Ingrid Peek kirjutab Maalehele tähendusrikkusest, mida tänavusele talvisele pööripäevale 21.12.2012 omistatakse. Olenevalt kannatustekoorma raskusest oodatakse või kardetakse maailmalõppu.
Maailmalõppude tihe jada
Apokalüpsise-hirmud on inimkonda haardes hoidnud juba iidsetest aegadest saadik. Maailmalõpu ennustused olid aktuaalsed juba vana Rooma impeeriumi ajal, peale Kristust tõmbas teema tuurid üles ja maailm on erinevate arvutuste kohaselt pidanud lõppema juba kümnetel kui mitte isegi sadadel kordadel.
II sajandil alguse saanud äärmuslik Montanismi usuliikumine rajanes suures osas viimsepäeva nägemusi sisaldaval Johannese Ilmutuseraamatul ning keskendus Jeesuse tagasituleku ootusele ja peatselt saabuva apokalüpsise kuulutamisele.
Kole õhtupoolik oli 6. aprillil 793 neil, kes Toledo piiskop Elipanduse prohvetlust uskusid. Kroonikad räägivad, et paanikas inimesed paastusid maailmalõpuhirmus koiduni ja siis nähes, et maailm ei olegi veel lõppenud, otsustasid süüa ja juua ja pidutseda.
Ei teatudki, mis aasta on
Järgmine maailmalõpu tärmin oli aastal 800, seejärel käis läbi number 992 ning muidugi oli suurem ärevus õhus aasta 1000 saabumisel. Ühtede lugude järgi olla Y1K saabumise eel valitsenud kolmekuuline apokalüptiline paranoia, mis kasvas üle paanikaks ja teiste allikate sõnul on see väide üledramatiseeritud, sest tavalised inimesed polnud enamasti isegi teadlikud, mis aastanumber parajasti on.
Kuna Jeesust tuhandendal aastal ei saabunud, võeti järgmiseks numbriks tema ristilöömise aastapäev ja oodati hirmuga aastat 1033. Maal elu hävitavast planeetide joondumisest räägiti Toledo Kirjas, mis kuulutas lõppu 23. septembriks 1186. Paavst Innocentius III arvas, et Kristuse teine tulemine toimub aastal 1284 – 666 aastat peale islami tõusu.
Londoni astroloogid ennustasid apokalüpsise saabumist läbi suure veeuputuse 1. veebruaril 1524. 20 000 inimest jätsid oma kodud ning kogunesid söögi- ja joogivarudega kindlusesse lõppu ootama. Sealt edasi muutuvad maailmalõpu ennustused mõneks ajaks pea iga-aastasteks. Lõpp pidi saabuma küll läbi vee ja tule, astronoomiliste sündmuste (näiteks planeetide joondumine või Päikese kukkumine Maale) või Antikristuse tulemise läbi põrgu maa peale tõusmise – seda näiteks aastal 1666.
1982. aastal arvasid astrofüüsikud John Gribben ja Stephen Plagemann, et haruldase planeetide joondumise tõttu hakkavad Maa laamad liikuma ja järgneb katastroofide jada – selle teooria märksõnaks oli Jupiteri efekt. Heavens Gate’i usujüngritele saabus maailmalõpp aastal 1997, mil 39 neist otsustas vabatahtlikult elust lahkuda, et nende uskumist mööda Hale-Bopp komeedi taga asuvale tulnukate emalaevale hüpata.
Kuulus selgeltnägija Edgar Cayce ehk Magav Prohvet ennustas 30ndatel, et armageddon koos Kristuse teise tulemisega saabub aastal 1999. Aasta hiljem oli taas põhjust suureks ärevuseks, kuna oli käes millenniumivahetus ning kardeti selleks ajaks juba väga suures osas arvutisüsteemidest sõltuva inimkonna võimalikku hävingut, kui numbrivahetusest tekivad lühised ja sellest tulenevalt totaalsed kaosed levivad üle kogu planeedi. Ning nüüd olemegi jõudnud tänasesse ja kohe ka homsesse, mil taas on aeg üks võimalik maailmalõpp üle elada.
