Vaata videot raamatu “Alice Imedemaal” imeliste illustratsioonide autori Made Balbatiga:
Katkend raamatuse “Alice Imedemaal”
Jabur teelaudkond
Maja ette puu alla oli asetatud laud ja Märtsijänes ning Kübarsepp jõid selle ääres teed. Nende vahel istus Unihiir sügavas unes ja mõlemad kasutasid teda padjaks, toetades temale küünarnukke ja vesteldes üle ta pea. „Väga ebamugav Unihiirele,” mõtles Alice, „ainult et kuna ta magab, pole tal sellest ehk lugu.”
Laud oli suur, aga kõik kolm istusid hunnikus ühes lauanurgas. „Pole ruumi! Pole ruumi!” hüüdsid nad, niipea kui nägid Alice’it tulevat. „Ruumi on siin küll ja küll,” ütles Alice pahaselt ja võttis ühe lauaotsa juures suures tugitoolis istet.
„Võtke veini,” ütles Märtsijänes julgustaval toonil.
Alice vaatas laua üle, kuid seal polnud midagi peale tee. „Ma ei näe siin veini,” tähendas ta.
„Seda polegi,” ütles Märtsijänes.
„Siis polnud teist kuigi viisakas seda pakkuda,” ütles Alice vihaselt.
„Sinust polnud kuigi viisakas kutsumata lauda istuda,” ütles Märtsijänes.
„Ma ei teadnud, et see on teie laud. See on kaetud palju enama kui kolme jaoks,” sõnas Alice.
„Su juuksed tahaksid lõigata,” ütles Kübarsepp. Ta oli Alice’it tükk aega õige uudishimulikult silmitsenud ja need olid ta esimesed sõnad.
„Teil tuleks õppida hoiduma isiklikke märkusi tegemast,” ütles Alice teatava rangusega. „See on väga kasvatamatu.
Seda kuuldes ajas Kübarsepp silmad hästi suureks, aga kõik, mis ta ütles, oli: „Miks on ronk nagu kirjutuslaud?”
„Oi, nüüd saab nalja!” mõtles Alice. „Tore, et nad hakkavad mõistatusi esitama. – Ma usun, et mõistatan selle ära,” lisas ta valjusti.
„Tahad sa ütelda, et sa arvad, et suudad leida sellele vastuse?” küsis Märtsijänes.
„Täpselt nii,” ütles Alice.
„Siis sa pead ütlema, mida sa mõtled,” jätkas Märtsijänes.
„Ütlengi,” sõnas Alice ruttu, „vähemalt … vähemalt ma mõtlen, mida ütlen, – see on ju seesama, saate aru.”
„Mitte põrmugi seesama!” ütles Kübarsepp. „Einoh, siis sa võiksid ju ka väita, et „Ma näen, mida söön” on seesama mis „Ma söön, mida näen”!”
„Võiksid niisama hästi väita,” ütles Märtsijänes, „et „Mulle meeldib, mis ma
saan” on seesama mis „Ma saan, mis mulle meeldib”!”
„Võiksid niisama hästi väita,” ütles Unihiir, kes nähtavasti rääkis unes, „et „Ma hingan, kui magan” on seesama mis „Ma magan, kui hingan”!”
„Sinu juures ongi see üks ja sama,” ütles Kübarsepp. Sellega jutuajamine soikus ja seltskond istus veidi aega vaikides, kuna Alice mõtles üle kõik, mis ta suutis meenutada ronkade ja kirjutuslaudade kohta ja mida polnud just palju.
Kübarsepp katkestas esimesena vaikuse.
„Mis kuupäev meil on?” küsis ta Alice’i poole pöördudes. Ta oli võtnud taskust kella ja silmitses seda murelikult, vahel sekka kella raputades ja kõrva juurde pannes.
Alice mõtles natuke ja ütles: „Neljas.”
„Kaks päeva taga!” ohkas Kübarsepp. „Ma ütlesin sulle, et v õ i ei kõlba kellavärgile!” lisas ta ja vaatas vihaselt Märtsijänesele otsa.
„See oli kõige parem või,” vastas Märtsijänes mahedalt.
„Olgu, aga leivaraasukesi on ilmselt ka sisse sattunud,” torises Kübarsepp, „sa ei oleks tohtinud võid leivanoaga sisse panna.”
