Maailm meie ümber muutub üha enam spirituaalsust soosivaks. On hea näha, et inimesed on hakanud rohkem millessegi uskuma. Tänapäeva inimeste spirituaalsus näeb välja nagu närvivõrgustik, igaüks on omaette rakk, kuid kõik rakud on omavahel ühendatud. Isoleeritus on illusioon, me kõik oleme ühenduses. Paradoksaalsel kombel aga näib, et pealtnäha järjest spirituaalsemaks muutuvas maailmas tunnevad inimesed end üksildasemana kui kunagi varem. Ometi peaks spirituaalsus ühendama. On see siis ikka tõeline spirituaalsus, mis levib, või on tegu võltspositiivsusega spirituaalsuses?
Sihtpunktita teekond
Eesti keeles on selline ilus sõna nagu vaimsus. Spirituaalne inimene on vaimne. Kui vaadata vaimseid inimesi, siis neil kõigil on üks omadus – nad on sisemiselt vabad. Nende vabadus väljendub oskuses vabalt mõelda, vabalt tunda, vabalt kogeda.
Spirituaalsus on teekond, millel puudub sihtpunkt, tegemist on lõputu teekonnaga. See tähendab seda, et ollakse siin ja praegu, ollakse hetkes, vaimne inimene oskab olla hetkes kohal. Sügavalt spirituaalsetel inimestel on oskus tõmmata ka teised inimesed kaasa oma rahusse. Vaimse inimesega koos olemine mõjub hingele palsamina. See tekitab südames nii hea tunde, nagu keegi hoiaks südant käes ja silitaks seda. Spirituaalsus on miski, mis kätkeb endas lõputut vabadust ja tingimusteta armastust, see on oskus näha maailma sellisena, nagu see tegelikult on.
Spirituaalsuse olemust on sõnadesse raske panna. Kui kõikide jaoks tähendaks spirituaalsus seda, millest eelpool kirjutatud, siis peaks ju maailm muutuma järjest kaunimaks elupaigaks meile kõigile. Millegipärast näib mulle, et järjest enam leidub inimesi, kes on kinni jäänud justkui vaimsuse ühte etappi, mida võiks nimetada võltspositiivseks spirituaalsuseks. Võltspositiivsus on miski, mis on valepositiivne ehk siis negatiivne. Väga sageli on nii, et vaimsel teekonnal olevad inimesed ei taha tunnistada, et kogevad midagi negatiivset. Nad panevad ette positiivsuse maski, samal ajal selle maski taga kannatades.
Viimasel ajal olen mitmel korral näinud kõrvalt, et inimesed, kes loevad vaimset kirjandust, harrastavad vaimseid praktikaid, teevad spirituaalses mõttes justkui kõik „õigesti“, kannavad võltspositiivset maski. Miks nad seda teevad? Tõenäoliselt sellepärast, et keegi kusagil on jätnud mulje, et vaimsus ja negatiivsus ei käi kokku. Võimalik, et ka internet võimendab seda arvamust, et spirituaalsus on miski, mis tõstab meid taevasse ega lase meil sealt enam kunagi alla kukkuda. Võimalik, et internetis lihtsalt levib palju võltspositiivsust, mis märkamatult hiilib inimeste eludesse ja suhtumisse.
Kuidas sul läheb?
Ma sain nähtusele nime „võltspositiivsus“ anda alles seejärel, kui kolm sõpra olid minult küsinud, kuidas mul läheb. Nad kõik kasutasid suhtlemisvahendina internetti või telefoni. Minu jaoks oli kummaline, et minu head sõbrad küsisid minult, kuidas mul läheb, sest ma olen inimene, kes räägib sõpradele oma käekäigust küsimata.
Esimese sõbra peale sain lihtsalt kurjaks, et mis mõttes ta küsib, kuidas mul läheb. Me ju alles nägime ja ma ju alles rääkisin. Käratasin näoraamatu jutunurgas üsna vihaselt siis, et ütle ausalt, mida sa tahad. Sõber vastas mu küsimusele ebamääraselt naljatledes, mispeale sain veel vihasemaks. Sain nii vihaseks, et ütlesin ausalt välja, et ma arvan, et kogu tema positiivsuse ja naljatlemise taga on haavad, mida ta peab vaatama ja mis vajavad ravimist. Tuli välja, et just seda sõber tahtiski. Ta vajas seda, et keegi ütleks talle: sul on hing natuke katki ja sa peaksid sellega tegelema. Kui järgmised sõbrad helistasid ja küsisid, kuidas mul läheb, aimasin juba, et tuleb korrata sama protseduuri väikese variatsiooniga.
Negatiivsed tunded on osa eluvoolust
Maailm on muutunud küll spirituaalsemaks, kuid kahjuks näen ka seda, et interneti avarustes lokkav võltspositiivsus mõjutab kõiki meie eluvaldkondi, muu hulgas spirituaalsust. Näib, et inimesed on hakanud arvama, et võltspositiivse elu teesklemine internetis on miski, mille saaks üle kanda päris maailma. Pärismaailmas tekitab aga võltspositiivsus segaseid signaale, tekib ebakõla välis- ja sisemaailma vahel. Ebakõla tekitab omakorda tunde, et miski ei klapi, ja see tunne võtab omakorda ära usalduse. Umbusaldus tekitab eraldatuse tunde.
Negatiivseid tundeid ja mõtteid tuleb jagada, sest nad on osa eluvoolust – elektrivool teadupärast nõuab nii miinus- kui ka plusslaengut –, raskused liidavad inimesi ühte. Kui pidevalt varjata ja maha salata seda, kui raske sul on ja mida sa tegelikult hinges tunned, siis tekibki eraldatuse tunne.
Tea, et tõeline spirituaalsus ehk vaimsus on see, kui lased endal vabalt ja sügavalt elu kogeda, olles hetkedes kohal, teades, et liigud pidevalt edasi ja aeg-ajalt endale meenutades, et kõik muutub nagunii. Negatiivsuse kogemine või selle väljendamine ei tee sind vähem spirituaalseks, see ei eralda sind ülejäänud maailmast, vaid ühendab sind maailmaga.
Autor: Anete Kukk
Vaata ka Anete horoskoobid ja ennustused facebookilehte ning kuula teda rääkimas oma ilmavaatest Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
