Selles korteris elab üksik vanem mees. Igal hommikul ja õhtul jalutab ta ükshaaval läbi kõik asumi prügikastid ning korjab kokku märgistusega pudelid: need, mida pole viitsitud automaati viia ja on siis lihtsalt üldprügisse visatud, ning samuti need, mis pudelikorjajate jaoks spetsiaalselt kasti kõrvale maha poetatud.
Juba kaugelt on näha, et alkohol ja haigused on seda taati halastamatult purenud. Ta liigub väga vaevaliselt, kahe kepi toel ja kergelt võnkuval sammul. Tema nägu on muhklik ja paistes, ninaselg sisse vajunud. Kui temast lähemalt mööduda, hoovab ninna tugev viina- ja pesemata riiete lehk. Ent õnnetule saatusele vaatamata pole ta minetanud tähelepanelikkust kaasinimeste suhtes. Tänaval tervitab ta vastutulijat ikka sõbraliku naeratuse ja käeviipega. Kes peatub, sellele ütleb paar sooja sõna. Ebaviisakas või pealetükkiv pole ta kunagi. Omal moel on ta justkui meie asumi hing – alati kohal. Aastast aastasse, päevast päeva.
Olen selle mehega viimaste aastate jooksul juttu rääkinud õige mitu korda, aga iga kord jääb mulje, justkui tema tutvuks ja vestleks minuga esimest korda. Pole ime, küllap on karm elu teinud tugevat laastamistööd ka tema mälu kallal.
Ükskord olin lastega maja ees ja kohmitsesin parasjagu käru juures. Pead tõstes märkasin, et tuttav pudelikorjaja astub aeglasel, aga kindlal kursil minu poole. Ta koukis põuetaskust kommikarbi ja lausus, üksik hammas tühjas suus välkumas: “Säh, siin on väike kingitus, lastele.” Karp oli taskus korralikult muljuda saanud ja kommide parim enne möödunud juba poolteist aastat tagasi, aga see ei omanud vähimatki tähtsust. Tähtis oli hea soov. Ja see tegi mulle suurt rõõmu.
Ühel õhtul tundsin, et kodus on kõik üle pea kasvanud ja minu jaks selleks päevaks otsas. Lapsed olid jälle korraliku sõja maha pidanud teemal á la kes läheb esimesena pesema. Nõudehunnik köögis kõrgus laeni, toad olid sassis, hunnik kirjatööd oma järge ootamas, mees väsinud ja tujutu. Enesehaletsuse ja -süüdistuse must pilv hõljus aina ligemale, rusutis pitsitas hinge. Ütlesin mehele, et lähen välja ja teen väikese jalutuskäigu, et mõtteid korrastada.
Oli sulnis hiliskevadine õhtu. Õhk oli veel üsna soe ja linnud siristasid eufooriliselt. Jalutasin kodumajast pisut eemale hruštšovkade vahele ja sättisin ühele pingile istuma. Olin just jõudnud raamatu kotist välja õngitseda, kui märkasin, et vana pudelikorjaja liipab tudiseval sammul minu suunas. Palun ei, oli minu esimene mõte, ma tõesti ei jaksa praegu mingit vestlust arendada. Onu jäi pingi kõrval seisma ja küsis aupaklikult: “Preili, kas te lubate enda kõrval istet võtta?” Küsimus oli esitatud nõnda galantselt, et võimatu oli keelduda. Maha istunud, koukis mees oma võidunud kotist lagedale plastist viinatopsi, paki salasigarette ja leivakontsu. Kõike seda kraami pakkus ta lahkelt mullegi, keeldusin viisakalt.
Siis hakkas vanamees rääkima. Tema jutt oli hüplik ja seosetu, justkui vaba teadvuse vool. Aeg-ajalt üritasin sinna vahele pikkida mõne küsimuse või kommentaari, aga ega ma saanudki päriselt aru, kas ta mind kuulis või mitte.