Meediale on maailmalõpu temaatika muidugi suurepärane savi, millest furoori, kõmu, elevust, hirmu ja seega ka müüginumbreid voolida. Ehkki tuleb tunnistada, et on tehtud ka tublit rahustamistööd: kriisieksperdid kutsuvad inimesi üles mõtlema võimalike ohtude peale elus (mille peale ekstremistid ehitavad varjendeid ja varuvad sööki-jooki-laskemoona, Ameerikas näiteks liikumised Survivalists ja Doomsday Preppers), maiade ja teiste põlisrahvaste pärimuse uurijatel on hea võimalus lisaks kalendriteemale ka nende kultuuri sügavamaid väärtusi tutvustada ning aktiivselt on sõna võtnud NASA teadlased, kes kõikvõimalike kosmiliste kataklüsmiliste sündmuste võimalikkust ümber lükkavad – seda kindlasti inimeste harimise ja rahustamise missioonist ning boonusena lisandub sellega nende usku lisahingi.
Seda, et kõiksus äkitselt homme lõppeks, usuvad ilmselt vähesed. Ja milline (kahju)rõõm saab olema hõisata neil, kes laupäeval, 22. detsembri hommikul ärkavad ja märkavad, et füüsilises plaanis pole maailmas mitte kui midagi toimunud! Nähtamatu maailma muutuste kohta on aga väga raske sõna võtta. Ablas meediatarbija märkab, et kui sel nädalal levib virtuaalmaailmas pilte (ja mitte maiade kalendriga, vaid hoopis asteekide eluratta motiiviga), kus kirjas, et “21. detsember saab olema kõige tüütum päev facebookis!”, siis nädalavahetus võib tuua üleolevate “noh, ma ütlesin ju, et mitte mingit maailmalõppu ei tule!” kraaksatuste laviini. Aga seegi on puhas küberpaksu pealt ennustamine.
Mida maiad öelda tahtsid?
Vähegi ülemaailmse infoväljaga kokku puutuvate inimhulkade seas on ilmselt raske leida kedagi, kes poleks kasvõi korra-paar kuulnud väljendit “maiade kalender” – üks väike põlisrahvas on saanud üle kogu maailma rohkem reklaami kui nad ilmselt aduvad. Enamasti küll läänemaailmas, aga juba ka mujal antakse maiade kalendrile väga suur tähendusrikkus – usutakse, et nende ajaarvestuse kohaselt võib 21. detsembril 2012 lõppeda maailm. Või siis leebemal juhul – lõppeda üks ajastu.
Maiade tsivilisatsioon kestis Kesk-Ameerika aladel umbes 2000. aastast eKr kuni Hispaania konkistadooride vallutuseni 15. sajandil. Esoteerilistele ajakummardajatele meeldis astronoomia ning kalendreid väga pikkade perioodide peale ette arvutada. Nende kalendrites oli palju teiste mesoameerika kultuuridega sarnaseid aspekte, paralleele on tõmmatud eriti just asteekidega, aga maiade iidseid tekste on enim dokumenteeritud ja tõlgitud.
Maiade kalendris algab pikk periood aastal 3114 enne Kristust ning on jagatud 394-aastasteks perioodideks ehk baktuniteks. Maiade jaoks oli number 13 püha ja homme, talvisel pööripäeval peaks levinud arusaama kohaselt lõppema maiade kalendris 13. baktun. Mesoameerika kunsti ja kirjanduse professor David Stuart (ehk peene nimetusega mayanist) räägib, et teadaolevalt ei rääkinud maiad oma kirjutistes midagi maailma lõppemisest: “Kalender mitte ei lõppe 2012 aastal, vaid jätkub veel 70 oktiljonit aastat tulevikku!”