Märtsijänes võttis kella ja silmitses seda nukra näoga. Siis kastis ta selle oma teetassi ja silmitses seda taas, aga ta ei mõistnud midagi paremat öelda kui korrata oma esimest väidet: „See oli kõige parem või, tead.”
Alice oli uudishimulikult üle ta õla kiiganud. „Mis naljakas kell!” tähendas ta. „See näitab kuupäeva, aga ei näita, mis kellaaeg on!”
„Mistarvis ta peakski,” pomises Kübarsepp.
„Kas s i n u kell näitab, mis aasta on?”
„Muidugi mitte,” vastas Alice varmalt, „aga ta ei tee seda sellepärast, et üks ja sama aasta püsib ju nii kaua aega.”
„Minu omaga on just seesama lugu,” ütles Kübarsepp.
Alice oli hirmsasti hämmeldunud. Kübarsepa lausel ei paistnud olevat mingit mõtet ja ometi olid sõnad kõik täiesti tuttavad. „Ma ei saa teist päris hästi aru,” lausus ta nii viisakalt, kui suutis.
„Unihiir magab jälle,” ütles Kübarsepp ja kallas natuke kuuma teed ta ninale.
Unihiir raputas kannatamatult pead ja ütles, ilma et oleks silmi avanud: „Nimelt, nimelt! Just seda tahtsin ka mina ütelda.”
„Kas lahendasid mõistatuse juba ära?” küsis Kübarsepp, pöördudes uuesti Alice’i poole.
„Ei, ma loobun,” vastas Alice. „Kuidas vastus kõlab?”
„Mul pole vähimatki aimu,” ütles Kübarsepp.
„Mul ka mitte,” ütles Märtsijänes.
Alice ohkas tüdinult. „Ma mõtlen, te võiksite tarvitada aega millekski paremaks,” lausus ta, „ja mitte raisata seda mõistatuste esitamiseks, millel pole vastust.”
„Kui sa tunneksid Aega nii hästi kui mina,” ütles Kübarsepp, „siis sa ei räägiks s e l l e raiskamisest. Siis sa ütleksid t e m a.”
„Ma ei saa aru, mida te mõtlete,” ütles Alice.
„Muidugi ei saa sa sellest aru,” sõnas Kübarsepp ja heitis pea põlglikult kuklasse. „Kindlasti pole sa veel kunagi Ajaga rääkinudki!”
„Võib-olla mitte,” vastas Alice ettevaatlikult, „aga ma tean, et kui ma muusikat õpin, löön sellega aega surnuks.”
„Näed sa, see seletab kõik,” ütles Kübarsepp. „Ta ei kannata niisugust kohtlemist. Aga kui sa oleksid temaga heal jalal, teeks ta kellaga enam-vähem kõik, mis sa tahaksid. Näiteks kujutleme, et kell on üheksa hommikul, just tundide alguse aeg. Sul tarvitseks ainult Ajale sosinal öelda – ja vurrdi! käiksid osutid ringi! Kell oleks pool kaks ja lõunaaeg käes!”
(„Muud ma ei tahakski,” ütles Märtsijänes omaette sosinal.)
„See oleks vahva küll,” lausus Alice mõtlikult, „aga siis … ma ei oleks ju siis veel näljane, eks ole.”
„Esialgu võib-olla mitte,” ütles Kübarsepp, „aga sa võiksid kella poole kahe peal pidada nii kaua kui tahad.”
„Kas t e i e teete nii?” küsis Alice.
Kübarsepp raputas nukralt pead. „Oh ei,” lausus ta. „Me läksime märtsis tülli – just enne seda, kui t e m a jaburaks läks.” (Ta osutas teelusikaga Märtsijänesele.) „See oli Ärtu Kuningaemanda suurel kontserdil ja mina pidin laulma:
Väike nahkhiir, vilk-vilk-vilk,
mis sa mõtled, naljatilk?
Sa tunned ehk seda laulu?”
„Olen midagi selletaolist kuulnud,” ütles Alice.
„See läheb, tead, veel edasi,” ja Kübarsepp jätkas niiviisi:
„Tiire mööda taevateed
nii kui väike kandik teed.
