Tänapäeva lääne õhiskonnas on depressioon levinud meeleoluhäire: ligi 20% täiskasvanutest kannatab ühel või teisel viisil selle sümptomite all ning ligi paariteisel protsendil inimestest on need nähud sedavõrd süvenenud, et vajavad asjatundlikku ravi. Sellise suure esinemissageduse tõttu on depressiooni hakatud nimetama psühhiaatria külmetushaiguseks. See võib inimest tabada igas eas (aina enam esineb teismeliste depressiooni; eakatel aga võib haigus kulgeda väga raskelt). Naistel esineb depressiooni märksa sagedamini kui meestel, kuid meestel kulgeb see tihti traagilisemate tagajärgedega.
Depressiooni mõistet kasutatakse kahjuks liigagi sageli vääralt, nimetades selleks hetkelist halba meeleolu, kehva tuju või mööduvat emotsionaalset madalseisu.
Loomulik ja haiguslik kurvameelsus
Meist igaüks on sünniga kaasa saanud isikupärase emotsionaalsuse. Emotsioonid ehk tunded võimaldavad meil reageerida erinevatele situatsioonidele: tunda rõõmu, heldimust, heameelt ja rahulolu positiivsete mõjutajate puhul ning hirmu, ärevust, viha ja kurbust negatiivsete mõjutajate puhul. Need tunded vahetuvad, tekivad ja kaovad pidevalt. Kurvastust ja nukrust tunda on ebaõnne, kaotuse või halva uudise puhul täiesti loomulik: neid tundeid esile kutsuvate situatsioonidega puutub oma elu jooksul korduvalt kokku iga inimene. Maailm tundub hall, ümbrus trööstitu ja päev lootusetu.
Võtab aga natuke aega ning kurvameelsus ja nukrus annavad järele, halb tuju läheb mööda ning maailm tundub taas palju parema paigana. Isegi sügav lein hakkab teatud aja möödudes igapäevaelule ja emotsionaalsusele aina vähem mõju avaldama – see taandub argiaskeldustes ja sõprade-tuttavate seltsist tuge ja rõõmu leides. Niimoodi läbi põetud kurbus ei ole haigus vaid tunnete loomulik paranemisprotsess.
Haiguslikuks muutuvad need emotsioonid aga siis, kui nad saavad püsivateks või taandumise asemel süvenevad veelgi, inimene ise hakkab neid üle tähtsustama ning emotsioonidest saavad inimese igapäevaelu häirijad.
Püsivast kurvameelsusest areneb psühhikahäire, omaette haigus – depressioon. Depressiivne meeleolu on oma olemuselt hoopis teistsugune kui tavaline kurbus, nukrutsemine või muretsemine. Inimene tunneb seda emotsionaalse piina ja valuna, mustas augus olemisena, lootusetusena.
Sümptomite virr-varr
Depressioonil on rida käitumuslikke sümptomeid, kuid selle haigusega kaasnevad ka muutused aju keemilises tasakaalus. Ajus on vähenenud ning jääb järjepidevalt vajaka heaoluhormoonidest serotoniinist, dopamiinist ja noradrenaliinist. Sellised muutused ei teki üleöö vaid erinevate kestvate protsesside tagajärjel. Põhjuseid, miks ajus sellised hormoonide ainevahetuse ja hulga muutused toimuvad, pole täpselt teada, kuid on kindlaks tehtud, et tõukepõhjusi on üldjuhul rohkem kui üks. Depressiooni tekke soodustajateks võivad olla pärilikkus, pidev stress, hingetraumad, lapsepõlve üleelamised, elumuutused, isiksuseomadused, haigused, teatud ravimid, alkoholism, narkomaania, vähene päikesevalgus, aga ka nn õpitud abitus jms.
Depressiooni peamiseks kaebuseks on mitmeid nädalaid väldanud pidev masendusmeeleolu, mis ei lase märgata elu helgemaid hetki ning hoiab inimese isolatsioonis: kurvameelse tuju on halb ning ta hoiab omaette, elurõõm on kadunud, valitseb huvipuudus ja energianappus. Tekivad une- ja/või söömishäired: uni kaob või magatakse liialt, söögiisu kaob või tekib vajadus kogu aeg süüa.
Lisaks võib depressiooni korral esineda seksuaalelu probleeme ja erinevaid kehalisi kaebusi: peavalud, seljavalud, kõhukinnisus, lihaspinged. Depressioonis mees võib hakata tegelema riskispordiga, oma masendusmeeleolu ja väärtusetusetunde maha salgamiseks võib ta hakata lohutust otsima alkoholist, narkootikumidest, uutest suhetest. Teismelistel süveneb protsestivaim, vastuhakusoov, enda proovilepanek ekstreemsustes. Eakatel aga süvenevad terviseprobleemid, nad võivad muutuda pisiasjades norivateks ja kõrvalseisjale näida kiuslikena.
