Staažikas perearst doktor Riina Raudsik kirjutab oma menuraamatus ” Energiakriis. Keha häirekell. Millest saavad haigused alguse?”, millest äsja ilmus kordustrükk, sellest, et mida murelikum ja elupõletavam on olnud inimese elu, seda kehvemaks muutub mälu. Loe lähemalt sellest, milline on haiguste psühhosomaatiline olemus ning milline ülioluline roll on mälul meie tervise ja arengu jaoks.
Haiguste psühhosomaatiline olemus: Alateadvus – valvekeskus ja mälukeskus
Alateadvus on keha toimimist mõjutav vanem aju osa, teadliku ehk uue aju all paiknev aju.
“Alateadvuslik meel töötab nagu arvuti – täidab talle antud korraldused ega analüüsi, kas nende eesmärk on hea või mitte. Alateadvus ei erista õiget valest ega kasulikku kahjulikust. Kui sisestad negatiivsed mõtted, saad vastu negatiivsed kogemused.” – Bruce Lipton
Alateadvust nimetatakse ka emotsionaalseks ajuks, sest emotsioonid on just selle ajuosaga seotud. Emotsionaalse aju moodustavad kokkuleppeliselt ürgseima aju osa ehk valveaju ja hilisemalt tekkinud rakkude kompleks, mis on võimeline säilitama mälestusi. Seda nimetatakse mälukeskuseks.
Kaht ajukeskust käsitletakse koos, sest nad töötavad funktsionaalselt koos. Valvekeskus reageerib sündmustele millisekundite jooksul kas agressiivse ründava käitumise või põgenemisega. Olukorra analüüsi ei saa toimuda eelneva kogemuseta, mälu olemasoluta. Mälukeskuse järkjärguline areng tähendaski suuremat energiasäästmist, eelneva kogemuse säilitamist ja võimaldas miljoneid aastaid kestnud teekonda homo sapiensi arenguks. Mälu täidab esmast kontrolli valveaju tegevuse üle ja on loomariigis kõige võimsamalt arenenud inimesel.
Mälu on inimese arengus ülitähtis
Mälu võimaldas hakata meelde jätma sündmusi, mis polnud ohtlikud ja nendele mitte enam agressiivselt reageerima. Võimaldas suhtlemiseks vajalikul keelel areneda, kus igale häälikule ja hiljem sõnale tekkis tähendus, mida teadlik meel hakkas seostama erinevate sündmustega, ja inimesed said omavahel suhtlema hakata teistmoodi, verbaalselt. Ka see säästis energiat uue, kognitiivse ehk analüüsiva aju arenguks – prefrontaalkorteksiks.
Kujutage vaid hetkeks ette mäluta inimest! Ta ei mäleta sõnu, ta ei suuda omandada ühtki tegevust nii, et seda korrata, tal puudub võime suhelda teistega, tunda ära inimesi, lähedasi jne. Mäluta puudub võimalus arenemiseks.
Kuid mälukeskusel on inimese eksistentsi seisukohalt veel tähtsam ülesanne: ta on valveaju ülereageerimise pidurdaja ja teeb seda neurokeemiliselt, signaalainete kaudu. Mida see tähendab? Mälukeskuses toodetakse enim aktiviseerivat aminohapet glutamaati, mida paisatakse organismi erutavate sündmuste või emotsioonide tulemusel (glutamaati toodavad ka teised rakud). Kohe käivituvad keemilised reaktsioonid – glutamaat informeerib keharakkude membraane häireolukorrast. Lagunemisel on tema esimene metaboliit gaBa (gamma-amino-võihape), mis toimib rakkude retseptorite kaudu organismi rahustavalt. Erutust põhjustava aine (glutamaat) väike molekulisisene muutus viib rahustava aine (gaBa) tekkele. See on üks näide sellest, kuidas organism ise annab signaali erutuseks ning toimetab ka selle signaali kustutamisel. Niisugune on näiteks üks organismi isereguleerivatest mehhanismidest.