Vilk-vilk-vilk …”
Siinkohal raputas end Unihiir ning hakkas läbi une laulma: „Vilk-vilk-vilk-vilk …” ja jätkas nii kaua, et nad pidid teda näpistama, et ta lõpetaks.
„Noh, ma olin vaevalt esimese salmiga valmis, kui Kuningaemand kisendas: „Ta lööb aega surnuks! Pea maha tal!”
„Kui hirmus metsik!” hüüdis Alice.
„Ja sellest ajast,” jätkas Kübarsepp kurvalt, „ei tee Aeg enam midagi, mida ma palun! Nüüd on kell kogu aeg kuus.”
Alice’il hakkas äkki koitma. „Kas teil sellepärast ongi nii palju teeriistu laual?” küsis ta.
„Sellepärast jah,” vastas Kübarsepp ohates, „kogu aeg on teeaeg ja meil pole aega vahepeal riistu pesta.”
„Ja siis te vist liigute ümber laua toolilt toolile, eks ole?” küsis Alice.
„Täpipealt,” ütles Kübarsepp, „sedamööda kuidas nõud mustaks saavad.”
„Aga mis sünnib siis, kui te jälle esimesse otsa jõuate?” söandas Alice küsida.
„Ma arvan, et räägime millestki muust,” segas Märtsijänes vahele ja haigutas. „See jutt hakkab mind tüütama. Panen ette, et preili jutustaks meile mõne loo.”
„Ma kardan, et ma ei tea ühtki lugu,” ütles Alice sellest ettepanekust üsna kohkunult.
„Siis räägib Unihiir!” hüüdsid mõlemad. „Ärka, Unihiir!” Ja nad näpistasid teda kahelt poolt korraga.
Unihiir avas aeglaselt silmad. „Ega ma ei maganud,” ütles ta kähedal ja raugel häälel. „Ma kuulsin iga sõna, mis te, semud, rääkisite.”
„Jutusta meile üks lugu!” ütles Märtsijänes.
„Jah, palun jutusta!” nurus Alice.
„Ja tee ruttu,” lisas Kübarsepp, „või muidu jääd magama, enne kui lugu räägitud saab.”
„Ükskord ennemuiste elas kolm väikest õde,” alustas Unihiir suure rutuga, „ja nende nimed olid Elsie, Lacie ja Tiilie, ja nad elasid kaevu põhjas …”
„Millest nad elasid?” küsis Alice, kes oli alati üpris huvitatud söögi- ja joogiküsimustest.
„Nad elasid siirupist,” vastas Unihiir, kui oli natuke aega mõtelnud.
„Seda ei võinud nad teha,” tähendas Alice leebelt, „saad aru: nad oleksid ju haigeks jäänud.”
„Nad jäidki haigeks,” ütles Unihiir, „v ä g a haigeks.”
Alice püüdis pisut kujutleda, kuidas selline ebatavaline eluviis välja võis näha, kuid sattus liiga suurde hämmeldusse ning jätkas: „Aga miks nad elasid kaevu põhjas?”
„Võta endale natuke rohkem teed,” ütles Märtsijänes Alice’ile ülitõsiselt.
„Ma pole veel midagi võtnud,” vastas Alice solvunud toonil, „nii et ma ei saa r o h k e m võtta.”
„Sa tahad ütelda, et sa ei saa võtta v ä h e m,” tähendas Kübarsepp. „Mitte millestki on väga hõlpus r o h k e m võtta.”
„Keegi ei küsinud t e i e arvamist,” ütles Alice.
„Kes teeb nüüd isiklikke märkusi?” küsis Kübarsepp võidukalt.
Alice ei osanud selle peale õieti midagi vastata. Niisiis valas ta endale teed ja võttis võileiva, pöördus seejärel Unihiire poole ning kordas oma küsimust: „Miks nad elasid kaevu põhjas?”
Unihiir võttis endale taas väheke mõtlemisaega ja vastas siis: „Sest see oli siirupikaev.”
„Niisugust asja pole olemas!” alustas Alice õige pahaselt, aga Kübarsepp ja Märtsijänes tegid „Tss! Tss!” ja Unihiir tähendas tohedalt: „Kui sa ei suuda viisakas olla, võiksid loo parem ise lõpuni jutustada.”