Depressiooni põdejal on raske väsimustunde, motivatsioonipuuduse ja keskendumishäirete tõttu oma igapäevaülesandeid täita, tööl või koolis käib ta vaid ennast tagant sundides. Ta hakkab ennast tundma väärtusetu ebaõnnestujana, kellele tulevik tundub lootusetuna. Samas teeb inimene endale selle kõige tõttu etteheiteid, tunneb ennast süüdlasena. Halvimal juhul hakkavad tal peas keerlema enesetapumõtted ning on neid, kes selle ka teoks teevad.
Haigus vajab ravi
Millegipärast arvatakse sageli, et depressioon ei vaja mingit ravi, et see haigus läheb iseenesest mööda. Tegemist pole aga lihtsalt meeleolumuutuste vaid ka keha biokeemiliste muutustega ning selle taas tasakaalu viimine nõuab nii psühholoogilist nõustamist kui ka ravimit – antidepressanti.
Seega, depressiooni puhul ei aita vaid tugevast tahtejõust vaid see on haigus, mille puhul tuleb abi otsida arstilt, sest ravimata jäämise korral võib depressioon hakata korduma. Iga järgmine haigestumine on aga eelmisest raskema kuluga ning see võib saada soodsaks pinnaseks mitmete raskete haiguste väljakujunemiseks ning halvendab olemasolevate haiguste kulgu ja paranemist.
Depressioonist paranemisele aitavad kaasa erinevad prühhoteraapiameetodid. Väga olulised on ka tugevad ja toetavad lähisuhted, rõõmu valmistavad elamused, mõnus seltskondlik suhtlusring, lõbusatest ühisüritustest osavõtt, mõnusad naljafilmid, lahedad rõõmsasisulised raamatud, muusika, võimalus ennast tühjaks rääkida, kurta, nutta, võimalus looduses viibida, jalutada jms. Depressioonis ja sellest vabaneda püüdvale inimesele tuleb iga päev pakkuda stiimulit ennast voodist välja ajada ja midagi teha.
Biokeemilist tasakaalu ajus aitavad taastada antidepressandid. Need ravimid toimivad nii, et suureneb serotoniini ja teiste oluliste hormoonide hulk ning leevenduvad enamik haigussümptomitest. Et ravim õiget mõju avaldaks, peab seda võtma täpselt arsti ettekirjutuste järgi: regulaarselt iga päev ja vähemalt pooleaastase kuurina. Haigussümptomite kadumisega ei tohi ravimivõtmisest loobuda ja ettenähtud ravikuuri omaalgatuslikult katkestada.
Erinevalt rahustitest ei põhjusta antidepressandid biokeemilist sõltuvust: ravim ei sisalda aineid, mille järgi võib organismil sõltuvusvajadus tekkida. Küll aga võib juhtuda, et inimene muutub sümptomitele leevendust andvast ja heaolutunnet tekitavast tabletist emotsionaalselt sõltuvaks: ta kardab ravimi ära jätmisega masendustunde ja halva meeleolu tagasitulekut sedavõrd, et vajab rohtu sellest kartusest tuleneva pideva ärevustunde leevendamiseks.
Depressioon ei ole paha tuju
See ei ole kevadväsimus ega kerge meeleolu kõikumine. See võib olla ränk jalustniitev haigus ning pikaajaline seisund, milles inimese psüühika on erakordselt õrn ja vastuvõtlik. Ole hea, ole teadlikum.
Vaata videot:
Animatsioonid on valminud ettevõtmise Helpific eestvedamisel projekti “Positiivse suhtumise arendamine” raames, et vähendada vaimse tervise häiretega seotud eelarvamusi ja häbi ühiskonnas, edendada sotsiaalset kaasamist ja soodustada vaimse tervise häirega noorte tööhõivet.
Vaata lisaks: Helpific Facebook ja Helpific veebileht
Tekst: Marika Jürgenson
Allikad: suitsidoloog ja psühhiaater Airi Värnik ja psühholoogiline nõustaja Merike Sisask.
Lugu ilmus esmakordselt ajakirjas TervisPluss.
Oktoober on vaimse tervise kuu, mida korraldab juba kolmandat aastat Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon (VATEK), mida juhib Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI).
Uuri lisa sel laupäeval, 8. oktoobril kell 10-17 Rahvusraamatukogus toimuva vaimse tervise messi “Mure tuleb, mure läheb” ja tasuta töötubade kohta facebookist.
Kõik vaimse tervise kuul osalevad organisatsioonid on VATEK-i (Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon) liikmed, mis tagab nende usaldusväärsuse. Töötubadesse saab registreeruda VATEKi kodulehel: www.vatek.ee
Teemal “Vaimse tervise kriis” arutlevad ja annavad nõu sel pühapäeval kell 14 Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” Merike Sisask, Maire Riis, Aigi Vahing, Aivar Simmermann.
