Raadio 2 populaarses saates “Hallo, Kosmos!” rääkis ettevõtja ja loomemajanduse arendaja ning vaimsel teel kulgeja Ville Jehe sellest, kuidas korrastada oma sisemaailma ja olla oma elu disainer ning elupõlise ulmefännina arutles ka võimaliku maavälise mõistlusliku elu üle.
Mingil hetkel kui töötasin kinnisvarasektoris firmas Mendelson & Co viisin läbi kümneid tööintervjuusid. Pidin seda CV-de läbilugemist ja inimestega kohtumist kuidagi efektiivseks tegema, sest see võttis kohutavalt energiat. Mõtlesin, et mis oleks see küsimus, millega saaks kohe pildi, et mis tüüpi inimene on. Ja siis mul tuli taipamine, et see küsimus on: “Kas sa UFO-desse usud?”. Aastal 1991 hakkasin kõikidelt tööletulijatelt seda küsimust küsima ja olen seda küsinud kogu selle aja, ka Ukrainas, Lätis, Leedus ja viimati näiteks Teenusmajanduse Koja uue tegevjuhi kandidaadilt.
Miks selline küsimus?
Tegelikult see ei ole üldse oluline, mida inimene vastab – kas ei või jaa. Kohe peale seda küsimust tuleb kohe järgmine ja see on “Miks?”. Ja vot see on see, mis annab inimesest pildi. Kui inimene vastab ei, aga ta on avatud mõtisklema, et miks ta ei usu – näiteks ta vastab, et ei tea. Siis uurin, et kas ta molekulaarstruktuuri usub – inimene vastab, et jah, sest koolis õpetati – aga ka seda pole enamus ju ise mikroskoobist vaatamas käinud ja oma silmaga näinud. Aga kui koolis õpetataks UFO-dest, Igor Volke oleks näiteks üks lektor ja see oleks tavaline õppeaine? Ja siis hakkab teema arenema, inimene läheb lahti, arutleb. Õige vastus on, et ta lihtsalt ei tea, ei ole teadvustanud, pole isiklikku kogemust.
See küsimus on enamus inimesi avanud. Aga kui näiteks satub inimene, kes ütleb, et “Ei, ei ole näinud. Ma ei usu ühtegi asja, mida ma näinud ei ole!” – no mida sa sellise inimesega teed koos pikalt? Mina ei oska. Või ütleme nii, et ma pean oma energiat liiga kalliks selleks, et kulutada seda nii kinniste inimeste peale.
Kas sa ise usud UFO-desse? Millised on sinu vaated võimalikule maavälisele mõistuslikule elule?
Esiteks, mida me peame maaväliseks eluks? Kui me räägime näiteks viie keha süsteemis vitaalsest maailmast ehk astraalmaailmast, siis seal käib ju väga vilgas elu. Ja see on siinsamas, praegu ka. Meil on võimalus iga une ajal sinna külaskäike teha, juhul kui me seda oskame. Mõnel inimesel see lihtsalt juhtub aeg-ajalt. Aga kui seda teadlikult teha, siis see on hoopis teine maailm. Olgu öeldud, et mul on piisav praktiline kogemus selleks, et aru saada, et see seal toimub ja on olemas, aga ise ma seda ei praktiseeri. Samamoodi on mentaalne maailm on elu täis. Aga me näeme ainult oma mõtteid. Kui me oskaksime vaadata, siis seal on veel palju muudki.
Kui aga mõeldakse seda, et samasuguse, mingis mõttes nagu füüsilise keha vormis mingid teised elusolendid, siis kindlasti on. Pidevalt avastatakse ju tuhandeid ja kümneid tuhandeid Maa-tüüpi planeete, kus on samalaadsed tingimused sarnaste tähtede lähedal ning kus võiks olla elu tekkinud samamoodi nagu meil. Selles suhtes ei ole küsimustki – kindlasti kuskil on. Kas nad aga nüüd siia saabuvad, see on juba järgmine küsimus. Ma arvan, et kindlasti kunagi saabuvad. Pigem on küsimus see, et kas nad juba äkki ei ole siin. Sest kui lähtuda kasvõi sellest loogikast, et kui nemad on nii kaugele arenenud, et suudavad läbida selliseid distantse – ja me räägime ju valgusaastatest, nii, et elu säilib sellel transpordivahendil, mis iganes see siis ka on – siis järelikult võiks eeldada, et nad on ka intellekti mõttes kõrgemal tasemel kui meie.