Sain teada, et mees on elanud meie asumis üle viiekümne aasta. Ükshaaval osutas ta ümberkaudsete hruštšovkade peale: siin viiendal korrusel elas Toivo, esimesel Mati, seal majas Viivi, ja nii edasi. Paarkümmend aastat tagasi käinud see seltskond omavahel tihedasti läbi. Istuti kord ühe, kord teise sõbra juures köögis, võeti kärakat ja arutati maailma asju. Kõik need inimesed on nüüdseks surnud – kes viinatõppe, kes vähki, kes ise endale käe külge pannud. Ainult tema üksinda on veel elus. Joomakaaslased on teises ilmas ja poeg, kes elab perega Soomes, pole juba aastaid ühendust võtnud …
Ühel hetkel ajas mu vestluskaaslane silmad suureks, tõstis käed püsti ja ahhetas: “Kas sa näed, puud on jälle lehte läinud! Kui rohelised nad on! Missugune sügav roheline! Haruldane! Ja kui lopsakas on siin hoovis rohi! Ja kui palju linde siin on. Uskumatu, lihtsalt uskumatuuuu!” Mees oli rõõmus ja elevil nagu väike laps. Vähe oli puudu, et ta oleks sealtsamast pingilt lendu tõusnud.
Tõesti uskumatu, mõtlesin. Inimesel on sent surmale võlgu ja hoolimata sellest – või ehk just sellepärast? – oskab ta märgata looduse imet ja tunneb sellest siirast rõõmu. Kuulasin teda ja tundsin, kuidas minugi süda täitub imetluse ja imestusega. Ja samal ajal mõtlesin, et millal mina viimati seda imet märkasin, tõeliselt märkasin.
Mulle meenus üks kevad, kui mul oli nii palju tööd, et ma ei näinudki, et otse mu toa akna all on õunapuu õide puhkenud. Kui olin oma projektiga ühele poole saanud ja seda õitemerd siis lõpuks tähele panin, rabas see mind jalust. Sealsamas tolmuse plastakna all seistes sain võimsa müstilise kogemuse, mida meenutades käib siiamaani jutt selgroost läbi.
Naabrimehele ei kõssanud ma sellest poolt sõnagi, aga see-eest hakkas ta ise järsku rääkima oma surmalähedasest kogemusest Pirita rannas. Katkendlikus ja segases sõnastuses pajatas ta mulle umbes niisuguse loo: “Mõtlesin, et läheks ujuma. Astusin vette. Kõndisin tükk aega madalas vees, ikka edasi ja edasi. Järsku märkasin, et kõikjal minu ümber on paks valge udu. Vesi ulatus siis juba rinnuni. Kaotasin aja- ja suunataju. Mõtlesin, kas siia ma nüüd surengi. Ma ei tea, kui kaua ma seal niimoodi paigal seisin, aga ühel hetkel otsustasin: ei, veel ei ole minu aeg. Hakkasin suvalises suunas liikuma. Ei tea, kui kaua aega läks, aga ühel hetkel olin kaldal. Pärast seda pole ma oma jalga enam merre tõstnud.”
Minu silme ette kangastus William Turneri meremaal, kus meri ja taevas on sulandunud ühtlaseks vatjaks uduks. Palju aastaid tagasi Londoni rahvusgaleriis naelutas üks selline maal mind tükiks ajaks enda ette. See pilt üheskoos pudelikorjaja pajatusega lennutas mind hoobilt ühte teise, igavikulisse aegruumi. Ruumi, kus kehtivad teised seadused ja hakkavad tööle teistsugused tajud. Võib-olla samamoodi nagu taevas ja meri udu sees, on seal ühte põimunud ka elu ja surm. Päris kindlasti pole seal enam vahet, kas sa oled põhjakäinud joodik või edukas ettevõtja. Ühtäkki nägin teise pilguga, selle teise maailma pilguga ka asju, mis mind ennist kodus ärritanud olid. Korraga tundus see kõik nii tühine ja mööduv.
Aeg oli minna tagasi tuppa. Tõusin püsti, tänasin naabrimeest huvitava vestluse eest ja jalutasin kodu poole – tänutundes, selguses ja rahus.
Hindamatud rikkused ja sügavused peidavad end tihti seal, kust neid esiotsa otsida ega oodata ei oskagi. Kui avada oma süda ja võtta aeg, et kuulata ja vaadata pealispinna alla, on lootust neist osa saada.
Autor: Kristel Aus
Allikas: Holistika.ee
Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine (nr 8/2021)