Mälukeskus on justkui kaitsekeskus valveajule, et see n-ö üle ei keeks.
Mälukeskus toodab signaalaineid vastavalt sellele, kuidas inimene välismaailma tajub ja milline on tema elustiil. Valveaju reageerib automaatselt emotsioonide ajel ja mälukeskus asub kaitsvale positsioonile kohe. Pikaleveninud pingete puhul ei suuda mälukeskus enam kaitseseisundile vastu panna ja valveaju signaalid võimenduvad, hakates kudede ja organite tööd liigselt koormama. organism ei suuda rakke enam piisavalt energiaga varustada ja tekib energeetiline kriis, kudede liigne hapestumine, põletik. See tekitab kaebusi, mida inimene tunneb tavaliselt juba füüsiliselt väsimuse, kõikide limaskestade kuivuse ja suurenenud limastamisega (suu, nina, silmad, kusepõis, seedetrakt, hingamiselundid) köha, iivelduse, valude, kõhukinnisuse jne näol.
Nende ohusignaalide sõnum on, et peaks korrigeerima oma eluviisi, et mitte haigeks jääda.
Emotsionaalse ajuga on väga tihedalt seotud kesknärvisüsteemi alla kuuluv eesaju koor (prefrontaalkoor, otsmikupiirkonna aju), mille otsene ülesanne on emotsionaalse aju tööd pidurdada. Mida kõrgem arengutase, seda võimsam on otsmikupiirkonna pidurdav toime valveajule. Mida see tähendab?
Eesaju koore pidurdava toime tõttu suudab inimene emotsioone varjata, maha suruda või neid mitte välja näidata. Kas nõnda saab ka energiat kokku hoida? Ei. Inimene on võimeline küll emotsioone varjama, kuid energia, mida sel puhul vajatakse, jääb justkui pommina tema sisse. Ta ei kuluta seda füüsiliselt ära, hoiab tagasi füüsilist agressiivsust, tugevat emotsiooni, viha. Ainevahetus köetakse üle sellega, et organism ei saa adekvaatselt energiatootmist lõpuni viia, orgaanilised happed kudedes hakkavad keha hapestama, tahmama, energiat ei saa kasutada. See ongi energiapuudus.
Võime rahulik näida ei tähenda tegelikult rahulikku meelt ja korras ainevahetust. Naeratav inimene ei pruugi olla seesmiselt tasakaalus, kuid inimene on ainus olevus, kes suudab jääda väliselt rahulikuks ka siis, kui see tegelikult nii pole. See on kohanemisvõime ehk intelligentsus. Intelligentsus on inimesele omane tunnus eesajukoore võimsa väljaarenemise tõttu.
Mida stressirohkem on elu, seda halvem on inimese mälu, sest stress pidurdab otsmikupiirkonna aju toimimist kortisooli kaudu, mis viib omakorda emotsionaalse aju ülereageerimisele pidurduse puudumise tõttu. Ainevahetus koormatakse jälle üle, koed ei saa energiat kätte, valveaju plingib aktiivselt ja koormab omakorda üle mälukeskuse. Koormatud mälukeskus pole suuteline valveaju piisavalt kontrollima. Valveaju haarab mälu justkui enda haardesse ega lase tal tegutseda, lämmatab teda. Mälu käepärasus nõrgeneb.
Mida vanem on inimene, seda rohkem on tema otsmikupiirkonna aju kärbunud (atrofeerunud) ja kaotanud võimet pidurdada valveaju, mistõttu valveaju on saanud suurema võimu ja piitsutab pidevalt meie keha energiatootmise protsesse.
Mida murelikum ja elupõletavam on olnud inimese elu, seda kehvemaks muutub mälu. Otsmikupiirkonna aju tööd kahjustavad lisaks stressile ka uinutid, rahustid (mitte segamini ajada antidepressantidega), narkootilised ained, alkohol, öötöö, unetus, pidev müra, haigustega hirmutamine ja palju muud, millega elus kokku puutume.