Ka Soome teadlane ja maiade kultuuri ekspert Harri Kettunen tõmbab maiade kalendri ja maailma lõpuga seotud furoori maha: “Maiad on võinud küll ennustada maailmalõppu, ent sellest pole tänaseni tõendeid ei nende kirjutistes ega kunstis. Kõik sai alguse ühe lause valesti tõlgendamisest Michael Coe 1966. aastal ilmunud raamatust “The Maya”, kus autor kirjutab oma hüpoteesist, mille järgi 13. baktuni tsükli lõpuga tulemas ka maailmalõpp.”
Ja tänaseks usuvad seda müüti miljonid inimesed. Uudisteagentuur Reuters tegi maikuus küsitluse, kus selgus, et kümnest üks inimene usub maiade kalendri 13. baktuniga saabuvat maailmalõppu – seda küsitlust ei saa muidugi laiendada tervele maailmale, küll aga annab märku lääne meediaruumis levivast ühest mõttemustrist.
Tollest Michael Coe raamatus olnud kõrvallausest läks käima peamiselt new age’i liikumine ja tänaseks on numbri 2012 ümber tekkinud terve mütoloogia, mille aluseks võetakse maiade muistne raamat, 39 tahvlitäie tekstiga Dresdeni koodeks. Ja loomulikult kasneb selle kõigega ka äriajamine.
Mullu septembris käis Eestis, Von Krahli Akadeemias esinemas Mehhiko tolteek ja indiaani teadjamees Tlakaelel ehk Francisco Jimenez Sanchez, kes kurtis publikule, et olles tihedas kontaktis maiade vanematekoguga, kostub sealt murelikku rahulolematust, et nende kalendri ühe tsükli lõpp on võetud ja keeratud läänes rahamasinaks. Tlakaelel rääkis, et maiade kalender ei lõpe ära, küll aga elame me muutuste ajal ja maailma teadvus on ärkamas: “Intelligentsel viisil viib meid edasi vaid Rahu Tee. Peame aru saama, et me oleme planeedi kodanikud ja peaksime vastavalt käituma ning mõistma, et võimsaim vägi peitub meis endis.”
Kogu kommertstsirkuse üle on suurt pahameelt avaldanud ka Guatemala maiad. “Me oleme tõe väänamise vastu. Meie pärimusi kasutatakse raha saamise eesmärgil ära ja kasutaotlejad ei räägi meie kalendri kohta tõtt,” teatas pahane maiade organisatsiooni Oxlaljuj Ajpopi juht Felipe Gómez, kui riigi kultuuriministeerium oli välja kuulutanud suurejoonelise maailmalõpupeo plaanid, kuhu oodatakse ligi 90 0000 turisti. Ka Guatemala turismibürood taovad rauda kuni see veel kuumab, pakkudes kalleid teemareise maiade maale maailmalõpu radadele.
Teema on kuum ja sellest tahavad ampsu kõik. Uskujad ja uskmatud kuulutavad oma tõde ning leiavad selle toetuseks üha enam tõendusmaterjale. Maikuus ilmus uudis, et arheoloogid leidsid Guatemalast endisest maiade linnast Xultunist 9. sajandist pärit astronoomilised arvutused ehk kalendri, mis on senileitutest vanim ning jätkub nüüdisajast veel 7000 aastat edasi. Bostoni ülikooli arheoloog William Saturno sõnul lükkab too leid ümber maailmas leviva valearusaama, et tänavu detsembris saab kõik otsa. Tema sõnul otsisid maiad ennustamistest ja kalendritest kindlustunnet eksisteerima jäämise kohta.
Küll aga kinnitavad maiade kultuuri uurijad, et neile oli väga oluline loodusega kooskõlas olev austav eluviis ning tugev rõhuasetus spirituaalsusel, millele võiks lääne inimene suuremat tähelepanu pöörata kui nende kalendrist hirmusõnumite väljalugemisele.
