Bulgaaria loovutas paari aasta eest USA ametivõimudele 41-aastase Venemaa kodaniku Aleksandr Žukovi. Ameeriklased süüdistasid algupäraselt Peterburgist pärit Venemaa alamat küberkuritegevuses. Süüdistuses kirjeldatakse kuritegelikku skeemi nimega „Methbot“.
Kurjategijate grupp eesotsas Žukoviga rentisid arvutiservereid ja jäljendasid nende abil veebilehtedel reklaame vaatavaid inimesi. Ettevõtetelt peteti võltsvaadete eest välja rohkem kui seitse miljonit dollarit. Sellega ei piirdutud. Lisaks süüdistati teda 1,7 miljoni pahavaraga nakatunud nutiseadmest koosneva võrgu loomises. Sedagi kasutati juba tuttaval eesmärgil, võltsides miljardeid reklaamivaatamisi. Reklaamide vaatamiste eest maksvatele ettevõtetele tekitatud kahju suuruseks hinnati 29 miljonit dollarit.
Kohus arutas süüdistust kogu eelmise aasta ja jõudis otsusele novembris. Paljudele üllatuseks ei rajanud Žukov kaitset kirjeldatud tegevuste eitamisele, oma süütusele ega kahetsusele. Otse vastupidi, ta võttis teod omaks väites, et tegi just seda, mida reklaamide vaatamisele rajatud veebimajandus soovis. Antud äri sisu seisneb võimalikult odaval ja allikast olenematul vaatamiskordadel andmekäibel. Tema osales samas äris, parandades käivet. See polnud kuritegevus, vaid partnerlus, märkis kaitse.
Millegi pärast määrati talle taolise ärilise osatäitmise eest ikkagi kümneaastane vangistus. Veebi täitvate reklaamide äris on võrdlemisi avalik saladus, et hinnatakse reklaamiga seotud liikluse mahtu. Eriti ei hoolita või ei taheta teada, kas seda edendasid inimesed või robotid. Robotitest ollakse teadlikud, aga kui see jutuks võtta, on lihtsam kõrvale vaadata.
Kõigile meeldib ilustatud tõde. See pole just tõde, aga paistab sellisena. Vahendajaid huvitab ilus tõde, milles suur käive toob juurde raha. Isegi reklaamiandja eelistab end petta näilise tõega, veendes end, et suur liiklusmaht kajastab tulevikus ostulainet. Taolises vaates oli Žukov tõesti pigem äris osalev partner kui kurjategija.
Mõnedel andmetel on inimestest vaatajate pähe neid simuleerivate robotiarmeede töine panus reklaamimajanduse käibest umbes 120 miljardit dollarit. Antud valguses oli Žukov suhteliselt väike tegelane. Võiks isegi mõelda, et suunates enda masinatesse osa inimeste tähelepanu röövivast reklaamivoost, kaitses ta elanike vaimset tervist.
Siiski, vaevalt, et see teda enam aitab. Koguneb märke, et isegi kui reklaami näidatakse inimestele, on mõju sama suur, kui näidata seda robotile ehk olematu. Kaudse vihje leiab Washingtoni Ülikoolis läbiviidud uuringute põhjal avaldatud teadusartiklist pealkirjaga „Ma isegi ei mäleta, mida ma lugesin“. Uurimus käsitleb küll sotsiaalmeedias toimuvat infovahetust, aga tajuprotsesside loogika jääb samaks ka mujal asuva teabe, sh reklaamide märkamise suhtes.
Alusideele saab pihta hea raamatu lugemisega seostuvast tähelepanekust, kui mõnikord lugeja unustab teda ümbritseva muu maailma, ehk ühendab end lahti. Nähtust tuntakse erialaringkondades dissotsiatiivse seisundina. Teadlasi huvitas, kas sotsiaalmeedias viibides juhtub midagi sarnast. Taolist lahti ühendumist esineb lisaks raamatu lugemisele või filmi vaatamisele mitmesugustes eluoludes, keskendudes näiteks tööle või kogedes midagi traumaatilist. Ümbritsevast lahti ühendumise oluliseks osaks on millessegi jäägitu keskendumine. Juhtunust saadakse aru alles pärast juhtunut.
Sotsiaalmeedia sirvijatele peaks olema tuttav ärkamine tõdemusse, et kas tõesti kadus kuhugi pool tundi, kuigi enda arvates oldi seal vaid korraks. Teadlased kogusid tüüpiliste sotsiaalmeedia külastusepisoodide ajal teavet uuritavate tähelepanu kohta. Umbes pooled 43 uuritavast nõustusid, et nad sirvisid telefoni, pööramata tähelepanu sellele, mida nad tegid. Nad küll teadsid, et sirvivad populaarset meediakeskkonda, aga samas metafoorselt „kugistati meediat“ teadvustamatult, st vaimu või teadvust täitmata.
Uurimusest järeldus, et sotsiaalmeediaplatvormide loomise loogika eesmärk pole pakkuda külastajatele meeldejäävat elamust, vaid äriline ülesanne on hoida inimesed kerimas. Seda kasvõi teadvusetult, et mitte öelda robotlikult. Siis läheb teenusepakkuja loenduris kirja kõige rohkem reklaamikontakte ehk kassasse kukub rohkem raha.
Olles taolises dissotsiatiivses seisundis, nõrgeneb inimese eneseteadvustamine, mille tõttu muutub kasutaja keskkonna kujunduste suhtes haavatavamaks, mõjutatavamaks ja ta kaotab ajataju. Tavamaailmasse ärgates ei mäletagi nad , mida lugesid.
Huvitav! Kui tähelepanuta reklaami vaatamine oli Žukovi süüdistuses kuritegu, siis mille alla peaks liigitama juriidiliselt sotsiaalmeedia niinimetatud kerimiskeskkonnad?
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates „Portaal“.
