Jäin mõtlema ühe kuuldud lause üle: “Teised ei ole minu probleemides süüdi, mina ise olen süüdi”. Mind ehmatas see lause. Meil on isegi ütlus “Sa oled ise oma hädades süüdi.” Olen sarnaseid kommentaare ka varem kuulnud erinevates kontekstides. Näiteks siis, kui inimest on tabanud mingi raskem haigus, kui ta on sattunud ebameeldivasse kollektiivi või on töö kaotanud. Muidugi ka siis, kui lähisuhted on vett vedama läinud või on inimene valesse suhtesse liiga pikalt kinni jäänud.
Tänapäeval räägitakse palju sellest, et me ise loome oma elu. Ka mina armastan sellest rääkida. Siin on üks oluline “aga”, mida ma varem nii selgelt ei märganud. Nimelt, kui inimesel on komme ennast süüdistada ja teda kipub kergelt haarama süütunne, siis tekitab ka selline lähenemine temas süütunnet. Ta hakkab ennast süüdistama, et on oma elu ära rikkunud, et ta on asjad lasknud nii kaugele minna, et ta on sellisesse puntrasse sattunud, et ta jättis töölt ära tulles tööandja hätta ja kolleegid üksi jne jne.
Enda süüdistamisest tekkinud süütunne on aga hoopis teisest puust tunne, kui see mõtteviis inimeses tegelikult võiks tekitada.
Proovi korra tunnetada, mis su kehas toimub, kui sa tunned ennast millegi pärast süüdi, kui sind valdab süütunne.
Mind teeb see justkui väiksemaks, muudab jõuetuks ja tekitab lootusetust. Tunnen, et olen valesti käitunud. Kui ma olen valesti käitunud, siis väärin ma pigem karistust, kui parimat kohtlemist. Energia kaob ja ma ei jaksagi asju paremuse poole muutma hakata.
Kui ma tunnetan aga vastutust oma elu eest, siis see tõstab mind. See teeb mind justkui suuremaks ja annab mulle jõudu. Jõudu, et võtta oma elu eest vastutus. Ma tunnetan, et kui ma pingutan, siis liiguvad asjad paremuse poole ja ma olen väärt parimat.
See lähenemine eeldab, et võtame elu, kui põhjus-tagajärg, seal ei ole süüd. Kui sa tegid midagi südames head tahtes, järgides seadust ja üldisi eetikanorme, siis ei ole seal süüd. Sa käitusid oma parima äranägemise järgi ja tolle hetke tarkuse pealt. Seal on vastutus oma mõtete, sõnade ja tegude eest.
Meil on ka selline ütlus, et tahtsin parimat, aga läks nagu alati …
Sa olid tollel hetkel, kui see sündmuste ahel alguse sai, täpselt nii tark nagu sa olid. Sa ei saanud olla targem, sest aeg oli täpselt seal, kus ta oli. Sul olid täpselt need teadmised ja kogemused, mis olid selleks ajaks omandatud. Su teadlikkus oli täpselt selline, nagu ta tollel hetkel oli, sa ei saanud siis teisiti valida. Nüüd sa oled teadlikum ja saad teha uue otsuse. Nüüd saad sa oma uue teadlikkuse varal teha uue otsuse.
See lähenemisviis eeldab, et püüad olla olevikus ja pigem pöörad pilgu tulevikku. Süüdistamise ajal oled sa alati mõtetega minevikus. Need asjad on juba juhtunud. Keegi ütles hiljuti, et kui sa tahad energiat siis too oma tähelepanu olevikku, see annab energiat. Kõige hullemini kulub energiat siis, kui sa kondad mineviku negatiivsetel radadel ja “otsid” tulevikust võimalusi ennast ärevusse viia. Igal juhul raiskad sa oma väärtuslikku eluenergiat süüdistamisele ja süütundele. See on nagu oma viimase toiduraha kulutamine mõttetule kila-kolale.
Anna endale andeks kõik need asjad minevikust, mis tõid sind tänaste probleemideni, selle puntrani, selle keerulise ristteeni, kus sa praegu oled. Ole endaga leebe ja kaastundlik. Too oma tähelepanu tänasele ja vaata lootusrikkalt homsesse. Anna endale nüüd võimalus hakata asju paremuse poole liigutama. Anna endale võimalus hakata liikuma oma unistuste elu poole, kergema elu poole. Alates praegusest hetkest.
Tõmba maha mõtteline joon (või päris). Astu üle joone ja jäta enda süüdistamine ning süütunne seljataha. Võta vastutus oma elu eest kaasa.
- Milles sina ennast täna süüdistad?
- Kuidas see süütunne sind füüsiliselt tundma paneb?
- Kas oleks aeg see süüdistamine seljataha jätta ja võtta hoopis vastutus?
- Mida võiksid endale juba täna andestada?
Autor: Katrin Alujev
Allikas: Holistika.ee