Milliseid maailmalõppe veel pakutakse?
Nüüd, pööripäeva eel aga on kogu eelnev info taas sumbunud tuure koguvasse ärevusse, sest lõpuaegade kuulutajatel on erinevaid stsenaariume jalaga segada. Kui ei too lõppu maiade kalender, siis on mitmeid teisi variante, kuidas inimese eksistents võiks homme lõppeda.
Juba aastaid on populaarne olnud Planeet X või Nibiru saabumise teema, mis võiks kaasa tuua tõenäoliselt korralikud kataklüsmid planeedil Maa, juhul kui kaks vastassuunaliselt ümber päikese tiirlevat planeeti peaksid oma orbiidil sattuma teineteise lähedusse.
Astronoomid Nibirut lähenemas pole näinud, ka sumerite loomislugusid uurinud Raido Saar rahustab, et ka nende arvutuste järgi ilmub päikesesüsteemis ebatavalisel ellipsikujulisel orbiidil liikuv Nibiru nähtavale umbes iga 3600 aasta järel. Viimati oleks ta pidanud külastama päikesesüsteemi siseplaneete umbes aastal 160 eKr. Sumerite tekste üle kümnes raamatus tõlgendanud Zecharia Sitchin väidab oma raamatus “The End of Days” (“Maailma lõpp”), et tegelikult ilmus Nibiru päikest varjutama 19. mail aastal 556 eKr. Arvestades seda või ka eelnevalt mainitud aastat viimaseks külastuseks, siis isegi kui kõik see võiks juhtumisi tõsi olla, näitab lihtne arvutus, et meil on selleni veel üle tuhande aasta aega.
Numeroloogiliselt maagilisel kuupäeval 12.12.12 kogunesid nelja eri vaatevinkli esindajad Rahvusraamatukokku Alkeemia Akadeemia maailmalõppude teemalisele arutelule – kohtusid kirik, teadus, esoteerika ja ufoloogia – ning peale kirglikke vaidlusi jõuti ühisjäreldusele selles, et maailma lõppu tõenäoliselt täna ei tule.
Teadustemplit esindanud füüsik ja teaduskeskuse AHHAA juhatuse liige Andres Juur lükkab kõikvõimalikud maailmalõputeooriad ümber loogiliste teaduslike seletustega. Tema sõnul pole meil mõtet karta ei gammasähvatusi, Maa magnetvälja kadumist ega seda, et hirmuäratavaks punaseks hiiuks muutuv Päike meid alla neelab – viimane võib juhtuda küll, aga alles viie miljardi aasta pärast.
Astronoomid ei kinnita ka mingit ebatavalist planeetide joondumist. Maa ja päike joonduvad küll detsembris Linnutee galaktika ligikaudse keskpunktiga, aga see sündmus leiab aset igal aastal ega oma mingit tähtsust. Samamoodi ei nähta mingit ohtu Maa lähedases ruumis kihutavatest asterorididest. Ehkki just hiljuti tekkis elevus, sest samal nädalal kui jälgiti suurt 5,4 km läbimõõduga asteroidi möödumas, tuhises üllatuslikult Kuu ja Maa vahelt läbi väike (22-50m) kivi, mis võinuks isegi Tunguusi-mõõtu plahvatuse atmosfääris tekitada. Nii et selliste ohtude eest Maal kaitset veel pole.