Vana aju ja uus aju teevad koostööd
Valveaju saab pidurdust prefrontaalkoorelt, arengult kõrgemalt ajult ja need kolm üksust – valveaju, mälukeskus ja prefrontaalkoor – töötavad koos. Nende ühiseks nimetuseks on limbiline aju. Ükski nendest kolmest ei saa funktsioneerida ideaalselt, kui teiste töö on häiritud.
Emotsioonid mõjutavad
Emotsioonid mõjutavad ainevahetuslikke protsesse autonoomse närvisüsteemi vahendusel, mis algabki emotsionaalsest ajust ja levib kogu kehasse. Selle närvisüsteemi närvilõpmed (psühhosomaatiline võrgustik) on kõikides kudedes ja organites ning emotsioonide kaudu antakse signaalainete abil informatsioon rakkudele-kudedele ja elunditele.
Teavet ümbritsevast maailmast võetakse vastu meeltega, milleks on nägemine, haistmine, maitsmine, kuulmine ja kompimine, ning levitatakse neurokeemiliste protsesside kaudu üle kogu keha. Organism ei tee vahet, missugune stressor toimis, kas bakter või emotsioon. Seetõttu on emotsioonid samasugused haigust tekitavad stressorid nagu pisikudki.
Ma ise pean intuitsiooni kuuendaks meeleks. See on seotud eelneva kogemuse ja mälukeskuse funktsiooniga. Ehk siis ainult varem talletatu saab meenuda, justkui käisest võetud teadmine. kuuleme ju tihti näiteks mälumängudes ütlemist, et “kuskilt ajusopist meenus”.
Autor: Riina Raudsik, perearst
Katkend pärineb perearst Arst seletab: Väsimus on energiapuudus ja signaal põletikuliste haiguste tekkevõimaluseks ja Arst seletab: keha energiakriisi peamised põhjused ning antibiootikumiresistentsuse murettekitavast suurenemisest ning vaata ka kodulehte Riina Raudsik on pikaajalise kogemusega arst, keda süsteemis nimetatakse tihti kassiks, kes kõnnib omapead. Oma julgete väljaütlemiste pärast on teda palju hukka mõistetud, kuid tema Loe ka lugu Arst seletab: patsiendid hindavad tema pühendumust kõrgelt. Teda on alati huvitanud terviklik tervishoid, kus tõenduspõhine meditsiin ja täiendavad tervenduspraktikad ning inimese enda vastutus tervise eest teevad ühiselt koostööd.
Raamatus “Energiakriis. Keha häirekell” kirjutab ta sellest, miks energiakriis tähendab kudede liigset hapestumist, põletike teket ja autoimmuunhaiguste väljakujunemist, miks ravimid tervist ei anna ning milline peaks olema inimese enda otsustusvõime organismi energeetiliste protsesside taastamisel.
Meie perearst dr Riina Raudsik on ligi 40-aastase staažiga tohter, keda tema kolleegid kas pooldavad või sarjavad „teistmoodi” vaadete pärast. Ometi armastavad patsiendid teda palavalt. Kuna Riina maailmapildis ühenduvad akadeemiline tõenduspõhine meditsiin ja n-ö alternatiivsed tervenduspraktikad, siis on minu meelest dr Raudsiku puhul tegemist pigem suure novaatoriga, kes aitab patsientidel leida õige tee, et oma hädadega nii pro- kui retroaktiivselt ise toime tulla. Lõppeks saame me enda jaoks ise alati enim ära teha, kuid vajame selleks suuniseid. Tore, kui neid jagab kogenud arst, kes on õppinud inimest tundma nagu tema kolleegidki ja samas jaksab ennast täiendada ka teiste vaatenurkadega.
Kindlasti seisame meditsiinis nagu paljudes muudeski valdkondades täna murrangulise ajastu keskel ja iga uus lähenemine hirmutab, ent arengud just nii toimivadki.
Tiina Jokinen
