meie jaoks pidev katastroofiolukord. Meie elu justkui puruneks üha uuesti või elame pidevas hirmus, et kohe juhtub veel midagi hirmsat. Mõnda aega pärast kriisisündmust on sellised mõtted loomulikud, aga reaktsiooniperioodist väljumiseks on tarvis vaadata sellest punktist kaugemale. Tähtis on tuletada meelde aegu, mis olid enne, kui kõik oli teisiti. Meenutada, mis siis toimus, mis oli tähtis, mis hea, mis ka mitte nii rõõmustav. Oluline on mäletada elu mitmekesisust, oma valikuid ja tegevusi.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Naatan Haameri raamatust “Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad”.

Naatan Haamer on hingehoidja, pereterapeut, superviisor, leina- ja kriisinõustaja ning koolitaja ja õppejõud, kes on 30 aastat olnud abivajajatele – väikelastest eakateni – toeks nende elukriisides. Hingehoidlikku tööd alustas ta Viljandi noortevanglas 1990. aastal, 1995. aastast töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis. Alates parvlaeva Estonia katastroofist on Naatan pühendunud ka kriisiabitööle. Laste ja Noorte Kriisiprogrammi liikmena on ta paar aastakümmet kuulunud laste leinatoetuslaagreid korraldavasse meeskonda ning toetanud lapsi ja noori pärast nende valusaid kaotusi nii koolides kui ka lasteaedades

“Raamat avab kriisi ja leina teemasid üsna omanäolisel moel. Autori ainulaadne lähenemine täiendab värskendavalt kriisipsühholoogia tuntud arusaamu. Lisaks muudab raamatu omalaadseks poeetiline stiil, mis annab keeruliste teemade arutlusele kergust ja selgust. Naatani sõnade tagant kumab läbi mõistja, lohutaja, lootuse ja tähenduse andja, jutuvestja, fotograaf ja luuletaja.”
Maire Riis Laste ja Noorte Kriisiprogrammi juht, traumaterapeut

Raamat sobib teejuhiks neile, kes otsivad kriisis olles julgustust ja väljapääsu, kuid pakub inspiratsiooni ja mõtteainet ka neile, kes on võtnud endale abistaja ja toetaja rolli.

Suure elu- ja töökogemusega kriisipsühholoog Naatan Haamer jagab rohkelt nõuandeid, kuidas elukriisidest läbi tulla ning keerulisel ajal üksteisele toeks olla.