Ja kui nad on kõrgemal tasemel kui meie, siis kui selle loogika järgi vaadata, justkui nad tegelikult oleks siin, siis kui meie läheme metsa ja näeme sipelgapesa, siis ma ei ole päris kindel, et kuidas sipelgad meid seal kõrval fikseerivad. Päris kindel on see, et mitte nii, nagu meie neid. Ja nüüd on küsimus, et kas me peaks sekkuma? Me vaatame, et neil on oma rajad, oma elu – kui me oleme ikkagi kõrgelt arenenud, siis me ei lähe seda pesa lõhkuma ju. Võib olla teeks mingeid katseid, nagu me ka sipelgatega teemegi, vaatame kuidas neil see kogukond on üles ehitatud. Aga suhtume respektiga – me ei hävita neid ju. Selles mõttes võivad nad väga hästi ka kohal olla, lihtsalt ei pea vajalikuks sekkuda.
Ilmselt needsamad vaatlused, mida ei saa eitada ja mis ikkagi üle maailma aeg-ajalt perioodiliselt tulevad, midagi ju tähendavad. Mina kogu sellesse Volke üritusse usun väga. Need nähtused on pigem tõestus selle kohta, et käivadki mingid katsed. Aga ma ei ole mingi vandenõuteoreetik. Ma usun, et see ongi täpselt sel tasemel ja et see on heatahtlik. Ma olen veendunud, et kõrgem intellekt tähendab ka kõrgemat heatahtlikkust.
Rääkides kosmilistest tulevikuvisioonidest, siis millised peaksid olema need inimkonna esindajad, keda üldse julgeks lubada näiteks planeet Maad esindama kuhugi à la Galaktilise Föderatsiooni koosviibimisele ilma, et oleks piinlik?
Aga võib-olla see ongi põhjus, miks kohtumist pole toimunud.
Me ei ole veel valmis?
Ma arvan küll. Esimene asi on keeleprobleem. Mis keeles me räägime nendega? Aga kui jälle vaadata asja joogalikult, siis tegelikult on vastus käes: nii nagu loodusjõududegagi ehk Loojaga saab suhelda ainult ühtemoodi – infot saab saada ainult läbi intellekti. Ja seal ei ole vaja tõlki, seal ei ole keelt, see käib teistmoodi. Seal lihtsalt liigub informatsioon – puhas informatsioon puhtal kujul. Ja juhul kui need kosmilised rassid on arenenud intellektiga, siis tegelikult ei ole mingit keeleküsimust.
Ka mitte vormi küsimust, et mis on nüüd viisakas ja mida näeb etikett ette, nii nagu ma kujutan ette, et on selleteemalistel koosolekutel. Vot nendel tahaks viibida! Lihtsalt puhtalt mentaalsest huvist, et kuidas ÜRO jõudis selleni, et määrati oma esindaja võimaliku kontakti puhul, et kes see siis olema saab? Huvitav oleks näha, et kuidas see vaidlus käis ja jõuti arvamusele, et just see inimene? (ÜRO osakonna UNOOSA nn tulnukasaadik on Mazlan Othman – toim.) Ja mis ta siis räägib? Ja kuidas see valik käis – kas seal oli konkurents ka? Ja mis plaani siis keegi omaltpoolt välja pakkus? Täitsa huvitav oleks. Jah, ma arvan, et see on põhjus, miks teisel poolel igasugune huvi selle vastu puudub.