„Ei, palun jätka!” ütles Alice väga alandlikult. „Ma ei sega enam vahele. Ma arvan, et ü k s siirupikaev võib ikka olemas olla ka.”
„Ah või üks!” ütles Unihiir põlglikult, kuid nõustus siiski jätkama. „Niisiis need kolm õde – nad õppisid vinnamist, teate …”
„Mida nad vinnasid?” küsis Alice, unustades hoopis oma tõotuse mitte vahele segada.
„Siirupit,” vastas Unihiir, seekord üldsegi mõtlemata.
„Ma tahan puhast tassi,” katkestas Kübarsepp, „liigume koha võrra edasi.”
Ta nihutaski enda rääkides edasi ja Unihiir järgnes talle. Märtsijänes nihkus Unihiire kohale ning Alice asus üsna vastumeelselt Märtsijänese asemele. Kübarsepp oli ainus, kes sai nihkumisest mingit kasu, ja Alice’i uus koht oli eelmisest märksa halvem, sest Märtsijänes oli just piimakannu oma taldrikusse ümber ajanud.
Alice ei tahtnud Unihiirt uuesti solvata ning alustas niisiis väga ettevaatlikult: „Aga ma ei saa ikkagi aru. Kust nad seda siirupit siis vinnasid?”
„Noh, kui kaevust vett võib vinnata,” ütles Kübarsepp, „siis võib ju ka siirupikaevust siirupit vinnata – lööb tummaks, mis?”
„Aga nad olid ju kaevu põhjas,” ütles Alice Unihiirele, suvatsemata Kübarsepa tähendust märgata.
„Olid jah,” ütles Unihiir, „sest see oli põhjalik kaev.”
See vastus hämmeldas vaest Alice’it nii, et ta laskis Unihiirel mõne aja segamatult jätkata.
„Nad õppisid vinnama,” jätkas Unihiir haigutades ja silmi nühkides, sest ta oli juba õige uniseks jäänud, „ja nad vinnasid kõiksugu asju – kõike, mis algab m-tähega.”
„Miks m-tähega?” küsis Alice.
„Aga miks mitte?” küsis Märtsijänes.
Alice jäi vait.
Unihiir oli sulgenud silmad ja hakkas just unne vajuma, kuid Kübarsepp näpistas teda ning ta virgus viiksatades ja jätkas: „Mis algab m- tähega, nagu mägralõks ja moon ja mälu ja mitmus – eks ole, öeldakse, et mitu ainsust on mitmus … Kas te olete kunagi näinud niisugust asja nagu mitmuse vinnamine?”
„Tõepoolest, nüüd, kui sa mult küsid,” ütles Alice suures segaduses, „tundub
mulle, et mitte …”
„Ära siis seleta,” ütles Kübarsepp.
Niisugune jämedus oli rohkem, kui Alice suutis taluda. Ta hüppas sügavas nördimuses püsti ja läks minema. Unihiir jäi silmapilk magama ja teised ei teinud kumbki Alice’i minekust vähimalgi määral välja, kuigi Alice vaatas korra või paar tagasi, poolkaudu lootes, et nad teda hõikavad. Viimasel korral, kui ta neid nägi, olid nad ametis sellega, et püüdsid Unihiirt teekatlasse pista.
„Sinna ei lähe ma igatahes enam kunagi!” ütles Alice, põigates läbi metsa.
„See oli kõige totram teelaudkond, mida ma eluilmas olen näinud!”
Just siis, kui ta nõnda ütles, märkas ta, et ühel puul oli uks, mis viis otse puu sisse. „See on väga imelik,” mõtles Alice, „aga kõik on täna imelik. Ma arvan, et võin väga hästi sinna sisse minna.” Ning ta läkski.
Uuesti leidis ta enese pikast hallist ja nägi enda lähedal väikest klaaslauda. „Noh, seekord talitan ma õigemini,” ütles ta enesele ning alustas sellest, et võttis väikese kuldse võtme ja keeras aeda viiva ukse lukust lahti. Siis näksis ta seent (ta oli tükikese endale tasku pistnud), kuni oli umbes ühe jala pikkune. Siis sammus ta läbi väikese koridori – ja s i i s oligi ta lõppude lõpuks ilusas aias keset kirevaid lillepeenraid ja jahedaid purskkaeve.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Lewis Carrolli raamatust “Alice Imedemaal”.