Viimsepäeva apokalüptilistest stsenaariumitest on veel läbi käinud sellised maailmalõpu variandid nagu galaktika südamest mustast august tulev kosmiline kiir (ilmselt toosama kardetud gammakiirgus), mis oma kiirgusega kõik hävitab; tohutud magnettormid, mis purustavad elektrisüsteemid ja millele järgneb totaalne kaos (siinkohal on ilmselt paslik meenutada, et Päikese aktiivsus on tõesti tänavu ja eriti just järgmisel aastal haripunktis); illuminaatide salaplaan Uue Maailmakorra (New World Order) kehtestamiseks ja kogu maailma rahvastiku orjastamiseks ehk enda manipulatsiooni alla allutamiseks; tulnukate invasioon või ka selleteemaline libaoperatsioon, mis aitaks eelnevat punkti ellu viia; lisaks asteroidid ja supervulkaanid ning on räägitud ka Maa pooluste liikumisest, aga ka viimase võimalikkuse on teadlased ümber lükanud.
New age liikumine on võtnud kosmilised protsessid ning pannud nad kandma spirituaalseid sündmusi. Kuulutatakse uue ajastu algust, saabub uus paradigma, toimub suur nihe – inimeste endi ja ka kollektiivses teadvuses, mis avardub ja jõuab uuele tasemele, uuele mõistmisele. Pööripäeval avanevad kuldajastusse viivad täheväravad ehk portaalid, mille kaudu on vaimselt teadlikel inimestel võimalik tõusta kolmandast dimensioonist neljandasse. Täheaktivatsiooni tsükkel on Vabaduse Õpetuste järgi avatud 2012-2017 aastani, mil saab ülestõusu teha ja järgmisele tasandile liikuda.
Dimensionaalset tõusu on tavakodanikul ilmselt üsna raske mõista, ehk on abiks märksõnad, mis neid tasandeid antud kontektstis iseloomustavad: “Dimensioon on maakera võnkumise tihedus – mismoodi ja kui tihedalt maakera võngub ning milliste energiate, kiiruste ja mustriga. Kolmanda dimensiooni loomejõud, millega loome oma elu ehk vaimsed tööriistad on viha, sallimatus, kadedus, võimuiha, ihnus, süüdistamine, hirmud,” räägib populaarne alternatiivravitseja Mai-Agate Väljataga.
Teadjanaine lisab: “Neljandas dimesioonis on inimese telepaatiline tunnetus ja sensitiivne võime on nii suur, et enam ei saa valetada ja on vaja olla aus. Neljanda dimensiooni vaimsed tööriistad või loomejõud on elurõõm ja rõõm sellest, mida teed, armastus, kaastunne, tänutunne, õndsus.” Ja kui ratsionaalne, praktiline ja maiselt kaine inimene sealt ümber terminoloogilise vahu ära taandab, siis on idee tuum ju igati väärt propageerimist – olgem paremad, hoolivamad, kaastundlikumad, sallivamad, armastavamad inimesed.
Inimkond igatseb muutust
Kannatused on alati meie elus olnud – ühed asjad lähevad hästi, teised halvasti. Küll aga näitavad maailmalõpuärevusega seotud märgid ja üleüldine rahutus ühiskonnas, et üha suurem osa inimkonnast igatseb muutust. Ilmselt on tasakaal kadunud ja kannatusekoorem suurem kui seda tasakaalustav õnnetunne.
Muserdavad mure keskkonna ning üha suureneva töö- ja võlakoorma pärast, rahu nimel sõdimine, õuduspildid surnuks tulistatud lastest ja infograafika skeemid, kuidas eliit ülejäänutelt peenelt intresside kaudu elumahlad välja imeb, ressursside lõppemise hirm ning ka küsimus, kas sellised ongi kõrgtsiviliseeritud inimkonna väärtused?
“Küsigem endalt, kas me üldse kõlbame sinna uude maailma? Milline on meie hingeline puhtus?” püstitas eksistentsiaalselt olulise küsimuse Alkeemia Akadeemia arutelus vaimulik, ohvitser ja mõõgameister Einar Laigna.
