Kevin Jung oli vähimagi kahtluseta linna kuumim terapeut. Emake loodus ise oli selle eest igakülgselt hoolt kandnud. Ta oli äsja kolmekümneseks saanud, kõrgelt haritud ja paar aastat tagasi oma isikliku teraapiapraksise avanud ärksameelne psühholoog. Kevin Jungi tööriistakasti kuulus uudsetele teraapiameetoditele lisaks ka out of box mindset ehk nn kastist välja mõtlemine ehk loov mõtlemine, aga tõeliseks kliendimagnetiks sai ta peamiselt seetõttu, et oli meesterahvas. Noor, pilkupüüdva välimusega poissmehe staatuses meesterapeut oli Eestis tõeline haruldus ja tõmbas seetõttu ligi hulgaliselt igas vanuses naiskliente. Sellele elualale mehed lihtsalt ei sattunud ja kui vahel isegi sattusid, siis olid nad enamasti kas geid või muidu pehmud, kelle naised esimesel vaatlusel kohe sõbratsooni paigutasid.
Kevin Jung oli hoopis teisest ooperist. Tema atleetlik keha, blondid õlgadeni voogavad lokid ja suured sügavad meresinised silmad mõjusid kütkestavalt ka paadunud vanatüdrukutele. Kevin Jungi akadeemiline taust oli igati tõsiseltvõetav ja CV laitmatu. Tema hariduskäigu, teenuste ja kutseühingutesse kuulumise kohta võis lähemalt lugeda tema nooblilt kodulehelt, kus silmipimestava poisiliku naeratusega noormehe foto all seisis, et mees oli Tartu Ülikooli psühholoogiamagister ning Holistika Instituudi vilistlane. Talle kuulus HingeHinguse OÜ ja hiljuti oli saanud temast ka ülipopulaarse koolitusfirma Esoteerika Koda OÜ osanik. Tormijooks Kevin Jungi teraapiakabinetti oli alanud varsti pärast selle avamist.
Laiemale üldsusele oli mees spordiuudiste kaudu tuntud juba ammu enne seda, kui ta särava tähena teraapiataevasse tõusis. Noorpõlves oli Kevin rahvusvahelise tasemega mängijana tenniseväljakutel kuulsust kogunud ja hiljem ülikooliõpingute kõrvalt tennisetreenerina töötanud. See amet oli aidanud teda ka teraapiaklientuuri loomisel. Pärast teraapiapraksise avamist ei kuulanud ta tenniseklientide muresid enam vabatahtliku pihiisana platsi ääres pingil, vaid suunas nad oskuslikult ümber oma uude kabinetti. Kevin Jung juba oskas end väärtustada ega ajanud tennisetreeneri rolli, tunnitasumäärast rääkimata, terapeudi omaga segamini.
Tennis oli siiski jäänud Kevini elus terapeuditöö kõrval tähtsale kohale. Kuigi ta oli kuulnud ütelust, et kahte jumalat ei saa korraga teenida, ei kehtinud see tema kohta. Kevini hinnangul oli inimese elu oma keerdkäikudega samasugune strateegiamäng kui tennis. Mängu edukus sõltus enamasti mängija teadvustatud otsustest ja mängu ilu seisnes selles, et kõik oli pidevas muutumises.
Kevin Jung oli nutikas kombinaator. Tema teraapiaruumid asusid Kadrioru südames, soliidse kolmekorruselise kortermaja ülemisel korrusel, mille akendest avanes hingetuks tegevalt kaunis vaade Luigetiigile. Kevini käsutuses oli neljatoaline korter, millest kaks eraldi sissekäiguga tuba täitsid kabinetifunktsiooni ja ülejäänud kahte kasutas mees oma isiklike eluruumidena. Kevin Jungile meeldisid mugavad lahendused. Ajaloolised Kadrioru tenniseväljakud olid tema korterist vaid kiviviske kaugusel, mis võimaldas mehel ilma liigse aja- ja transpordikuluta teraapiasenasside vahele igapäevaselt ka paar tennisetundi sobitada.
Kevin istus mõttessevajunult akna alla paigutatud heledast puidust kirjutuslaua taga ja praktiseeris ärksameelsust, kui tema telefon nõudlikult helisema hakkas. Mees tundis nördimust, et polnud telefoni vaigistanud. Nüüd pidi ta oma tähelepanu vastu tahtmist välisele ärritajale suunama, kelleks oli tema isiklik ema.
“Jah, ema,” vastas mees häälel, millest võis välja lugeda meelepaha ebasobival ajal tülitamise pärast. “Kevin, sa pole mulle juba nädal aega helistanud,” lausus haridusminister Sirje Sööt etteheitval toonil, “kas kõik on ikka hästi?”
“Mul on palju tööd ja vähe uudiseid, pole põhjust helistada olnud,” vastas Kevin ohates ja vaatas kella, lootuses, et suudab kõne kiiresti lõpetada ja oma praktikaga enne keskööd ühele poole saada. Ta tundis päeva väsimust jalgades, mis meenutas talle kuuma keskpäevapäikese käes tenniseväljakul veedetud tunde, kus ta enne pärastlõunase teraapiakliendi saabumist kahele pikakoivalisele tennisetšikile palle ette löönud oli.
“Mul on ka ministriametis käed-jalad tööd täis, aga näe, ikka leian aega sinule helistada,” sõnas ema etteheitvalt. “Kas sa tänaseid uudiseid oled juba kuulnud?” jätkas naine vastust ootamata.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Anneli Urge raamatust “Šokiterapeut”.
Ohtlikult atraktiivse välimuse ja avatud olekuga noor meesterapeut Kevin Jung on esoteerikamaailma uus säravaim täht. Justkui küllusesarvest voolab talle kõike seda, mida elult üldse soovida – kaunid naised, raha ja kuulsus ümbritsevad teda igal sammul, kuni päevani, mil Unelmate Klient mehe hingerahu röövib ja minevikuvarjude Pandora laeka avab. Kevin Jungile saab peagi selgeks, et kõik, mida raha eest saab osta, on odavalt saadud. Romaanis “Šokiterapeut” jätkab Anneli Urge oma esimese raamatu “jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne” kriminaalset saagat katkematu põnevust kruviva jutustusena võltsvaimsusest, reetmisest, võimuihast, rahapesust, uimastitest ja seksist. Ülipopulaarse enesearengualase koolitusfirma Esoteerika Koja intriigid ja spirituaalsuse sildi taha varjatud vaenuteod põimuvad sujuvalt Põhjamaade Investeerimispangas toimuvate rahapesuskeemidega ja Ameerika kultussekti NXIVM seksikaubanduse radadega, viies lugeja Vene konsulaadi kaudu Istanbuli allilma välja. Romaaniga “Šokiterapeut” tõestab Anneli Urge taas, et on loominguline naine ja storyteller, kellest väärtuslik töökogemus advokaadina ja mahukad psühholoogiaalased eriteadmised on kujundanud hea inimesetundja. Varem on Anneli Urge sulest ilmunud ilukirjanduslik teos “jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne” (2019, Pilgrim). Tema koostatud on ka “Ilusad suured tüdrukud Kaire Vilgats ja Dagmar Oja” (2020, Pilgrim).
