Paljud meist elavad oma elu, nagu viibiksime maskiballil - lähme koduuksest välja ja paneme maski ette. Mõnele meist on see lausa nii omane, et ei pane seda ise enam tähelegi. Küll aga märkavad seda meie lähedased, sest koos maskiga muutuvad pilk, hääl, kehakeel, sõnakasutus. Mis maskides siis nii väga on, et ka kõige vägevamad meist neid kannavad? Miks on nii raske olla nähtud sellisena, nagu me tegelikult oleme - koos oma nõrkuste, vigade, rõõmude ja muredega? Eriti kui meie ainuke tegelik vajadus siin elus on olla nähtud, kuuldud ja mõistetud.
Maskiballi külalisedNaljahammas, narr – keerame kõik naljaks. Naerame isegi siis, kui keegi räägib mingist kurvast sündmusest. Peaasi, et ei peaks tegelema ebameeldivate tunnetega, nagu kurbus, viha vms.Arukas – meil on kõikidele küsimustele vastused, sest teadmatus tekitab liiga suurt ebakindlust.