Nii polegi imestada, kui inimeseloomas ärkab ja avab ukse mütoloogiline hingus. Sügavalt vaimsed kalendrifriigid maiad sidusid oma matemaatilised arvestused spirituaalsete sündmustega, läbi inimese elutee kulgeva arengu sümboolikaga. Ja see on materiaalse elustiili domineerimise all kannatavale vaimule tõesti lootusrikas material. Ehk oleks elu palju ilusam, kergem ja helgem, kui domineeriksid teised väärtused: armastus, kaastunne, harmoonia, koostöö, mõistmine, austus enda ja ümbritseva vastu. Oodatakse muutust – eelkõige teadvuse ja läbi selle kogu elu transformatsiooni.
“Uskuda, et 2012 tuleb maailmalõpp, oleks sama rumal, kui uskuda, et mitte midagi erilist ei ole juhtumas. Oodata pole midagi, vaja on tegutseda. Meie tulevik sõltub meie enda tegudest – sellest, kas me läheme indiviidide, perede, kogukondade, riikide ja inimkonnana üle konkurentsipõhisest maailmast koostööpõhisesse enne, kui oleme hävitanud looduse ehk pistnud nahka käe, mis meid järjekindlalt toidab,” valutab südant inimkonna ja koduplaneedi tuleviku pärast muusik Tom Valsberg. Tema on üks nendest lootusrikastest inimestest, kes näeb inimkonna ärkamist, oma olukorra märkamist ning vajadust muutusteks – nii vaimsel kui füüsilisel tasandil.
Head Uut Maailma!
Kui palju Maalehe lugejatest tegelikult kardab, et peale homset ülehomset enam ei tulegi? Et kõiksus lihtsalt kaob? Või kaob see väike nurgake siin Universumis, planeet Maa? Või kardab inimkonnale meie rüüstajalikust eluviisist tingitud taevast langevat karistust, mis lõpetab meie eksistentsi?
Armastatud hingekarjane ja Pirita kloostri preester Vello Salo rääkis hiljuti Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” armastusest, mis ongi Jumala olemuseks ja tuumaks, ning apokalüptilistel teemadel vesteldes mainis ta, et Piibli järgi teab ainult kõigevägevam ise, millal tuleb viimnepäev ja sellega kaasnev kohtumõistmine.
Ilmselt seetõttu ongi kirik maailmalõpu hullusesse üsna rahulikult suhtunud ning pigem hoidunud sõna võtmast. Küll aga peaks me Vello Salo sõnul olema igal hetkel selleks valmis – elama nii, et meie südametunnistus oleks puhas ning teod väärt ja väärikad. Kohtumõistmine või karma – terminoloogial pole vahet, maakeeli on asja tuumaks ütlus “mida külvad, seda lõikad”.
Loomulikult mõlgutab mõistlik inimene mõtteid, et kuhu ja kuidas liikuda edasi peale maailmalõpupidustuste pohmelli möödumist. “Soovitan kõigile mitte keskenduda vanale vaid mõelda uuele. Vanas sobramine ei ole konstruktiivne ning uue ja parema homse ülesehitamine saab olema põnev, haarav ja vastutusrikas meile kõigile. Arvan, et meid ootavad lähiajal ees üllatuslikud avastused!” ütleb lõpusõnadeks anomaaliate uurija ja ufoloog Igor Volke ning tema mõttel on jumet.
Uue ja parema, armastusel ja rahul, koostööl ja hoolimisel baseeruva ning seni veel meie ainsat koduplaneeti säästva ja reaalsetel ressursidel põhineva majandamisega maailma loomine on meie ülesanne juba täna. Jõudu meile!
Ingrid Peek
Lugu ilmus 20.12.2012 Maalehes
Raadio 2 saate “Hallo, Kosmos!” salvestust 12.12.12 Rahvusraamatukogus toimunud Alkeemia Akadeemia maailmalõpu teemaliselt arutelult, kus esinesid Genka, Andres Juur, Mai-Agate Väljataga, Igor Volke, Einar Laigna, Tom Valsberg kuula SIIT
