Viimasel ülikooliaastal tegin surfamises pausi. Läksin Indiasse, kus veetsin neli kuud Himaalaja mägede eraldatuses mediteerides ja Tiibeti munkadele inglise keelt õpetades. Saatsin sealt mõned esseed budismi teemal, aga olen veendunud, et ainult Hawaii Ülikool Hilos annab sellise uimerdamisreisi eest punkte.
Kui viimaks lõputunnistusi jagati, taipasin, et olin käinud viies erinevas ülikoolis ja rahvaülikoolis aga endiselt oli tunne nagu poleks ma tegelikult ülikoolis “käinudki”, muljetavaldav, minu meelest. Teatud mõttes. Otsekohe pärast lõpetamist kolisin oma nõbu keldrikorterisse San Franciscos Ocean Beachi lähedal, et jätkata poolelijäänud surfi hulkuri elu. Keldrikorteris oli pime ja haises pärast nõbu pidusid alatihti liisunud õlle järgi. Kuid head surfikohad ootasid sealsamas kodutänava lähedal. Ja ta lubas mul korteris tasuta elada. Mis oli tore. Sest rõõmule järgnedes olin ühtlasi taibanud, et mu rõõm ei too üldse raha sisse.
Kaevata ei olnud küll millegi üle. Kuid mõned väikesed probleemid siiski olid. Esiteks, nagu tavaliselt, ei olnud mul raha. Teiseks, nüüd, kus mul oli bakalaureuse kraad, andsid inimesed (algatuseks mu perekond) mõista, nagu arvaksid nad, et ma pean endale päris töö otsima. Ja kolmandaks, ma ei tahtnudki päris tööd. Enamus surfareid ei taha endale reaalset töökohta, vähemalt mitte täistööajaga. Inimesed arvavad, et me oleme laisad, aga tegelikult see ei ole nii. Lõppude lõpuks on surfamine aeganõudev värk ja nõuab palju tööd ja tegemist, et välja uurida, millal laine on hea, sinna kohale jõuda ja lainel sõitmiseks valmis olla.
Olin peaaegu lõplikult otsustanud, et väldin tööd terve oma elu. Kuid nüüd, kus ma olin vana – kahekümne kolme aastane – hakkasin muretsema, et võib-olla mul kunagi on siiski mingit tööd vaja; mitte küll otsekohe, aga ehk kunagi tulevikus.
Sain poole kohaga töö baristana San Francisco kesklinnas, ja muutusin väga osavaks ristikheina kujutisega vahukihi tegemisel. Mulle meeldis kohvikutöö. Aga sisetunne ütles mulle, et see pole see, mida terve ülejäänud elu teha tahan. Ja siis ühel päeval tabas mind sügav äratundmine. Ja muidugi juhtus see surfamise ajal.
Olin parasjagu kohale sõudmas läbi lainemurru kokkupuuteala Ocean Beachil. Ocean Beach on tuntud kui üks maailma raskemaid väljasõudmiskohti. Olen näinud professionaalseid surfareid suure lainega püüdmas seal välja sõuda, ja lained on nad nuttes randa tagasi saatnud. Seal on vähe kanaleid, kui üldse, ning hoovused voolavad San Francisco Bays sisse ja välja kiirusega kuni neli meetrit sekundis, pühkides surfareid kaasa nagu kärestikud triivpuitu. Igal aastal upub seal inimesi.
Sellel konkreetsel päeval olid lained nagu lõputud vahused barrikaadid. Olin juba kakskümmend minutit sõudnud ja ikka veel ei olnud välja jõudnud. Ma surusin ja pumpasin ja lõõtsutasin ja virisesin. Meri lõi ja peksis ja toppis liiva mu kõrist alla. Ja keset kogu seda kohutavat ahistamist mõistsin, kui väga ma surfamist armastan. Muidugi armastasin laineil sõitmist, kuid armastasin ka väljasõudmise väljakutset. See polnud aga alati nii olnud. Ehk olin ma lihtsalt õnnelik, olles tagasi peale mitut kuud Indias elamist. Või olin ma aktsepteerivam peale üliõnnelike Tiibeti munkadega koos hängimist. Mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda rohkem sain aru, et kõik surfarid ilmselt armastavad väljasõudmist, kasvõi natukenegi. Sest igast surfisessioonist üliväike osa veedetakse tegelikult laine peal lainelaual püsti seistes – võib-olla üks protsent -, seega kui tahta mõnusalt aega veeta, on oluline sisse- ja väljasõudmist nautida, või vähemalt seda heatujuliselt taluda. Ja minu meelest on selles mõttes surfamine hea metafoor kogu ülejäänud elu kohta. Ülimalt mõnusad asjad nagu – šokolaad, meeletult hea seks, pulmad, suurepärased naljad – täidavad imeväikese osa täiskasvanu eluajast. Ülejäänud elu on sisse-välja sõudmine: töö, arvete maksmine, hambaniidiga hammaste puhastamine, haigeks jäämine ja suremine.
Hakkasin mängima mõttega, et võib-olla suudaksin ma hakata ka sedasorti sisse-välja sõudmisega paremini toime tulema.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Jaimal Yogise raamatust “Surfi Buddha”.
Jaimal Yogis, zen-surfarist Ameerika ajakirjanik, jutustab oma esimeses raamatus “Surfi Buddha – ühe surfari zeniotsingud merel” täiesti avameelselt omaenda elust. Sellest, kuidas ta noorukina kodust põgenes, et leida vabadus ja tõde. Kuidas ta poolnäljasena ajas taga oma suurimat unistust – saada suurepäraseks surfariks. Kergel naljatoonil jutustab autor oma elust valemungana kloostris, kus ta päevade kaupa seinu vahtis ja sügavale budismi sukeldus. Ta viib meid Hawaiile, New Yorki, Californiasse, Assooridele, Prantsusmaale, tormisele merele ja mägedesse otsima vabadust, tõde ja zeni, ookeanipõhjast mäetippudeni. Jaimal Yogise maailmavaade on vaba ja julge, kuid realistlik nagu Buddhal, keda ta ausa tõdemuse – elu on kannatus – väljaütlemise pärast peorikkujaks nimetab. Samas annab ta koos Buddhaga meile kätte võtme, kuidas elu ja surmaratast rahulikult võtta. Tema siirad lood on toonilt kerged, kuid sügavalt harivad. See raamat on suurepärane peegel ja kaaslane teekonnal kohtumisele iseendaga. – Tiia Nightingale, raamatu tõlkija