See on tegelikult ka tõestus, et nende intellekt peaks olema oluliselt arenenum kui meil – et nad ei ole sellist nii-öelda ametlikku kontakti loonud. Sest see tähendaks seda, et siis peavad nad ju täitma ka kõik need meie need ootused, nagu meil on oma mentaalselt ja emotsionaalselt tasemelt lähtuvalt. Ehkki üks variant on ju see, et kui sa ikkagi näed, et mingi puu hakkab sipelgapesale peale kukkuma, siis meil on ju väga lihtne see ära toestada või võtta nii maha, et nad ei saa arugi, et mingi puu sinna kohe-kohe peale oleks kukkunud enne või katastroofi tekitanud. Aga võib-olla nad teevad seda nii, et me ei märkagi, nagu sipelgategagi. Aga seda ilmselt ikkagi alles siis, kui on väga vaja, sest see segab ju tegelikult meie evolutsioonile vahele. Ma arvan, et kõik on nii nagu peab.
Sa oled suur ulmefänn – mida loed, vaatad, naudid ulme vallast?
Esimene korda puutusin ulmega kokku siis, kui ma olin korralikult lugema õppinud, kaheksa või üheksa aastaselt. 46. keskkooli kõrval Mulla tänaval oli raamatukogu, kus lugesin esimesena läbi mingi Asimovi raamatu ja seejärel kõik seal raamatukogus olnud kolmkümmend kaks tõlgitud ulmeraamatut ja veel ühe venekeelse ka, Strugatskite teose.
Siis ma ei osanud seda teadvustada, aga nüüd kui ma tagasi vaatan, siis see on mingi tung sellise avatud vaate järgi. Seda avatust ma olen kogu aeg hinnanud ja see on mind väga palju aidanud. Kui ma vaatan C.S. Lewist, Arthur C. Clarke’i, Isaac Asimovit, vendi Strugatskeid – kuidas nemad suutsid läbi inspiratsiooni tulevikku vaadata, siis see on ikkagi uskumatu. Kuidas viiekümendande lõpus ja kuuekümnendatel kirjutatud raamatutes on kirjeldatud seda, mis toimub praegu. Muidugi üksikute erinevustega, aga loomulikult ei saanud siis nimetada asju täpselt nii, nagu praegu on. Aga kõik sellised asjad nagu juhtmevaba andmeside, lennumasinad, kuhu on arenenud tööstus, robootika, biotehnoloogia, siis kõik see on seal erinevate autorite raamatutes kirjas. See on mind inspireerinud sellega tegelema. Nüüd ma loen ulmet vähem, vaatan aastas mõned seriaalid ja filmid, mis sel teemal tehakse.
Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile ütleksid?
Juhul kui see peaks juhtuma, siis ma ei tea küll miks see peaks mina olema, kes nendega kohtub, aga no oletame. Eeldan, et nad on kõrgelt arenenud intellektiga ja ma prooviks selle kaudu ühendust saada. See tähendaks seda, et ma ei pea ütlema mitte midagi. Ja kui kirjeldada nüüd seda, milline võiks olla minupoolne informatsioon, mis sinnapoole liiguks, siis see oleks segu tervitusest, huvitatusest ja respektist – et nad on jõudnud sinna, kuhu meie ole jõudnud. Meie ei ole tsivilisatsioonina nii kaugele arenenud, et me võiksime teisi külastada. Ja ma loodan, et sealt tuleks midagi huvitavat vastu.
*
Ville Jehe on multivõimekas mees, kes tegutseb aktiivselt ja tõhusalt nii töö, ühiskondliku tegevuse ja pere rindel ning tegeleb igapäevaselt ka vaimsete praktikatega. Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” rääkis ta pikemalt inimese viie keha süsteemist, kuhu kuuluvad füüsiline, vitaalne ja mentaalne keha, intellekt ja kõrgem mina. Juttu tuli ka energiast ja elu häirivatest emotsioonidest vabanemisest, egost ja karmast, Jumalast ja inimesest ning paljust muust huvitavast.
Ville Jehega ajas juttu Ingrid Peek
Kuula R2 saadet “Hallo, Kosmos!”, kus ta räägib lisaks kõigele eelpoolmainitule ka majanduse ja meedia võimalikest tulevikuarengutest
Loe lähemalt Ville Jehe tegemiste kohta
Loe 2012 veebruaris ilmunud Nädala Alkeemiku intervjuud
Uuri Ingvar Villido loodud ja õpetatud enesemuutmise kunsti kursuste kohta
